Euroopa Komisjon avalikustas mullu detsembris ettepaneku muuta huntide kui liigi kaitsestaatust.
Miks kaitsestaatust muuta tahetakse ja milline on selle mõju, selgitas Euroopa Komisjon oma kodulehel.
Miks teeb komisjon ettepaneku muuta Berni konventsiooni raames huntide kaitseseisundit?
Pärast pikka sihilikku hävitamist, mis päädis enamikus Euroopa riikides huntide väljasuremisega, on mitmesuguste ökoloogiliste, sotsiaalsete ja seadusandlike muudatuste tulemusena (õiguskaitse, maa kasutamata jätmine, looduslik taasmetsastamine, looduslike kabiloomade populatsioonide suurenemine, üldsuse suhtumine sellesse liiki) huntide populatsioon 20. sajandi lõpus ja eelkõige viimase kümne kuni kahekümne aasta jooksul kiiresti taastunud.
Praegu esineb seda liiki kõigis mandri-Euroopa riikides, kusjuures mõnes riigis on populatsiooni suurus üle 1 000 isendi. Huntide populatsioonid on viimase kahe aastakümne jooksul märkimisväärselt kasvanud ja üldiselt on suundumus jätkuvalt positiivne. Lisaks on huntide levila järjest laienenud. See on toonud kaasa sagedasema vastasseisu eelkõige loomakasvatajatega, kelle kariloomadele hundid suurt kahju tekitavad. Karja rüüstamine on saavutanud suure ulatuse ja mõjutab üha rohkemaid piirkondi nii ELi liikmesriikides kui ka ELi-välistes Berni konventsiooni osalisriikides. Peamine konflikti põhjus on liigi levila laienemise ja populatsiooni suurenemisega kaasnev sagedasem kariloomade ründamine. Kuigi selliste kahjude mõju on ELi tasandil väike ja üldine kahju kariloomadele tundub riigi tasandil talutav, avaldab selliste rünnakute koondumine kohalikul tasandil tugevat survet teatavatele piirkondadele.
Millised on järgmised õiguslikud sammud?
Euroopa floora ja fauna ning nende elupaikade kaitse konventsiooni (Berni konventsioon) osalisena võib EL esitada konventsiooni alalisele komiteele muudatusettepanekuid, näiteks ettepaneku huntide kaitsestaatuse kohta.
Selleks et Euroopa Liit saaks esitada muudatusettepaneku konventsiooni alalise komitee järgmisel koosolekul ja selle ettepaneku poolt hääletada, peab komisjon kõigepealt tegema asjakohase ettepaneku nõukogu otsuse vastu võtmiseks ja liikmesriigid peavad selle nõukogu kohtumisel kvalifitseeritud häälteenamusega heaks kiitma.
Alalise komitee järgmine, 44. istung, kus saaks ettepaneku esitada, on kavas korraldada 2024. aasta lõpus. Vajaduse korral võib EL siiski taotleda, et istung toimuks varem.
Milline on muudatusettepaneku mõju EL-i õigusaktidele?
Tulevane otsus vähendada huntide kaitsestaatust ELi õigusaktides sõltub nõukogu otsusest täna esitatud komisjoni ettepaneku kohta ning lisaks Berni konventsiooni alalise komitee istungil tehtavast otsusest. Seejärel võiks EL teha otsuse ELi elupaikade direktiivi võimaliku sihipärase muutmise kohta. Seda saab teha kaasotsustamismenetluse korras, mille saab algatada komisjoni õigusakti ettepaneku alusel.
Kas kahju ärahoidmise meetmed on ühise põllumajanduspoliitika raames endiselt abikõlblikud? Kas riigi ametiasutuste jaoks säiliks siiski võimalus hüvitada kariloomadele tekitatud kahju riigiabi kaudu?
Asjaolu, et hunt on kaitsealune liik, mitte range kaitse all olev liik, ei muuda kuidagi võimalust pääseda juurde ELi rahalistele vahenditele, millega toetatakse suurkiskjatega koos eksisteerimist ja ennetusmeetmete rakendamist. Hunt jääb nii ELi kui ka rahvusvaheliste õigusaktide kohaselt kaitsealuseks liigiks ning säilib kohustus saavutada liigi soodne kaitsestaatus. Sama kehtib heakskiidetud riiklike riigiabikavade kohta, mille eesmärk on hüvitada põllumajandustootjatele hundi rünnakutest põhjustatud kahju.
