Põdra asurkonna seisundist ja EJS-i küttimissoovitus

Põdra asurkonna seisundist ja EJS-i küttimissoovitus

1431
Foto: Flickr

EJS-i juhatuse liige Priit Vahtramäe tegi ülevaate põdra asurkonna seisundist. Ta võrdles Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna (KAUR) seirearuannet ning EJS-i kogutud ja analüüsitud andmeid.

Arvukuse hinnang

2022. aastal hindas KAUR-i seirearuande põdra asurkonna suuruseks 2022. aasta alguses vahemikus 11 000–12 500 isendit. Võrreldes eelmise aastaga on põdra arvukus püsinud enam-vähem samal tasemel.

Mullu soovitas KAUR küttida 5000 isendi vahemikus. Põdra üldarvukuse hoidmiseks 2022. aasta alguse tasemel tuleks 2022. aasta jahihooajal küttida Eestis kokku ligi 4800 põtra. Arvukuse mõõdukaks langetamiseks 10 500 isendi tasemele võib põtrade küttimismahtu tõsta kuni 5400 isendini.

2022. aasta EJS-i kokkuvõtte järgi küttisid jahipiirkonnad 4551 isendit ja lisaks hukkus liikluses 187 isendit. 2023. a seirearuandes langes nii jahimeeste kui ka KAUR-i hinnang arvukuse alampiirile (500 isendit). Viimasel neljal aastal on liikluses hukkunud keskmiselt 192 põtra. Jahipiirkonnad küttisid alla soovituse, aga vaatamata sellele langust ära hoida ei olnud võimalik.

KAUR hindas 2023. a seirearuandes, et põdra asurkonna suurus oli 2023. aasta alguses vahemikus 10 500–11 500 isendit. Võrreldes eelmise aastaga on põdra üldarvukus veidi langenud.

EJS-i arvutused näitavad, et alampiir on langenud 500 isendini, mis on samal tasemel KAUR-i hinnanguga. Ülempiir on aga langenud 1000 isendi võrra.

Põdra juures peaks jahimeeste mureks olema see, et ei korduks ajalooline eksimus, mis oli 1992. aastal, kus jahimehed arvasid, et arvukus on väiksem ja teadlased rohkem, ehk samas suhtes, mis täna ja tulemuseks oli väga järsk arvukuse ja küttimise kukkumine kahe aastaga (arvukus langes 7450 isendini) ja küttimine kukkus alla 1968 isendi 1994. aastal.

EJS-i arvates on see hooaeg otsustav. Kes kütib üle kohaliku piirkonna juurdekasvu, see kukub sellele oksale, mida saeb, ja kes piirdub küttimisega juurdekasvu piires (nii palju kui vasikaid), see säilitab selle arvukuse, mis veel on. Selleks aga peame teadma oma piirkonna vasikate arvu.

Vähe vasikaid

KAUR-i hinnangul on asurkonna sooline struktuur püsinud stabiilne. Asurkonna juurdekasvu iseloomustav vasikate osakaal sügisestes vaatlustes oli 2022. aastal viimase 20 aasta madalaim.

Jahimeeste poolt kurdetakse vasikate vähesust ja üksikute lehmade rohkust. Lisaks on viimased kolm aastat olnud kevadist põuda, kuivusest tingituna on toidubaas kesine ja viimase kahe aasta talv on olnud lumerohke ja raske, nii ei saa lehmad oma miinimumkaalu kätte, et tiinestuda. Mullikate tiinestumine lükkub üks aasta edasi jms.

Lisaks on karu arvukuse tõusnud 96 pesakonnani (2022. a seisuga) ja tegelik arvukus juba 1100 isendi juures. Need vasikad, kes sündisid eelmise aasta näitajate võrra rohkem, need hukkusid ilmselt karude nälja leevendamiseks kevadel.

Viljakusnäitaja on kõrge

KAUR-i hinnang oli seirearuandes vasikatele kõrge. 2022. aasta jahihooajal kütitud põdralehmade viljakusnäitajad olid vastupidiselt aasta varasemale viimase 15 aasta ühed kõrgeimad. Seetõttu võib eeldada, et 2023. aasta oli eelnevate aastatega võrreldes kõrgem ka ühe põdralehma kohta asurkonda lisandunud vasikate arv. Kuna karu ja hundi arvukus on aastakümnete kõrgeimal tasemel, võib vasikate osakaal sügiseses asurkonnas jääda siiski võrreldes 4–5 aasta taguse ajaga märksa tagasihoidlikumaks.

