Kümme aastat šaakaleid – looduskeskkonda ei häiri, karjakasvatajaid küll

Kümme aastat šaakaleid – looduskeskkonda ei häiri, karjakasvatajaid küll

380
Foto: Flickr

Kui esimene šaakal 2013. aastal Eestis kütiti, oli see ulukiteadlastele suur üllatus. Napi kümne aastaga on šaakal meil kenasti kohanenud ja näiteks võõrliigi kähriku tõrjumisel võib tast vaat et kasugi olla. Rannikuala karjakasvatajatele teevad nad selle eest tõsist peavalu, kirjutab Maa Elu.

Keskkonnaagentuuri ulukite peaspetsialist Peep Männil avaldas koos Toulouse’i ülikooli teadlase Nathan Ranciga rahvusvahelises teadusajakirjas Mammal Research ülevaateartikli Eesti šaakalitest. Nimelt on Eesti šaakali asurkond teadaolevalt Euroopa põhjapoolseim ja ilmselt mõjutab tulevikus šaakalite levikut terves Põhja-Euroopas. „On unikaalne, et maismaa suuruluk levib nõnda ruttu oma põhilevialast nii eemale,” ütles Männil ja lisas, et rändevõimekuselt on šaakal sarnane hundiga, kes võib rännata tuhandeid kilomeetreid.

Männil meenutas, et 2013. aastal Matsalus kütitud esimene šaakal oli tõeline üllatus. „Võtsime terve seltskonna kokku ja läksime vaatama. Tõdesime, et šaakal mis šaakal.” Kohapeal tehti ka kohe seiret ja selgus, et kuigi kütitud isend polnud veel aastanegi, olid šaakalid sealkandis elanud ilmselt juba paar aastat. Kohalikel oli neile oma nimigi – ulguvad rebased.

Loe lähemalt Maa Elust.

JAGA