Uuring näitas, et huntide taastootmine ei vähenda oluliselt hirvepopulatsiooni

Uuring näitas, et huntide taastootmine ei vähenda oluliselt hirvepopulatsiooni

389
Foto: Pixabay

Ameerikas Cornelli ülikoolis tehtud uuringu kohaselt ei vähenda huntide ja teiste kiskjate taastoomine meie maastikele oluliselt hirvepopulatsioone, ei taasta degradeerunud ökosüsteeme ega ohusta oluliselt kariloomi.

“Lootused ja hirmud, mis meil on arutelu mõlemal poolel – nendest kumbki ei täitu. See ei tähenda, et me ei peaks lubama huntidel oma traditsioonilistele maastikele naasta – nad on osa sellest,” ütles looduskaitsebioloog Bernd Blossey, Cornelli ülikooli loodusvarade ja keskkonnaprofessor.

Cornelli ülikooli teadurid leiavad, et praegu saadaolevate tõendite põhjal (mitte ainult Ameerika Ühendriikides) ei hävita suurkiskjad kariloomi ega hirvi, ei ohusta inimesi ega too kaasa talumatuid kariloomade kaotusi. Teisest küljest ei paranda tõenäoliselt suurkiskjad kõiki vigu, mida inimesed on ökosüsteemidele teinud, kirjutab Science Daily.

On ka vähe tõendeid selle kohta, et suurkiskjate, nagu hundid ja karud, taastoomine loodusesse oleks suur oht kariloomadele ja teistele loomadele, nagu valgesabahirved, põdrad jt.

Jahimehed Ameerikas ei pea muretsema, et hundid hävitaksid hirve populatsiooni. USA hirvepopulatsioon on ajalooliselt kõrgel tasemel, osaliselt seetõttu, et inimesed on andnud neile ideaalsed elutingimused ja palju toitu. “See, mida me maastikega teeme, olgu selleks metsandus, põllumajandus või aiandus, pakub hirvedele nende elamiseks täiuslikku maastikku,” ütles Blossey. “Jahimehed ei eemalda piisavalt hirvi ega ka autod. Nende populatsioon kasvas plahvatuslikult, sest elutingimused olid lihtsalt imelised,” lisas ta.

Soovmõtlemisel, et hundid ja teised kiskjad suudavad hirvepopulatsioone kontrollida ja degradeerunud ökosüsteeme taastada – puuduvad samuti tõendid.Teadlaste sõnul nõuaks ainuüksi Wisconsinis hirvepopulatsiooni mõtestatud vähendamine kümneid tuhandeid hunte, vähemalt ajutiselt kuni hirvepopulatsioonide vähenemiseni – see on aga ökoloogiliselt ja sotsiaalselt võimatu stsenaarium.

„Selle asemel, et loota soovmõtlemisele, peaksime nägema suurkiskjaid, nende hulgas hunti, ökoloogilise koosluse väärtusliku osana,“ ütles Blossey.

Teadlased ütlesid, et nii kaua kui inimesed õpivad „nende naabritega“ koos elama ja neid taluma, on ettevaatlik, kuid mitte täielikult konfliktivaba eksistents võimalik.