EJS tuletab meelde, et need viljakusnäitajad on võetud juba kütitud lehmadelt, kellelt sellel hooajal lisa pole loota. Millised oleks olnud nende lehmade proovid, mida ei viidud, kahjuks teada ei saa. Küll aga saame selgust nende lehmade osas, kes talvitusid, kas ja kuidas järglaste arv on suurenenud või vähenenud.

Kui võtta aluseks jahimeeste arvamushinnang arvukusele, siis sünnib juurde ja jääb alles 3000 vasikat ja KAUR-i arvukuse hinnangu juures 3500–4000 vasikat. Kui võtame aluseks aga jahimeeste küttimissoovi (4123 isendit) ja KAUR-i minimaalse küttimissoovituse (4210 isendit), siis arvukus langeb veelgi. Mis tähendab, et peaksime tagasi tõmbama, mitte üle 3500 küttima, kui KAUR-i hinnang on õige.

Kahjustused ja küttimine

Jahindusnõukogude ja KAUR-i soovitustes on viidatud, et üheks põhilisemaks argumendiks, miks saaks sundida rohkem küttima, on kahjustuste olemasolu ja selle suurus.

KAUR hindas seirearuandes ka põdrakahjustusi. Värskeid põdrakahjustusi esines seiratud männinoorendikes ja keskealistes 30–60-aastastes kuusikutes eelmise aastaga võrreldes ligi 11% võrra vähem.

Ka EJS peab oluliseks KAUR-i soovitust, mida peame kasutama. Selle järgi soovitatakse põdra küttimismahtu, võrreldes eelmise jahihooajaga, suurendada üksnes kõrge põdra asustustiheduse ja/või sagedaste ja kõrgete põdrakahjustustega piirkondades. Madalama asustustihedusega piirkondades, kus olulised kahjustused puuduvad ja eelneval jahihooajal on esinenud suuri raskuseid jahindusnõukogude poolt määratud miinimumkvootide täitmisega, soovitatakse küttimismahte langetada.

Näitajaid on selleks piisavalt. Neist kriitilisem oli see, et 2022. jahihooajal ei täitnud 118 seltsi 328-st kehtestatud limiite. Järvamaa küttimiskohustust ei täitnud aga 10 piirkonda ka iseenda soovitud limiite ehk pidasid ainuõigeks vähem küttida, et säilitada arvukust.

Pabulaindeksi hindamine

KAUR hindas seirearuandes ka pabulaindeksit. Võrreldes 2022. aasta loenduste tulemusega kasvas 2023. aastal põdra pabulaindeks 21 seirealal (tõus üle 10%), langes 18 seirealal (langus üle 10%) ja püsis enam-vähem samal tasemel 8 seirealal. Seirealade lõikes oli jätkuvalt kõrgeim talvine põdra asustustihedus Viljandimaal Sudiste-Veisjärve seirealal ning keskmisest ligi kaks korda kõrgem ka Matsalu-Lihula-Vatla, Lõõla-Vahastu, Kabala-Imavere ja Valjala-Tagavere-Laimjala seirealadel.

Äärmiselt madala põdra asustustihedususe poolest torkab juba mitmendat aastat silma Lääne-Virumaal asuv Väike-Maarja-Viru-Jaagupi seireala, mille ümbruses paiknevatest jahipiirkondadest kogunenud seireinfo tervikuna osutab väga madalale põdra arvukusele. Oluliste põdrakahjustuste puudumisel eeloleval hooajal tasuks selle seireala ümbruses olevatel jahipiirkondadel lasta põdraasurkonnal taastuda ja põtrade küttimisest loobuda.

2023. aasta kevadel loendati seirealadel iga läbitud 1 km loendusmarsruudi kohta
keskmiselt 7,6 põdra pabulahunnikut, 2022. aasta kevadel 7,2. Vaadeldes eraldi Mandri-Eesti ja saartel asuvate seirealade tulemusi, on näha, et Mandri-Eesti seirealade keskmine
on ligilähedaselt sama, mis 2022. aastal.

