EJS-i juhatus nimetas 2023. aasta kogukondlikult koos maaomanikuga aastaks.
Eelnevalt koguti liikmete käest mõtteid ja ettepanekuid, mida laekus kokku ligi paarkümmend. Ettepanekud olid erinevad ja neid oli seinast seina. Aga valdavaks oli kogukonna, ühiskonna ja maaomaniku teema. Sellest tulenevalt tegigi juhatus oma valiku.
Kogukond ja maaomanikud on jahipidamise ja kogu jahinduse toimimisel üliolulised. Ei ole pikka perspektiivi tegevusel, millest kogukond aru ei saa või mida ta heaks ei kiida. Eelkõige mõistame siin kohalikku kogukonda jahipiirkonnas, kus jahti peame, aga samas ka kogukonda laiemalt. Seda kogukoda, kus elame ja kellega jahindus kokku puutub.
Selgita jahipidamist
Oleme jahimeestena seisukohal, et meie tegevus ei ole midagi, mida peaks häbenema. Me ei peaks oma tegevuste pärast häbi või süütunnet tundma. Vastupidi, oleme uhked, et tegutseme sellisel alal, mis on inimkonna hällist tänaseni säilinud kui tegevus. Selle tegevuse eesmärgid ja põhjused on ajas muutunud, aga tegevus ise on aktuaalne ka kaasajal ja pole mingeid märke, et ta kuhugi kaoks. Seega ei pea me kogukonnas oma tegevust õigustama võttes ohvrirolli, vaid eelkõige seda selgitama. Selgitada saab seda, mis on jahipidamine, milleks seda korraldatakse ja kes on jahimees.
On pigem reegel kui erand, et inimene, kes ei tea palju jahipidamisest, on pigem selle vastu kui poolt. See on tõenäoliselt seotud surma kuulumisega jahipidamise juurde. Seetõttu on meil, jahimeestel, oluline roll selgitamaks jahipidamise olemust kaasaegses maailmas. Meie tugevus on see, et igaüks meist on selle informatsiooni kandja ja levitaja oma kogukonnas ning sõprade seas.
Hea praktika on oma kogukonna liikmeid kaasata ühisjahile, sest oma silm on kuningas. Just ühisjahid on need kohad, kus jahist vähe informeeritutel on ülihea võimalus saada korraga nii praktilist kogemust kui ka üldisemat plaani teavet jahikaaslaste käest. Seega jahipidamise olemuse lahti rääkimine ja selle selgitamine kogukonnas on üks teema aasta olulisi väljakutseid.
Maaomanikku tuleb austada
Maaomanik on tihti kogukonna liige, aga mitte alati. Vahel on maaomanik juriidiline isik, kas kodu- või välismaine, kellel ei ole kohaliku kogukonnaga sidet. Kui maaomanik elab kohapeal ja on kogukonna liige, siis temaga on reeglina kontakt olemas.
Jahiseltsidena kasutame tihti mitte meile kuuluvat maad, vaid võõrast maad. See on suur privileeg, millega kaasnevad proportsionaalselt ka kohustused. Maaomanikul on õigus jahipidamine keelata või lubada. Lubamise korral võib ta kehtestada piirangud, mida jahimehed on kohustatud täitma.
Seetõttu on maaomanikud vähemalt sama olulised kui kogukond. Kogukonna vastuseisu tõttu võib jahipidamine olla võimatu ja samuti ka maaomanike tõttu. Seega nendega hea läbisaamine on jahipidamise korraldamisel võtmeküsimus.
Jahipidamine on jahimeestele kvaliteetne vaba aja veetmine. Kvaliteetse ajaveetmise juurde ei kuulu tülid omavahel, maaomanikega või kogukonnas. Ideaalne on olukord, kus olles jahil või kütiliinis sõidab sinust mööda auto, kus istuvad kogukonnaliikmed ja/või maaomanikud ja lehvitavad sulle heatahtlikult ja tunnustavalt. Seda kohtab nii Soomes kui ka Rootsis päris tihti. See on ideaal, kuhu poole püüelda. Sellised head suhted ei pruugi tekkida iseenesest. Sinna on vaja panustada. Heade suhete nimel on vaja vaeva näha. Siin peaksime jahimeestena olema aktiivsem pool.
Hoia suhet maaomanikuga
Enamustel jahipiirkondadel lõppes kasutusõiguse lubade pikendamine. See oli protsess, mis mõnes mõttes survestas jahimehi ja maaomanikke senisest enam suhtlema. Jahiseltsidel oli vaja piisav kogus lepinguid, et jahindusnõukogudes heakskiit saada. Selline suhtlemine oli hea kogemus mõlemale poolele – nii jahimeestele kui maaomanikele. Enamasti kohtuti omavahel esimest korda.
Selline suhtlemine peab aga jätkuma. Ei ole korrektne mõelda, et nüüd on jahiseltsil pikendus olemas ja 10 aastat rahu, ei pea midagi selles osas tegema. Rahu ei ole asi iseeneses, selle nimel on vaja vaeva näha. Lepingute tegemine peab jätkuma. Maaomandid vahetuvad ja sellega ka maaomanikud. Lepinguid tuleb uuendada. Mitte kõigi maaomanikega ei õnnestunud erinevatel põhjustel lepinguid sõlmida. Vahel sai vajalik protsent täis kuni selleni, et ei õnnestunud inimesi kätte saada. Kõik muud variandid sinna vahele. Püüelda tuleb selle poole, et lepingutega kaetus oleks maksimaalne. See ei ole lihtne, aga see on vajalik.
Normaalne on see, kui jahipiirkonnas on suhted maaomanikega head. Loomulikult on erinevaid inimesi ja huvid vahel vastandlikud, aga sinnapoole tuleb püüelda.
See on ju meie, jahimeeste, huvi, et saaks jahile minna, seal olla ja sealt tulla tagasi avalikult ja kartmata. Jahil ei taha keegi tuju rikkuda, see rikub jahipäeva ja kogu jahipidamise. Jahile minnakse saama positiivset emotsiooni, mis tekib looduses viibimisest. Kui ollakse maaomanikega kokku leppinud, siis pole vaja hiilida. Eduka jahi korraldamiseks on vaja kokkuleppeid. Kui keegi keelab omal maal jahipidamise, siis ka seda tuleb aktsepteerida. See on inimeste õigus. Sinna ei minda. Kui kuskil on seatud tingimused, siis nendega arvestatakse.
Maaomanikega kokkulepete ja tingimuste täitmiseks kuluv aeg tasub seda positiivset emotsiooni, mida jaht pakub.
Vähetähtsad pole ka seltsisisesed suhted. Ei saa normaalseks pidada olukorda, kus omavahel suheldaks läbi advokaatide.
See on väikene sissejuhatus kogukondlikult koos maaomanikuga aastasse. Iga selts ja jahimees saab lahti mõtestada enda jaoks selle teema ise. Saab arutada jahikaaslastega, mis on meie seltsis hästi, mis vajab parandamist suhetes maaomanike ja kogukonnaga.
Loodan siiralt, et see teema aasta annab võimaluse lähendada meid maaomanikega ja parendada suhteid kogukonnas. Aga vana tõde on, et muutusi ei ole vaja kuskilt ülalt või paremalt-vasakult oodata, need algavad meist enesest. Nii nagu meie külale, nii küla meile.
Heade soovidega ja paremate suhete nimel
Tõnis Korts
EJS-i tegevjuht
