EJ 5/2020: Jahinduse meediakuvand, maine ja jätkusuutlikkus

EJ 5/2020: Jahinduse meediakuvand, maine ja jätkusuutlikkus

377
Foto: Esna Ong
 title=


TEKST KERLI KUUSK

Eelmisel aastal maaülikoolis alustatud ja sel kevadel valminud magistritöö „Jahinduse meediakuvand, maine ja jätkusuutlikkus Eestis“ on nüüdseks kaitstud parimale tulemusele.

Töö teoreetiline osa toetub valdavalt teadusallikatele ja on jaotatud teemast lähtuvalt kahte suuremasse ossa: jahindus ning meedia. Käsitletud on nii Eesti kui ka maailma jahindust, andes ülevaate jahikorraldusest maailmas. Selgitatud on avaliku arvamuse kujunemist, tähtsust ühiskonnas ja seda, kuidas meedia avalikku arvamust kujundab.

Töö n-ö praktiline osa koosneb samuti kahest poolest: jahinduse meediakajastuste ülevaade ja uurimistulemuste analüüs. Meediakajastuste ülevaates on kirjeldatud nii üldist tendentsi kui ka analüüsitud põhjalikumalt üksikuid rahvusvaheliselt tuntud juhtumeid: kas ja kui korrektselt meedia neid kajastas, millised olid tagajärjed jne. Eesti kohta on peale läbivate teema välja toodud ka jahinduse meediakajastuse statistika 2019. aastal. Praktilise osa teine pool ongi see, mille vastu on arvatavalt lugejatel kõige suurem huvi: küsitlustega kogutud andmete analüüsimisel selgunud uurimistulemused ja järeldused.

Küsitlused korraldati veebis: üks suunatud jahimeestele ja -naistele ning teine üldsusele. Positiivse üllatusena laekus vastuseid oodatust rohkem, mis tegi analüüsimise veelgi huvitavamaks. Mida rohkem osalejaid, seda usaldusväärsem on ju tulemus! Küttide küsitluses osales 610 ja üldsuse küsitluses 459 inimest, seega laekus kokku 1069 vastust. Kõige rohkem osalejaid oli Harjumaalt (23,4%), Tartumaalt (20,6%) ja Pärnumaalt (11,5%) ning kõige vähem Läänemaalt (2,6%), Põlvamaalt (2,4%) ja Järvamaalt (2,3%).

Jahimeeste ja -naiste küsitluses osalenutest elas linnas 37,5% ning üldsuse küsitluses osalenutest 56,2%, kõiki osalejaid arvesse võttes elas 45,6% linnas ja 54,4% maal. Seega valdav osa jahimehi ja -naisi elab maal ning enamik üldsuse küsitluses osalenutest linnas. See näitab, et jahindusega tegeletakse ja jahindustraditsioone antakse Eestis edasi peamiselt maapiirkondades ning jahindus on kohaliku kultuuri lahutamatu osa, nagu on Euroopa ja Põhjamaade kohta välja toodud mitmes varasemas uuringus (Brainerd 2007, Øian, 2013).

Jahinduse maine ja meediakuvand

Foto: Esna Ong

Jahipidamise eesmärkide kohta langesid kahes küsitluses osalenute arvamused kokku: enamik märkis, et trofeed pigem on eesmärk, ent loodushoid ja harrastustegevus on seda kindlasti. Selline seisukohtade sarnasus viitab positiivsele suundumusele, et mõistetakse jahinduse laiemat olemust ja vajadust. Jahimeeste ja -naiste ning üldsuse arvamused sarnanesid ka jahinduse kasumlikkuse hinnangus: nimelt leidis enamik mõlemas küsitluses osalenutest, et jahipidamine ei ole küttidele kasumlik tegevus. See tulemus sarnaneb 2016. aastal Eestis korraldatud ja ka Eesti Jahimehes tutvustatud uuringuga, milles ilmnes samasugune tendents (Randveer, Pärn, 2017).

Jahindust korraldavaid õigusakte hindasid mõlemas küsitluses osalenud samuti piisavaks, ent üldsuse küsitlusele vastanute positiivne hoiak (54% hindas piisavaks) oli tunduvalt tagasihoidlikum kui küttide oma (83,4% hindas piisavaks). Üks põhjuseid võib olla jahiturism, mida on viimastel aastatel meedias palju kajastatud. Olenemata sellest, kas esitatud andmed on olnud tõesed, on see üldsusele jätnud mulje, et õiguslik korraldus ei pruugi olla piisav. Teine põhjus võib olla ka see, et üldsuse küsitluses osalenutest märkis vaid 53%, et huvitub jahindusvaldkonnast ja hoiab end sellega suuremal või vähemal määral kursis: ehk mulje ongi tekkinud pealiskaudse info põhjal (emotsionaalsed pealkirjad meedias jms).