Saaremaal paiknevatel seirealadel on põdra pabulaindeks oluliselt kerkinud, Hiiumaal aga langenud. Saaremaa seirealadel toimunud pabulaindeksi järsu tõusu põhjal ei tasuks aga sugugi järeldada, et saarel on põdra arvukus laiemalt oluliselt kasvanud, sest paljuski võib isegi konkreetsete seirealade kõrgem tulemus olla tingitud 2023. aasta talveolude positiivsest mõjust hirvlaste pabulate püsivusele ning oluliselt paranenud pabulaloenduste kvaliteedist (vahetunud loendajad ja loenduste aegsam läbiviimine).

EJS-i soovitus saartele

Iga pabulaloenduse seireala puudutab 3–4 jahipiirkonda ja seega survestada saaks maksimaalselt 15–20 jahipiirkonda, kus indeks on KAUR-i hinnangu järgi kõrgeim. Piirkonnad on seirearuandes ära toodud ja milliseid jahipiirkondi need puudutavad, tuleks jahindusnõukogude liikmetel täpsustada.

Kui vaatame lähemalt pabulaindeksit, siis näeme, et Hiiumaa indeks (3,2) on langenud alla Eesti keskmise 2,37 korda. Hiidlased peaks oma fookuse suunama pigem metsseale ja hirvele ning põdra küttimine tuleks tagasi tõmmata oluliselt rohkem kui jahimehed soovisid (71 isendit) ja KAUR soovitas (70–80 isendit). Kui soovitakse ka tulevikus jahti pidada, siis peaks see vahemik jääma 50–60 isendini.

Ka Saaremaa jahiseltsid peaksid põdra arvukusega veelgi tagasi tõmbama. Jahimeeste endi soov (187 isendit) langes 16%, mis näitab ka jahiseltside tunnetust, et olukord on läinud halvemaks. Metsakahjustused on Saaremaal väga väikesed ja on sellised olnud juba aastaid. Viimase aasta männikahjustuse esinemine on tingitud eelmisest erilisest paksu lumega  talvest Saaremaal ja loomadel oli ka kevadel olukord raske. Tekkis lisavajadus kvaliteetsema toidu järele.

Seega tuleb leida konsensus, et küttimislimiit jääks maksimaalselt jahimeeste soovi tasemele, aga pigem vahemikku 170–187 isendit. Saare jahimeeste küttimiskohustused metskitse, metssea ja hirve osas on niigi suured, et siin kehtiks õpetaja Lauri soovitus, et kui kõike ei jõua, tee pool.

KAUR-i hinnang asustustihedusele

Tuletades pabulaindeksit põdra asustustihedusele seirealadel, saame pärast küttimise mõjude arvesse võtmist keskmiseks talviseks asustustiheduseks seirealadel ~5,9 isendit 1000 ha kohta. 2022. aasta loenduse tulemused andsid sama arvutuskäigu alusel seirealade keskmiseks asustustiheduseks ~5,5 isendit 1000 ha kohta. Sealjuures mandril asuva 40 seireala keskmiseks põdra asustustiheduseks saab pabulaindeksi põhjal mõlemal aastal ligilähedaselt sarnase tulemuse (5,9).

EJS-i hinnang ja soovitus vastavalt asustustihedusele

Kui vaatame otsa pabulaindeksitele tabelis, siis tooks välja siin need piirkonnad, kus indeks on kõrgem kui Eesti keskmine ja need on need kohad, kus saaks veel küttimist jätkata mõne isendi võrra üle Eesti keskmise küttimise.

EJS leiab, et kui võtta minimaalne küttimissoovitus (4210) ja jaotada ära 320 jahipiirkonna vahel, saame keskmiseks küttimiseks 13 isendit iga jahipiirkonna kohta. Kõrgema või keskmisega sarnase küttimissurvega saaks veel rakendada järgnevates pabulaloenduspiirkonnaga ümbritsetud jahipiirkondades:

  • Lääne-Viru-Kunda-Vasta,
  • Läänemaa 2 piirkonnas,
  • Raplamaa-Sooniste-Risti-Märjamaa,
  • Pärnumaa-Halinga-Libaste ja Põlendmaa-Pöörikaasiku,
  • Viljandimaa-Sudiste Veisjärve,
  • Järvamaa-Lõõla-Vahastu,
  • Järvamaa-Kabala-Imavere,
  • Tartumaa-Järvselja ja
  • Põlva-Võru-Ilumetsa-Lasva.

