Pealinnaga piirnevad jahiseltsid on sel jahihooajal täheldanud suurkiskjate suurenenud arvukust.
Oktoobris ja novembris keskenduvad jahimehed põdrajahile, aga selle käigus nähakse ka muid ulukeid. Sügisel toimuvad ühisjahid ning valdavalt just ajujahina. Näiteks Harjumaal Diana jahiseltsis on oktoobrist novembrini korraldatud ajujahis väljunud ajust eelmistest aastatest rohkem karusid, ilveseid ja hunte.
Piirkonna jahimehed täheldavad seda, et suurkiskjate arv on tõusnud, sealjuures pole ka karusid Eestis varasemalt nii palju nähtud. „Kui varem võis karusid kohata valdavalt Ida- ja Lääne-Virumaal, Jõgevamaal ning mõne teise piirkonna metsades, siis nüüd on neid üle vabariigi, v.a saartel, ja isegi Rocca al Maresse jagub neid. Seega võib neid kohata juba ka asulates ja linnades,“ selgitas Diana Jahiseltsi juht Jaan Luks.
Diana Jahiseltsi maadel, mis asub Tallinnast linnulennult umbes viieteist kilomeetri kaugusel, on sel aastal kohatud erakordselt palju suurkiskjaid. „Kui eelnevatel aastatel esines neid tunduvalt vähem, siis nüüd ei lähe praktiliselt ühtegi ajujahi päeva (igal nädalavahetusel – toim) mööda, mil ajust ei väljuks ilves, karu või hunt,“ rääkis Luks.
Kuus karu ühes metsatükis
Diana jahiseltsi jahimaadel on nähtud nii ema kolme pojaga, ema kahe pojaga, ühte suurt karu ning kahte-kolme eelmise aasta poega. „Kõige rohkem on neid nähtud sellel sügisel siis, kui ühest metsatükist väljus lausa kuus karu – ema kolme pojaga, üks suurem karu ning üks aastane. Seda on ikka päris palju ühe jahipiirkonna kohta,“ tõi Luks välja.
Samas ei ole karud ainukesed, keda jahimehed jahil näinud on. „Ühel nädalavahetusel ühisjahis olles väljus ühest metsatukast kaks karu, kolm ilvest, neli põtra ja kolmteist metssiga. Suurkiskjad koonduvadki seega sinna, kus asub nende söödabaas,“ teab jahimees öelda.
Jahimehe sõnul ei ole suurkiskjad ka enam nii ettevaatlikud. „Kui 80-90ndatel tehti hundi luuret mootorsaanidega, olid hundid nii erksa meelega, et liikusid juba siis ära, kui kaugelt mootori hääli kuulsid. Nüüd aga luuret tehes, asuvad hundid inimesest paarisaja meetri kaugusel ja nad ei ole enam nii ettevaatlikud ning neil ei ole enam kartust inimese ees,“ ütles Luks.
„Viimane nädalavahetus pidasime taas ajujahti, kus ühes ajus oli viis põtra, emakaru poegadega ja üks hunt. Ühtki põtra ei kütitud, kuna ükski neist ei olnud kütitav. Samuti jäävad suurkiskjad tihti rajakaamerasse,“ sõnas Luks.
Luks teadis veel öelda, et ka Ääsmäe jahiseltsis on sel jahihooajal ajujahtides karusid tavapärasest rohkem nähtud. Sealkandis on ka hundid lambaid kimbutanud.
„Andmeid suurkiskjate arvu suurenemist on ka linna ligi teistest jahipiirkondadest, näiteks Ääsmäelt ja Kiilist. Huumoriga võib öelda, et Tallinn on juba suurkiskjatest ümber piiratud. Need pole aga ulukitele parimaid elupaigad,“ põhjendas ta.
Muutused toidubaasis
EJS-i tegevjuhi ning jahindusbioloogi Tõnis Kortsu sõnul on sobivavad elupaigad kiskjatele olulised, aga veelgi olulisem on toidubaasi olemasolu. „Teadlased on üheks põhjuseks, miks suurkiskjad liiguvad inimesele lähemale, välja toonud muutused toidubaasis ja eelkõige selle vähenemise,“ selgitas ta.
Viimastel aastatel on ka ilveseid rohkem liiklusõnnetustes hukkunud. Kui mullu hukkus liikluses 1247 info põhjal vähemalt 12 ilvest, siis tänavu on aasta kolme kvartali jooksul hukkunud 15 ilvest. Samas võib nende arv olla veelgi suurem, sest kõikidest juhtumitest riigiinfo telefonile teada ei anta.
Samas on piirkonniti täheldatud metskitsede arvu vähenemist. Võimalikuks põhjuseks peavad Harjumaa jahimehed lisaks suurenenud küttimismahule ka suurkiskjate, sh ilvese, arvukuse tõusu. „Üks täiskasvanud ilves tarvitab toiduks aastas umbes 60 metskitse ja kui piirkonnas on juba 2-3 ilvest, siis peab seal olema 120-180 metskitse ainuüksi nende toiduks. Ja kui jahimeestele jahindusnõukogu poolt etteantud küttimismaht on veel 40 metskitse, siis nende arvukus kahanebki,“ teadis Luks öelda.
Kui suurkiskjate arv on piirkonnas ülemäära kõrge, suurenevad kahjud ja tekivad probleemid. Nagu jahimehed tõdesid, liiguvad järjest kasvava arvukuse juures suurkiskjad enam asulate lähedale elama ning see on ka põhjuseks, miks ulukite ja inimeste vahelised konfliktid suurenevad.