Meediakanalitest olid kõige populaarsemad sotsiaalmeedia ja veebiväljaanded, mida kasutas iga päev vastavalt 52,6% ja 43,1% kõikidest uuringus osalenutest. Kõige vähem populaarsed olid tavapärase trükimeedia esindajad: ajakirjad ja ajalehed. Mis puutub usaldusväärsusesse, siis olenemata sotsiaalmeedia populaarsusest, peeti seda siiski kõige vähem usaldusväärseks allikaks. Kõige suurem erinevus kahes küsitluses osalenute vahel ilmnes ajakirjade kohta: küttide seas olid ajakirjad populaarsemad ja nad hindasid neid ka usaldusväärsemaks. See võib viidata Eesti Jahimehe menule, sest ajakiri jõuab väga suure osa Eesti küttideni ja kajastab jahindusvaldkonna kõiki tähtsamaid külgi.

Selles, mis mulje on jäänud jahindusest Eesti meedia vahendusel, läksid kahes küsitluses osalenute arvamused lahku: jahimeestele ja -naistele tundus, et mulje on pigem positiivne, üldsuse küsitluses osalenutele oli jäänud pigem negatiivne mulje (vt tabel 1). Tuleb aga rõhutada, et meediakajastuste põhjal jäänud positiivset muljet hinnati adekvaatseks (hinnangud „jah, on küll“ ja „pigem on“), kuid negatiivset pigem mitte (hinnangud „pigem ei ole“ ja „ei ole“) – see näitab, et ka üldsus on meedia usaldusväärsuses skeptiline.

Tabel 1. Jahinduse mulje meediakajastuste põhjal ja hinnang selle mulje adekvaatsusele.

Mõlemas küsitluses uuriti ka, kas jahindust käsitlevad meediakajastused on kuidagi mõjutanud vastajate hoiakuid. Suuri erinevusi vastustes ei esinenud ja nii mõlemas küsitluses osalenud leidsid, et meedia neid pigem ei mõjuta. Lisakommentaaridest ilmnes, et üldsuse küsitlusele vastanuist nii mõnigi suhtub meediasse skeptiliselt ja usaldusväärset jahindusinfot hangitakse pigem otse jahimeestelt. Küttide küsitluses osalenud tõid välja, et meediakajastused on muutnud suhtumist keskkonnaametnikesse negatiivsemaks, jahinduse olemust ja vajalikkust on vaja pidevalt selgitada, mitu vastajat aga lisas, et ei räägi jahindusest enam inimestega, kes asjasse ei puutu. See on üsna murettekitav, sest hoolimata olukorrast meedias, on objektiivse ja faktiliselt korrektse info üldsuseni jõudmiseks vaja ka küttide panust selgitustöösse. Ka negatiivsemaks muutuv suhtumine keskkonnaametnikesse on jahinduse jätkusuutlikkust kindlasti pärssiv tegur, sest usalduse ja koostöö puudumine ei soosi kuidagi jahindusvaldkonna edendamise ühiseid jõupingutusi.

Kõigil uuringus osalenutel paluti meenutada ka kõige positiivsemat ja kõige negatiivsemat uudist või artiklit jahindusest või ulukitest. Positiivsete meediakajastustena mainiti mõlemas küsitluses enim ära nn Sindi hundi päästmist ja muid päästeoperatsioone, kus ka kütid on loomadele appi tõtanud. Negatiivsetest lugudest tõid kütid enim välja salaküttimist ja hundirünnakuid ning üldsuse küsitluses osalenud suuri küttimismahtusid ja samuti salaküttimist.

Eesti jahinduse jätkusuutlikkus

Foto: EJS

See, et salaküttimine on mõlemas küsitluses osalenute arvates tõsine probleem, ilmnes ka Eesti jahinduse murekohtade hindamise küsimustest. Nimelt arvasid mõlemas küsitluses osalenud, et suurimad probleemid (hinnang „on kindlasti probleem“) on salaküttimine, ühiskonna üha kiirenev linnastumine ja mõne jahimehe halb käitumine, mis mõjutab negatiivselt kogu Eesti jahindust. Jahinduse jätkusuutlikkuse kohta olid kõiki hinnanguid arvesse võttes tähtsamad meetodid jahinduse hoidmine aktsepteeritava harrastustegevusena, jahiturismi piiramine Eestis ja rohkem toetusi jahinduse arendamiseks. Mõlemas küsitluses osalenute arvamused langesid kokku kahes tähtsamas punktis (hinnang „on kindlasti oluline“): hoida jahindust ühiskondlikult aktsepteeritud harrastustegevusena ja toetada jahindustraditsioonide jätkusuutlikkust. See näitab, et jahindust ja selle jätkusuutlikkust Eestis valdavalt ikkagi toetatakse.