Kokku teeb see 11 pabulaloenduse piirkonda. Ehk see puudutab ainult 33–40 jahipiirkonda (10–15%).

Madala asustustiheduse piirkonnas tuleks küttimist vähendada

KAUR soovitab seirearuandes madalama asustustihedusega piirkondades, kus olulised kahjustused puuduvad ja eelneval jahihooajal on esinenud suuri raskuseid jahindusnõukogude poolt määratud miinimumkvootide täitmisega, küttimismahte langetada. Sellega on ka EJS väga nõus.

EJS toob välja konkreetsed pabulaloenduspiirkonnad, kus indeks on üle 2–3 korra madalam kui Eesti keskmine: Harjumaa-Halba, Lääne-Virumaa-Palmse-Sagadi-Korjuse ja Väike-Maarja-Viru Jaagupi, Ida Virumaa-Kauksi-Rannapungerja ja Illuka-Kurtna-Pagari, Pärnumaa-Öördi ja Häädemeeste-Laiksaare, Jõgevamaa-Lustivere-Sadulküla-Pikknurme, Tartumaa-Rannu-Pühaste, Põlva-Võru-Kooraste-Urvaste-Sulbi, Valgamaa-Valga-Õru, Hiiumaa-Kanapeeksi-Tahkuna ja Leluselja. Kokku 13 pabulaloenduse piirkonda ehk see puudutab 40–50 jahipiirkonda (12-15%).

EJS-i hinnangul tuleb eriti rõhutada seda, et tänaseks on saanud selgeks, et Soomaa rahvuspargi „tagavara“ ja langus sai otsa pärast RMK oksjonijahinduse viie aastast korraldust, nüüd aga on otsa saanud ja langenud järgmise rahvuspargi Alam-Pedja „tagavara“. Kui vaadata rahvusparki ümbritsevat kolme pabulaloenduse piirkonda, siis nende pabulaindeks on väga madal ja see on ainult üleküttimise tagajärg. Edaspidi see lootus, et rahvuspargist „tuleb juurde“, kaob ja rahvuspargis endas majandavad järglasi kiskjad. See puudutab eelkõige Viljandimaad, Jõgevamaad ja Tartumaad. Viljandimaal on võimalus veel küttimisega juurdekasvu piires säilitada Eesti keskmist arvukust pabulaindeksi alusel.

Küttimise sooline osakaal

KAUR-i hinnangul domineerisid sarnaselt eelnevate aastatega 2022. aastal jahtide käigus vaadeldud mullikate ja vanemate isendite seas põdralehmad (137 põdralehma 100 põdrapulli kohta), kütitud põtrade seas olid aga enamuses maakondades sarnaselt 2020. ja 2021. aasta jahihooajaga selges ülekaalus põdrapullid. Pullide eelisküttimine on tõenäoliselt suuresti tingitud jahimeeste soovist langenud arvukuse ja asurkonna juurdekasvu tingimustes emasloomi küttimisest säästa. Kui mõõdukas kõrvalekalle kütitud isendite soolises jaotuses suurt probleemi ei tekita, siis liialdada ühe või teise soorühma eelisküttimisega, eriti kui see on ristivastupidine soolise jaotusega looduses, ei tohiks.

Vasikate osakaal (26,3%) põdrajahtide käigus vaadeldud põtrade seas oli viimase
paarikümne aasta madalaim. Kuid madalad viljakusnäitajad ei ole sugugi vasikate vähesuse ainuke põhjus, vaid olulist mõju avaldavad ka suurkiskjad hunt ja karu, kelle arvukus on tõusnud aastakümnete kõrgeimale tasemele. Kuna põtrade poolt tekitatud metsakahjude tõttu on põdra arvukus viidud märksa mõõdukamale tasemele kui 5–10 aastat tagasi oli, siis seda selgemalt ka kiskluse mõju juurdekasvule väljendub.

