Võrumaalt saabus EJS-ile teade, et ilves on Haanja looduspargis tõenäoliselt murdnud aasta looma, saarma.
Ilves jäi Haanja looduspargis Henn-Hillar Kalkuni rajakaamerasse, mida kasutab ta kopra tegevuse jälgimiseks. „Tunni pärast oli ta (ilves – toim) minu maja lähedal. Seda kinnitavad hommikused jäljed lumel. Edasi kõndis ta põlluäärt pidi avalikult kasutatavale teele ja peatus oja kaldal, kus on näha ka verejälgi,“ selgitas ta.
Samas kohas nägi ta päev varem aasta looma, saarmast kaldast üles ronimas. „Alguses arvasin, et mu oma taksikoer on ulakaks läinud ja nüüd läbi vee üritab teisele ojakaldale ronida. Kui saarmas aga mind märkas ja oma vuntsidega lapsenäoga mulle otsa vaatas, tundsin ta ära,“ tõdes jahimees.
„Kiirelt keeras ta (saarmas – toim) kaldast alla ja ainult piitsa sarnane jäme saba jäi mulle ojavoolus lehvitama. Arvatavasti ristusid ilvese ja saarma teed samas kohas. Seda kinnitab ilvese hüppejälg lumel ja verepiiskade jälg, mis läbi kraavi niidu peale viis,“ ütles Henn-Hillar.
Sedapuhku saame vaadelda looduse keerdkäiku, kus kaks kiskjat kohtusid omavahel ja suurem jäi võitjaks.
Ilvese arvukus on suurenenud
Ilvese arvukus on ligi 80 aastaga suurenenud 40 korda Eestis – 15 isendilt 600 isendini. Üheks põhjuseks võib-olla Eesti metsade pindala suurenemine. Kui 1939. aastal oli Eesti metsade pindala koos Petserimaaga 872 000 ha, siis 2020. aastaks oli Eesti metsade pindala 2 324 000 ha (Zirk, 2023).
Järjest rohkem võime näha uudist, kus ilvest on märgatud linnades. „Ka mina olen näinud ilvest korduvat – enamasti varahommikul autoga sõites. Tavaliselt näen ilvest mõne loomakasvatusettevõtte läheduses varahommikul. Ainult korra olen näinud ilvest keset päeva – istus raielangil teest 100 meetri kaugusel ja lasi ennast pildistada. Minuga oli kaasas ka 7-aastane õepoeg, tundsin isegi kadedust veidike, et ta nii noorena nägi looduses ilvest. Mina maalapsena pidin elama 23-aastaseks kuni esmakordselt teda nägin,“ selgitas Henn-Hillar.
Ilveste suurenenud arvukus on hakanud mõjutama ka teiste loomade käekäiku. „Julgen väita, et metskitsede ja jäneste arvukus on vähenenud,“ teab jahimees öelda lisades: „Mul oli plaan küttida veel vanal aastal metskitse, küsisin jahiloa ja hakkasin plaani pidama. Loobusin aga peagi sellest plaanist, kui luurele minnes leidis taksikoer lume alla peidetud kitsekorjuse“.
Veel mõjutab ilveste arvukus loomapidajate elu. „Meil pidi kohalik lambakasvataja andma aru ametnikele, miks tema karjas ühtegi lambatalle pole sündinud. Lambakasvataja püüdis selgitada ametnikele, et arvatavasti tegi ilves oma töö, sest sündinud tallesid ta ei saanud märgistada – need kadusid järgmine öö karjamaalt,“ teadis mees öelda.
Taustaks
F. Reidolf kirjutab „Jahinduse käsiraamatus“ (1938), et teised kaslaste sugukonda kuuluvad jahiloomad peale ilvese Eestis metsikult ei elutse. Välimuselt sarnaneb ilves kassile, kuid on viimasest tunduvalt suurem. Pää on lühike ja lai; kõrvad kujult kolmekandilised, kikkis ja paljastatud musta äärisega, mis lõpeb kõrvalestade tipul mustade 3-4 sm pikkuste karvatuttidega.
Ilves elutseb suuremates metsamassiivides, mis asetsevad inimasulaist eemal ja kus tavaliselt valitseb rahu ja vaikus. Metsadest eelistab ta sääraseid, kus leidub tuuleheiteid, rohkesti tihnikuid või tihedaid alusmetsi. Läbipääsmatu padriku valib ta endale püsivaks elukohaks, kus ka poegib ja neid seal kasvatab. Elab erakuna ega salli elutsemiskohas ega sääl ümbruses teisi omataolisi pääle emailvese, kes sääl pikemat aega elab oma poegadega. Ilvese jahimaa-alad on pindalalt väga laialdased, kuna ta võtab toidumuretsemise otstarbel ette pikki jahiretki. Imetlusväärt visadusega peab ilves kinni kord valitud elutsemiskohast ja jahimaa-aladest. Ja kuigi vahete-vahel mõningail põhjusil on sunnitud säält lahkuma, kannab see siiski ajutist iseloomu, sest juba esimesel võimalusel ilmub ta jälle sinna tagasi.
Elutsemiskohaks valib ilves ainult sääraseid metsa-alasid, kus leidub rohkesti loomi ja linde. Nende hulgas paneb tema siis toime suure hävitustöö, kiskudes ja murdes põdravasikaid, metskitsi, mäkri, rebaseid, jäneseid ja kõiki linde. Väheneb ilvese elutsemiskohas loomade ja lindude arv niivõrd, et neist ei piisa enam näljakustutamiseks ilmub ta inimasulate ümbrussse, kus võimaluse korral murrab varssu, vasikaid ja lambaid. Eriti näivad talle lambad olevat meelepärased. Sööb ilves võrdlemisi vähe, talle piisab mõnikord ühest tedrest, kuna tervet jänest ei söö ta peagu kunagi ära. Murdnud metskitse või mõne teise suurema looma, tarvitab sellest toiduks ainult väikese osa ja jätab korjuse sinnapaika, tulles selle juurde uuesti tagasi ainult siis, kui tal ei lähe korda mujalt värsket saaki tabada. Olles väga verejanuline kiskjas, murrab ilves loomi ja linde ka siis, kui teda nälg ei piina. Metsadest, kus alaliselt elutseb ilveseid kaovad lühikese aja jooksul metskitsed ja valged jänesed, samuti väheneb kiiresti ka teiste jahiloomade ja -lindude arv.
Ilvest võib õigusega lugeda ööloomaks, sest jahisaagile läheb ta päämiselt öösiti; pärast päikesetõusu aga kaob ta tihnikusse, kus puhkab rahulikult videviku tulekuni, kui keegi teda seal vahepääl ei peaks eksitama.
