Praegu, kevadel ‒ mil lumi sulanud ning rohi pole veel tärganud ‒ on parim aeg otsida metsas heitsarvi.
Eks iga jahimehe unistus on koduseinal näha kütitud põdra-, hirve- ja sokusarvi, mis jäävad alatiseks meenutama toredaid jahihetki. Olgu need siis medaliväärsed, tavalised või värdsarved.
Õige suhtumisega jahimehe pidigi ära tundma just selle järgi, et ta seinal on just viletsad sarved. Nii nagu kütitud sarved annavad ka heitsarved infot meie metsades elavate hirvlaste kohta. Korralik jahimees teab tõenäoliselt väga hästi, kui palju ja millised loomad tema jahimaadel liiguvad.
Jahimehed soovivad näha tugevat populatsiooni ja küttida tulevikus väärtuslikku trofeed, mis väärtustab valiklaskmist, aga kõiki metsas liikuvaid loomi tõenäoselt ei nähta. Seega nii mõnigi leitud sarv annab meile teadmise, millised loomad piirkonnas liiguvad. Nii mõnigi leidsarv on pannud ka vanemad jahimehed, kes aastakümneid samades metsades jahil käinud, ahhetama ja tunnistavad, et pole nendel aladel sellise sarvega looma enne näinud.
Heitsarvi tasuks otsida põdrale sobilike elupaikade lähistelt, kus on leiu tõenäosus kindlasti suurim. Kaasikust või lepikust pole eriti mõtet otsida. Muidugi leitakse sarvi igalt poolt, aga tulemus on kindlasti parem, kui otsida männikultuuridest ja rabamännikutest. Mõnel juhul võib leida heitsarvi ka kuusikutest, kus näiteks põder on tüvesi koorimas käinud.
Üks võimalus vähese vaevaga sarvi leida on talve hakul jälgida, kuhu loomad pidama jäävad ja otsida läbi selles kandis olevad toidukohad. Minul on õnnestunud sarvi leida paljuski tänu sellele, et töötan metsas ja kõnnin läbi suuri alasid ‒ nii ei jää ükski sarv leidmata. Samuti käin palju metsisemängu vaatamas, mis kattuvad suures osas põdra elupaigaga. Sealt olen tihti põdrasarvi leidnud.
Head otsimist ja ilusaid leide!
Andres Üprus,
jahimees