2021. aasta novembris volinike Sinkevičiuse ja Wojciechowski ühises kirjas kõigile ELi põllumajandus- ja keskkonnaministritele rõhutati vajadust tagada ELi toetuse kättesaadavus ja kutsuti riiklikke ametiasutusi üles kavandama vajalikke ennetusmeetmeid, et aidata loomakasvatajatel tulla toime huntide ja teiste suurkiskjate põhjustatud kahjudega. See üleskutse liikmesriikidele on endiselt igati asjakohane.
Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) võib ÜPP strateegiakavade alusel toetada ennetusmeetmeid ja investeeringuid, mille eesmärk on maandada suurkiskjate poolt loomakasvatusele tekitatud kahju riski, samuti asjakohaseid meetmeid, mis hõlmavad teadmussiiret, koolitusi, nõustamist ja maapiirkondade osalejate koostööd. Lisaks võib keskkonnasõbralike karjatamistavade eest makstavate toetustega katta täiendavaid tööjõukulusid, mis tulenevad kaitsetarade hooldamise eest makstavatest lisatasudest, või karjakoerte hooldamise ja karjatamisega seotud regulaarseid kulusid.
15 liikmesriiki (Austria, Belgia, Soome, Bulgaaria, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Portugal, Sloveenia) kasutavad neid võimalusi ja lisavad sihipärased sekkumised oma ÜPP strateegiakavadesse.
Programmi LIFE vahenditest võib anda toetust ka põllumajanduse ja suurkiskjate kooseksisteerimise hõlbustamiseks ning seda võimalust on juba laialdaselt kasutatud. ELi riigiabi eeskirjad võimaldavad liikmesriikidel hüvitada kuni 100% kaitsealuste liikide tekitatud kahju otsestest ja kaudsetest kuludest. Samuti on võimalik rahastada ennetavaid investeeringuid kuni 100% ulatuses.
Kas kaitsealusele liigile võib jahti pidada?
Nii Berni konventsiooni kui ka ELi elupaikade direktiivi kohaselt võib kaitsealusele liigile (erinevalt range kaitse alla kuuluvast liigist) jahti pidada, võttes arvesse populatsioonide kaitsevajadust. Liikmesriigid peavad jahipidamist sellisele liigile hoolikalt reguleerima, sest nad on endiselt kohustatud tagama oma biogeograafilistes piirkondades populatsioonide soodsa kaitsestaatuse saavutamise ja säilitamise.
Kas käesolev huntide kaitsestaatuse vähendamise ettepanek kajastab enamiku 4. septembril 2023 välja kuulutatud andmekogumises osalenud inimeste arvamust?
Ajavahemikul 4.–22. septembrini toimunud küsitluse eesmärk ei olnud koguda arvamusi huntide range kaitse poolt või vastu, vaid saada asjakohaseid andmeid, et koostada põhjalik analüüs huntide olukorra kohta. Põhjalik analüüs sisaldab ülevaadet kogutud andmetest.
Kuidas määratakse kindlaks huntide kaitsestaatus EL-is?
Esiteks teostavad riiklikud ametiasutused elupaikade direktiivi artikli 11 alusel korrapäraselt suurkiskjate seiret.
Kaitsealuste liikide puhul hindavad riiklikud ametiasutused kaitsestaatust populatsiooni (suurus, suundumused ja struktuur), levila (ala ja suundumus), olemasoleva elupaiga (kogus, suundumus ja kvaliteet) ja tulevikuväljavaadete (surve ja ohud) seireandmete põhjal.
Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kuue aasta järel aruande, tuginedes asjaomase eksperdirühma välja töötatud (ja korrapäraselt ajakohastatavale) ühtsele metoodikale ja vormingule.
Nende andmete põhjal hindab komisjon, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, kaitsestaatust ELi biogeograafiliste piirkondade kaupa.
Viimases, 2020. aastal avaldatud aruandes on esitatud kolmanda aruandlustsükli (2013–2018) tulemused. Liikmesriigid peavad esitama järgmised andmed 2025. aastal, et ELi aruande saaks avaldada 2026. aastal.
Komisjoni täna avaldatud põhjalik analüüs põhineb kõige ajakohasematel kättesaadavatel andmetel, sealhulgas komisjoni poolt 2023. aasta septembris kogutud andmetel.