EJS-i hinnang on see, et kuigi kevadel KAUR-i poolt väljendati, et sooline vahekord ei ole muutunud ja mõju avaldanud, siis seirearuandesse on sisse toodud just see, mida on ka EJS  väljendanud viimased paar aastat, et liialdada ühe või teise soorühma eelisküttimisega ei tohi. Puudutab see kõige rohkem viimased neli aastat survestatud pullide küttimist. Järelikult olime õigel teel oma soovitustega.

KAUR-i seirearuande skeem tõestab seda, et kütime põhikarja, mille tagajärjel arvukus langeb, kuigi KAUR-i minimaalse soovitusliku mahuga ei oleks tohtinud langeda.

EJS soovitab seega peatuda, enne kui hilja. Aasta 2023 on otsustav.

Põtrade viljakusnäitajad

Kui 2021. aastal võis tõsist negatiivset mõju põtrade konditsioonile ja viljakusnäitajatele avalda 2021. aasta rekordiliselt kuum ja sademetevaene suvi, eeskätt just suve esimene pool, siis tolleaegne tagasihoidlikum põdralehmade sigimispingutus võib olla ka üheks oluliseks põhjuseks viljakusnäitajate tõusule 2022. aastal. KAUR-i hinnangul lükkus viletsamas konditsioonis mullikatel edasi suguküpsuse saavutamine ja täiskasvanud põdralehmadel olid pesakonnad väiksemad (valdavalt üks vasikas), mistõttu 2022. aasta suvel oli neil väiksemate järglaste üleskasvatamise kulude tõttu rohkem ressursi võimalik nende endi konditsiooni parandamiseks suunata.

EJS-i hinnangul see meid ei päästa, sest selle tõusu on tasandanud kiskjad. Lisaks ka selle aasta kevadel oli põud, millel on oma mõju.

KAUR tõdes, et maakondade tasemel on varieeruvus mõõdetud viljakusnäitajates sarnaselt eelnevate aastatega päris suur ja siin mängib olulist rolli valimi esinduslikkus: kui suur on maakonnas kogutud proovide arv ning milline on valimisse sattunud isendite vanuseline jaotus.

EJS-i soovitustes on see viimasel kahel aastal juba sees olnud ja soovitatud jahimeestel võtta kõigilt kütitud lehmadelt emakad, kui me tõesti tahame teada võimalikult täpselt, milline on juurdekasv ja vältida suunatud valimit mida tuuakse.

Seirearuandest selgub, et kütitud põtrade vanuse määramiseks hammaste arengu ja kulumise järgi analüüsiti 3380 isendi alalõualuud. Kütitud põdralehmade viljakusproove laekus 638 loomalt, neist analüüsikõlbulike proove oli 567 ja neist omakorda alates 10. oktoobrist kütitud isendite komplektseid proove, mis on viljakusnäitajate määrangu aluseks, oli 354.

Statistiliselt oli emaka proovide valimik, mille alusel arvestati juurdekasvu, kümme korda väiksem kui lõualuude oma. Siiski jahimees tahab teada, kui suur on tegelik juurdekasv. Praktika on näidanud, et kõige paremad ja täpsemad seireandmed, mis pädevad, on just kütitud ulukite arv, vanus, sugu ja ka biomaterjalid, millega ei saa eksida.

EJS soovitas jahindusnõukogudele, et tahame me seda või mitte, aga hukkunud põdrad tuleb arvestada küttimismahu täitmise sisse ja nii peaks ka jahindusnõukogudes kokku leppima. 200 hukkuvat põtra on kogu soovitatavast miinimum küttimismahust juba 5%.

Põdra tekitatud kahjustused on madalad

KAUR tõdes seirearuandes, et maakondade võrdluses kõige enam kahjustatud mände kohati Rapla-, Saare- ja Viljandimaa proovitükkidel. Kuigi vigastused olid väiksemad kui 2022. a. Kui võrrelda viimast 12 aastat, siis see oli kokku madalaim kui eelneval kümnel aastal.

Värskeid põtrade poolt vigastatud kuuski keskealistes 30–60-aastastes kuusikutes esines
2023. aasta kevadel vähem kui varasemal kolmel aastal. Kõige enam tuli kuuskede
koorimist ette Pärnu-, Järva- ja Raplamaa proovitükkidel, kuid see protsent on olematu.

