Eesti Naine uuris millega tegelevad naiskütid

Eesti Naine uuris millega tegelevad naiskütid

246
Triin Roostfeldt ja Mari Kirsipuu kitsejahil. Fotod: Kristjan Lepp/Eesti Naine
  • Eestis on üle 400 jahitunnistusega naisküti. Poole rohkem kui kaheksa aastat tagasi.

Ajakirja Eesti Naine novembrinumbris võeti fookusesse Eesti naisküttide tegemised. Naisküttidelt uuriti miks nad jahil käivad, kuidas nad jahimeheks said ning miks tänapäeval jahindust tarvis on.

Triin: “Minult on palju küsitud, miks ma jahil käin. Võin pikalt rääkida, kuidas jahimehed täidavad sotsiaalset tellimust: et riiklikult otsustatakse, milliseid liike tuleb reguleerida, ja jahilubade väljastamisega seda tehaksegi. Aga lühike vastus on, et ma käin metsas, sest mulle meeldib. Mõni mängib tennist või sõidab SUPiga, mina lähen jahile.”

Mari: “Mu isa on “väga haige” jahimees ja tema pisik kandus mulle edasi. Mu vanem õde pole metsa kippunud, aga mina lapsest saati. Isa ütles algul, et jaht pole naiste teema ja et ei tule sa kuhugi, aga mina ei andnud alla. Plikade värk, senikaua vingusin, kuni isa nõustus. Istusin rõõmsalt hommikust õhtuni autos ja ootasin, millal koerad haukuma hakkavad ja paugud käivad. Nii põnev oli! Olin 7aastane, kui mind ühisjahil esimest korda ajusse kaasa võeti. Mäletan täpselt, kes sellest ajujahist looma küttisid ja mis loomad kütiti. Kui sain 18, tegin kohe jahimehepaberid ära. Isa andis mulle selleks raha.”

Triin: “Neilt, kellele ei meeldi, et kitsi lastakse, küsin ma vastu: aga kui need kitsed tulevad su aeda? Närivad seal ära su kapsad või õunapuud? Või söövad ära su noore metsa? Siis kutsud ise jahimehed kohale!

Triin: “Mul ütles vend, et maksab mu paberid kinni, kui teen jahieksami paremini kui tema. Vend tegi ühe veaga! Mõtlesin, et olgu – keskkooli lõpetasin hõbedaga, ma oskan õppida küll. Ja tegin eksami vigadeta!”

Mari: “Ma kohtusin “metsas” oma abikaasaga. Läksime koos jahimehepabereid tegema, astusime ühte jahiseltsi – ja nii see algas.”

Triin: “Käisime Eesti naisküttidega hiljuti Soomes konverentsil. Soomes on 380 000 jahimeest – arva ära, kui palju on naiskütte? 20 000! Rohkem kui Eestis jahimehi ja ­naisi kokku! Minu isa on jahimees ja üks mu kolmest vennast käib jahil. Tihti juhtubki, et kui peres käib isa, vend või mees jahil, siis naist hakkab see huvitama. Või kui kodus on jahikoer, tulevad naised koera pärast ajusse ja jäävadki jahil käima.”

TRIIN: See on linnastumise tulemus, et inimene ei saa aru, kust ta toit tuleb. Kuidas elasid ja surid need loomad, kelle liha te poodidest ostate?

Mari: “Mul on Jämtlandi põdrakoer, Lääne­Siberi laika – ta on küll rohkem mu isa koer – ja taks. Taks on alles kutsikas, sest vana suri suvel ja võtsime kohe uue. Põdrakoer sai neljaseks ja on tööle hakanud. Tema pärast meeldib mulle praegu põdrajaht kõige rohkem.”

Triin: “Neilt, kellele ei meeldi, et kitsi lastakse, küsin ma vastu: aga kui need kitsed tulevad su aeda? Närivad seal ära su kapsad või õunapuud? Või söövad ära su noore metsa? Siis kutsud ise jahimehed kohale! Eestis on olnud soodsad talved ja kitsedel toitu palju. Tänu sellele on nende arvukus väga suur – ligi 100 000 looma jahihooaja alguses. Varem juhtus harva, et nägid kitse kolme tallega, aga praegu pole see midagi erilist. Nad ei mahu metsa ära. Kui metssigu sai väga palju, tuli appi seakatk – loodus ise otsustas, et liiki peab vähendama. Aastaid tagasi juhtus samalaadne lugu kitsedega, kelle
seas levis ränk kõhulahtisus. Jahimehed aitavad ka liiki reguleerida.”

Mari: “Põhimõtteliselt on nii, et kui mul kõht tühi pole, siis ma pauku ei tee. Jahil on ikka sedasi, et kümnest korrast, mis metsa lähed, ei tee üheksal korral paukugi. Lihtsalt kõnnid, vaatad ja naudid loodust. Kui looma lasen, siis üritan võimalikult palju ära kasutada – oleneb loomast, aga ikka liha, siseelundid ja ka naha. Praegugi ootab mul paar kopranahka, et saaks neist käpikud.”

Metskitsejahil Pärnumaal

Triin: “Kui looma kütid, siis töö alles algab. Kõigepealt tuleb temaga metsast välja saada: priske sokk kaalub 35 kilo, kits 15–20. Põtra tuuakse välja mitme mehega, talvel võetakse ka kelgud appi.”

Mari: “Arvatakse, et jahimehel on külmkapp kogu aeg liha täis, aga lasen nii palju, kui söön. Kui annan kellelegi paar latti vorsti, siis mitte sellepärast, et mul on nii palju ja üle, vaid sellepärast, et see inimene on mulle kallis ja tahan head asja temaga jagada.”

Triin: “Mulle läheb korda, et jahist räägitaks ausalt. Teen oma mehega jahiuudiseid ja ­videoid, koos filmime saadet “Metsapoole”. Ja tead, selle saate pärast tehti mulle tapmisähvardus. Lasime seakatkus põrsa maha ja pärast sain sõnumi: järgmine kord oled ise toru ees.

Mina ostan poest harva, lihtsalt ei ole kodusea isu. Olen nii ära harjunud, et valikus on kobras, kits, põder või hirv. Pole paremat asja kui põdra neerud sortsu Vana Tallinnaga. Või metstuvi rind puravikega. Praegu räägitakse palju õnneliku kana munadest. Vot metslooma liha on õnneliku looma liha.”

Mari: “Lased hommikul jänese, praed maksa ära ja paned selle mehele võileiva peale – vaat see ongi armastus.”

 

Artikkel ilmus ajakirja Eesti Naine novembrinumbris.