Hiljuti saabus EJS-i omapärane küsimus, et kas see on tõsi, et ulukiliha sisaldab antibiootikume. Käsitleme seda rubriigis müüdid ja tegelikkus.
Müüt: Ulukilihas võivad olla samasugused antibiootikumijäägid nagu põllumajandusloomade lihas.
Tegelikkus: Looduses vabalt elavaid ulukeid ei kasvatata ravimite abil ning neile ei manustata tavapäraselt antibiootikume. Seetõttu ei ole ulukiliha puhul põhjust rääkida antibiootikumide kasutamisest samas tähenduses nagu loomakasvatuses.
Kui räägime ulukilihast, on tegemist loomaga, kes on elanud looduses, toitunud looduslikust toidust ja liikunud vabalt. Metskits, põder või metssiga ei saa söödaga ravimeid ega läbi loomakasvatusele omaseid ravikuure.
Kust antibiootikumid lihas üldse tulevad?
Antibiootikume kasutatakse veterinaarmeditsiinis bakteriaalsete haiguste raviks. Põllumajandusloomade puhul on ravimite kasutamine rangelt reguleeritud ning pärast ravi tuleb järgida kehtestatud keeluaega, et ravimijäägid ei jõuaks toidulauale.
Looduses elavate ulukite puhul sellist regulaarset ravimite kasutamist ei ole. Jahimees ei kasvata metsas põtra ega metskitse ega ravi ulukipopulatsiooni antibiootikumidega. Seetõttu on loodusliku ulukiliha üks eripärasid just see, et loom on kasvanud üles ilma inimese korraldatud söötmise ja tavapärase veterinaarse raviskeemita.
Kas see tähendab, et ulukiliha on täiesti riskivaba?
Ei. Antibiootikumide puudumine ei tähenda, et ulukilihaga ei kaasneks muid toiduohutuse küsimusi.
Uluk võib kanda parasiite või haigustekitajaid ning liha kvaliteeti mõjutavad uluki tabamine, esmane käitlemine, jahutamine, transport ja säilitamine. Näiteks metssealiha puhul on oluline nõuetekohane kontroll ning trihhinelloosi (keeritsussi) välistamine enne liha tarvitamist.
Seega tasub eristada kahte küsimust: ravimijäägid ja ulukiliha üldine toiduohutus ei ole üks ja sama asi.
Aga keskkonnast pärit saasteained?
Ka siin on oluline olla täpne. Looduses elamine ei tähenda automaatselt, et lihas ei võiks leiduda keskkonnast pärinevaid aineid. Uluk puutub elu jooksul kokku ümbritseva keskkonnaga ning sõltuvalt piirkonnast, liigist ja looma vanusest võivad organismi jõuda näiteks raskmetallid või muud keskkonnasaasteained.
See ei ole aga sama, mis loomale antibiootikumide manustamine.
Samuti tuleb jahipidamisel arvestada pliid sisaldava laskemoonaga seotud võimaliku metallijääkide riskiga. Korrektsel uluki esmasel käitlemisel eemaldatakse lasukanali ümbrusest kahjustatud ja saastumise kahtlusega koed. Samas minnakse Euroopas laialdaselt üle alternatiivsele pliivabale laskemoonale. Ka Eestis toimub sama protsess.
Miks ulukiliha hinnatakse?
Ulukiliha väärtus ei seisne ainult selles, mida selles ei ole. Uluk on elanud vabalt ning tema toit koosneb liigile ja elupaigale omasest looduslikust toidust. Ulukiliha on üldjuhul suhteliselt väherasvane ning sisaldab väärtuslikke valke ja mineraalaineid.
Samal ajal on ulukiliha kohalik loodusvara. Eestis on jahipidamine osa ulukiasurkondade säästlikust majandamisest.
MÜÜT VÕI TEGELIKKUS?
Üldjuhul müüt. Vabalt looduses elavatele ulukitele ei manustata tavapäraselt antibiootikume ning nende kasvatamisel ei kasutata ravimeid, sest neid ei kasvatatagi põllumajandusloomadena.
See ei tähenda, et ulukiliha võiks tarvitada kontrollimatult või toiduohutuse nõudeid eirates. Nagu iga liha puhul, algab kvaliteetne ja ohutu toit nõuetekohasest käitlemisest.
Ulukiliha eripära on lihtne: see pärineb loomalt, kes on elanud oma elu looduses vabalt.
