Orissaare jahimehed peavad oluliseks noorte ehk meie järeltulijate kaasamist, luues neile võimaluse olla osaks kogu protsessist.
Juba tuhandeid aastaid on käidud jahil eelkõige toidu hankimiseks, aga ka riietuse, töövahendite jne loomiseks. Tänapäeval teeb jahinduse eriliseks pelgalt võimalus olla kokkupuutes päriseluga ja mõista, kuidas väärtuslik toiduaine jõuab meie toidulaudadele. Väärtustatakse ju mitte vaid toidutoorainet vaid ka nahku, sarvi (ja mitte ainult rofeena) ning teisi metslooma kehaosi. Teadmine, et “toit tuleb poest” on vildakas juba sellele mõtlemisest. Miski ei sünni ise, läbitav loomeprotsess on puhtalt bioloogiline, seda ei saa asendada laborites välja mõeldud ega rakutasandil kunstlikult kasvatatud liha. Kuidas siis toit ikka poodi jõuab? Sellistele küsimustele aitavadki vastuseid anda jahimehed ja teised inimesed, kes töötavad põllumajanduses. Puutuvad kokku loomade ja lindude elu ning surmaga, mis kõik ongi osaks igavesest rotatsioonist, kuniks kestab inimkond.
Orissaare jahiseltsi jahipäev sattus tervikuks isadepäevaga, kuhu isad olid kutsunud ka pojad, seekord Mirkko ja Ron kes mõlemad ka pildil sarve hoidmas. Oma elu päris esimese hirvesarve leidis ajajana metsas olnud Miku poeg Mirkko. Mõistagi tuli erakordne sündmus pildile panna, nii sattusid Mikk ja Mirkko Leidas koos isadepäevapildile. Galeriist leiab teisigi pilte, mis jahipäevale kenaks lisaks.
Meeleolukas jahipäev seljatati lõpuks ühe suure metssea ja viie hirve küttimisega. Eriti tõsiseks tegelaseks osutus suur emis, kes senini tabamatuks jäänud. Metsloom teab igat põõsast ja tihnikut kuhu peituda, on kaval ja oskab ka koeri ninapidi vedada. Seekordne jälitus lõppes küll jahimeeste võiduga, aga metsloomale tõsiselt au andes tuleb tõdeda, et kahel jahikoeral tuli päeva teine pool veeta veterinaari laual. Siinkohal eriline tänu kiirelt abi osutanud Laine Sünterile! Saadud vigastused ei olnud küll eluohtlikud, kuid koertele kindlasti õpetlikud. Päikeselise isadepäeva aitasid korraldada jahijuhatajad Martin Hein ja Karli Ligi.