Eelnevat järeldust kinnitab hinnang sellele, kas jahindus Eestis on heal tasemel ja jätkusuutlik: nii kummagi küsitluse kaupa eraldi kui ka kõigi uuringus osalejate peale kokku oli valdav seisukoht kinnitav (vt tabel 2). Üldsuse küsitluses osalenute hinnangud olid tagasihoidlikumad, ent valdav osa hindas siiski olukorra heaks ja jätkusuutlikuks. Sarnane tulemus, et valdavalt on inimeste suhtumine jahindusse positiivne, oli ka 2016. aasta uuringus (Randveer, Pärn, 2017). Nendest üldsuse küsitluses osalenutest, kes ei olnud üldse jahindusega seotud, hindasid jahinduse heal tasemel ja jätkusuutlikuks 45% ning nendest, kes olid mingil määral seotud, 76,6%. See illustreerib Catherine Happeri ja Greg Philo (2013) välja toodut, et mitmekülgsel infol on arvamuse kujunemisel suur roll ning isikliku kogemuse olemasolul on meediakajastustel väiksem mõju. Sarnane tulemus ilmnes ka USA-s korraldatud uuringus, kus selgus, et nendel, kes on isiklikult jahindusega kokku puutunud, on positiivsem suhtumine jahindusse üldiselt (Byrd jt, 2017).

Tabel 2. Eesti jahinduse taseme ja jätkusuutlikkuse hinnang.

Mõlemas küsitluses oli soovijatel võimalik lisada Eesti jahinduse ja selle jätkusuutlikkuse kohta täiendav kommentaar. Peamised teemad, mis ilmnesid jahimeeste ja -naiste küsitlusest, olid vajadus tõsta teadlikkust jahinduse kohta, parandada meediakajastuste sisu, objektiivsust ja rõhutati jahindusõppe vajalikkust. Üldsuse küsitlusest ilmnenud peamised teemad olid samuti meediakajastuste sisu ja objektiivsus, jahinduse ebavajalikkus tänapäeval ja ulukite elupaikade hävitamine (peamiselt metsaraie). Jahinduse ebavajalikkuse välja toonutest elas maal 25% ja linnades 75%, sealhulgas 62,5% suurtes linnades. Seda, et linnastumisega kaasneb võõrandumine loodusest ja seega muutuvad hoiakud ja ka jahindust toetatakse pigem vähem, on välja toonud mitu uurijat ja autorit, sh Thomas A. Heberlein ja Göran Ericsson (2005), Per Eriksson Ljung (2014) ning Christian Gamborg ja Frank Søndergaard Jensen (2017).

Eelnev näitab, et vähemalt selle uuringu valimi põhjal on urbaniseerumisel ja loodusest võõrandumisel siiski märgiline roll hoiaku kujunemisel: need, kes elavad linnas, on loodusvõõramad ja suhtuvad jahindusse negatiivsemalt. Seda enam on vaja jagada mitmekülgset ja tõest infot jahinduse kohta, et hoiakud tekiksid korrektsetelt alustelt. Tänapäevased meediakajastused on lühikesed ja sageli ka faktivaesed, kuid tihti väga intrigeerivate pealkirjadega ning šokeeriva pildimaterjaliga: eesmärk on pigem ikka äriedu kui objektiivsus. Seega hajub tähelepanu tähtsatelt teemadelt ja keskendutakse löövate pealkirjadega sisuvaestele intrigeerivatele lugudele, mis ei pruugi luua teemast adekvaatset pilti.

Foto: EJS

Üldsusel on jahinduses suur otsustusvõim ja kui ligikaudu pooled nendest otsustajatest ei ole teemaga kursis, siis on meedial keskne roll jahinduse jätkusuutlikkuses. Ka jahimeestel ja jahindusvaldkonna organisatsioonidel siin võimalik palju ära teha, kas või lisaks meedias osalemisele toetada aktiivsemalt muutusi jahindusvaldkonnas: tegeleda sellega, et jahiturismi piisavalt reguleeritaks ja litsentsitaks, aidata kaasa kiirele üleminekule pliivabale laskemoonale ning legaliseerida vibujaht teatud suurulukite (nt metskitse) küttimiseks. See näiteks toodud tegevus puudutab juba ühiskondlikke valukohti, mis on jahiturismi reguleerimise puudujäägid Eestis, looduskeskkonna hoidmine ja reostuse vähendamine ning ka jahipidamisest tingitud häiringute vähendamine nii inimeste kui ka loomade jaoks. Seega vastutus jahinduse maine ja jätkusuutlikkuse ees ei lasu üksi meedia õlgadel, selleks peab iga jahimees ja -naine ning teiste jahinduse huvirühmade esindajad ise seisma selle eest, et jahindustegevus oleks üldsusele mõistetav, korraldus mõistlikult reguleeritud ning eetika selge ja seda ja järgitaks.

Suur tänu kõigile, kes küsitlustes osalesid. Eriline tänu Eesti Jahimeeste Seltsile, kes panustas töösse nii küsitluste levitamise, intervjuu andmise kui ka ligipääsu võimaldamisega jahinduse meediastatistikale.