Kuigi põdra asutustihedus ja kahjustuste riskid on omavahel tihedalt seotud, siis okaspuude, eeskätt männikahjustusi tekitavad põdrad enamasti talve teises pooles, mil nende toidulaud on muutunud kasinaks ja talvised energiavarud ammenduvad. Kahjustusi kipub palju tekkima just aastatel, mil paks lumikate ja madalad temperatuurid kestavad pikalt kevadeni välja.

EJS hinnangul olid viimased kaks talve lumerohked ja kulutasid seega ulukitel rohkem ressursse. Kahjustuste väike tõus oligi arusaadavalt seletatav.

Nagu eelnevatest graafikutest ja tabelist näha, on maakondade kahjustuste hulk viimase kaheksa aasta madalaim ja see on loomale eluks vajalik ja peab olema talutav kahjustus. Enamus maakondades on kahjustuste tase minimaalne ja on langenud enamus maakondades kaks korda, kuid on jäänud suuremaks veel Tartu ja Jõgevamaal.

Kõikides teistes maakondades ei näe EJS küttimise survestamisel loogilist põhjendust ja seda tuleb vältida. Välja tuleks tuua maakondadest Hiiumaa, Läänemaa, Lääne-Virumaa ja Saaremaa, kus põdra küttimise jätkuv survestamine mõne osapoole poolt on põhjendamatu. Kahjustuse alusel võiks neis maakondades küttimist kindlasti vähendada, nii nagu ka KAUR on selgitustes ära toonud. Konsensuse mitteandmine jahimeeste poolt on põhjendatud.

Kokkuvõttev soovitus põdrajahiks

KAUR-i hinnangul on piirkondlikud erinevused põdra asustustiheduses kohati väga suured: leidub nii väga kõrge asustustihedusega piirkondi, kus küttimissurvet võrreldes eelneva hooajaga suurendada, ning ka selliseid, kus väga madalale langenud asustustiheduse tõttu tuleks küttimismahte oluliselt vähendada. Mõningates väga madala asustustihedusega jahipiirkondades on põhjendatud ka põtrade küttimisest 2023. aasta jahihooajal sootuks hoiduda.

EJS kirjutab sellele soovitusele alla ja soovib jahindusnõukogudele kindlat meelt ja pädevust ning tahet mitte anda konsensust seal, kus tunnete, et arvukus on langenud ega kannata nii palju küttida kui KAUR soovitas. Kahjuks näeme ette, et kui sellel hooajal kütitakse üle 3700 isendi (koos hukkunutega), siis arvuks langeb veelgi.

Ehk pigem tuleks küttida vähem kui kahtlus on. Mida EJS soovitaks ja tuleks sellel aastal teha, oleks kokku leppida ligikaudne küttimismaht, olenevalt maakonnast 10–25%, et jahiseltsid saaks riskivabalt küttida nii, et kellel pole, ei lasegi ja kellel tundub rohkem, need täidavad mahu ja need, kellel pabulaindeks kordades üle Eesti keskmise, ületavad küttimismahtu.

Siinkohal arvab EJS, et seda küsimust saab lahenda ainult konsensuse mitteandmisega ja põdra populatsiooni säästva kokkuleppe otsimisega. Pigem küttida järgnevad aastad 3500 isendini, kui sellest allapoole kukkuda.

KAUR-i täiendaval küttimissoovitusel on lihtsakoeline kvoodi jaotusprintsiip: vähendades või suurendades küttimismahtu kõikidele jahipiirkondadele ühtemoodi, tuleb kindlasti vältida. Sellise praktika viljelemine viib lõpuks paratamatult olukorrani, kus osa maakonna jahipiirkondadest ei suuda põtrade vähesuse tõttu jahindusnõukogude poolt määratud küttimismahte täita, samas kui kõrge põdra asustustihedusega piirkondades küttimismahud küll täidetakse ja vahel ka ületatakse, kuid arvukuse langust soovitud tasemele see nendes piirkondades kaasa ei too.

EJS on selle soovitusega igati nõus. Info nende piirkondade kohta, kes ei suutnud eelmisel hooajal küttimismahtu täita, on kõikidel jahindusnõukogudel olemas ja ka jahipiirkondadel endil.

 

Priit Vahtramäe
EJS-i põdra töögrupi liige