Hiljuti avastati Rakke aleviku servas asuvalt koduõuelt karujäljed.
Virumaa Teataja andmetel kuuluvad tõenäoliselt jäljed noortele mõmmikutele, kelle ema sügisel rongiõnnetuses hukkus. Juba sügisel, septembris ja oktoobris, käis kolm karupoega koos emaga askeldamas maja juures, mis asub Rakke linnamäel laululava kandis ja mille lähedal on metsaalad, mida kohalikud Edru orgudeks kutsuvad.
Rakke Jahiseltsi juht Joel Potman väitis, et täit kindlust küll ei ole, kuid et karupere on varem samas kohas viibinud, annab see alust oletada, et tegemist on just emata jäänud karupoegadega.
Jahimees avaldas arvamust, et tõenäoliselt ei suutnud mõmmikud enne talveunne jäämist endale piisavalt paksu rasvakihti koguda ning tühi kõht ajas nad üles.
“Võib oletada, et nende pesakoht väga kaugel ei ole,” ütles Potman, kes elab samas kandis, kus asub maakodu, mille õuel karupojad käisid. Kuna neile sobilikku toitu looduses praegu ei leidu, tulidki nad taluõue vaatama, kas seal on võimalik näiteks kompostihunnikust või prügikastist matti võtta.
Kuna toidupoolist leida pole lihtne, on ärganud karudel keeruline hakkama saada.
“Ega teha ei olegi midagi,” ütles jahimees. Kui muidu on ka karud olnud sagedased külalised metssigade söödaplatsil, kuhu kütid regulaarselt metssigadele suupärast viivad, siis praegu sigade Aafrika katku tingimustes on platsile viidavad toidukogused minimaalsed.
Enamasti magavad karud hilissügisest kevadeni. Vahel siiski juhtub, et nad ärkavad, näiteks kui läheduses raiutakse metsa või muutub küljealune vesise ilma tõttu märjaks. “Lihtsalt niisama karu talvel ei tõuse,” ütles Potman.
Rakke jahipiirkonna maadel elutseb karusid üsna palju. Kuna nad liiguvad ringi jahialast oluliselt suuremal territooriumil, on nende hulka raske hinnata, kuid piirkonnas võib olla paarikümne mesikäpa ringis. Nähtud on ka kolme-nelja pojaga karuperesid.
“Eelmisel talvel sündinud karupojad on praegu umbes suure hundikoera suurused,” rääkis loodusmees Peeter Hussar, andes mõista, et tegemist on veel üsna väikeste ja kogenematute tegelastega. Hussar kõneles, et liikudes kulutavad mõmmikud energiat ning see tähendab üha suuremat vajadust kõhtu täita. Taliuinaku ajal alaneb mõnevõrra loomade kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus ning see aitab korraliku rasvakihi kogunud mesikäppadel toiduvaese aja üle elada.
Kui neil jagub oidu uuesti magama minna, võivad nad kevadeni vastu pidada. Siis on juba lihtsam.
Loe lähemalt SIIT.
