Jõuludega alanud koolivaheajaks lõppes selleks korraks jahinduse valikaine Kehra gümnaasiumis. Viimaseks teemaks oli, nagu võiks jahindust puudutavate teemade puhul ikka jahitrofeed.
Õpilased said teada, mida trofeeks üldse peetakse. Et trofee ei ole ainult see, mille eest medaleid antakse, vaid selleks võib olla ükskõik mis osa ulukist, mida iganes jahimees tahab ühe õnnestunud jahipäeva mälestuseks jätta, olgu siis selleks kas või jänese saba. Üheskoos vaadati läbi enamik hinnatavatest trofeedest: sarved, koljud, nahad ja kihvad. Suurem osa hinnatavatest trofeedest olid ka näidistena olemas, mida sai siis oma käega katsuda ja prooviti ka põhilised mõõdud võtta.
Trofeede juures tuli paralleelselt jutuks ka valiklaskmine. Siin selgus õpilaste jaoks veidi üllatav tõdemus, et sugugi ei ole see jahimees kõige kõvem mees metsas, kellel seinal hulk medaliväärseid trofeesid, vaid pigem see jahimees, keelel ette näidata “viletsamad” trofeed. See näitab, et tegemist on jahimehega, kelle jaoks on väga oluline terve ja tugev ulukipopulatsioon, küttides ära nõrgemaid loomi.
Valikaine programm nägi ette ka lõputööd või kontrolltööd, mistõttu oli viimases tunnis hea teha kontroll varem õpitu kohta, mis puudutas metsloomade tundmist välistunnuste järgi. Õpilased pidid ära tundma kolju järgi uluki ja panema selle kokku nahkaga. Poisid said ülesandega üllatavalt hästi hakkama.
Ühiselt tehti tagasivaade kõikidele läbitud teemadele. Enim positiivseid emotsioone jätsid muidugi lasketiir ja põdrajaht. Sai ikkagi nelja seina vahelt välja ja teha midagi, mida igapäev ei näe.
Tagasiside poistelt oli valikaine kohta positiivne ja andis neile hea ülevaate ühest vägagi huvitavast tegevusest vabas looduses. Ja isegi kui neist ei peaks keegi tulevikus jahindusega tegelema, on neil kindlasti parem arusaamine ja suhtumine jahinduse vajalikkusesse.
Andres Üprus
