EJ 2/2020: Ehhinokokk-paelusside uuring

EJ 2/2020: Ehhinokokk-paelusside uuring

1245
Ehhinokokid kinnituvad peremehe soolestikku päise abil – see on iminappade ja nookudega varustatud kinnitusorgan. Päisele järgneb lüliline keha. Foto: Epp Moks

TEKST EPP MOKS
Veterinaar- ja toidulaboratooriumi bakterioloogia-patoloogia osakonna juhataja

Veterinaar- ja toidulaboratoorium kutsub jahimehi osalema 2020. aastal toimuvas üleeuroopalises uuringus „Echinococcus multilocularis ja Echinococcus granulosus s.l. diagnostiliste meetodite arendamine ja välja töötamine Euroopas“ (MeME), mille käigus uuritakse ka ehhinokokkide esinemist parasiidi lõpp-peremeestel rebastel ja koertel.

Ehhinokokk-paelussid on väikesed, mõne millimeetri kuni paari sentimeetri pikkused parasiidid. Paelussidele omaselt on neil elu jooksul kaks peremeest: üks vastse- ja teine täiskasvanueas.

Täiskasvanud suguküpsed paelussid on tüüpilise usja kehakujuga ja elavad kiskjate, peamiselt koerlaste soolestikus. Kuigi ehhinokokk-paelussid on vaid mõne lüli pikkused, toimub nende elu ja sigimine samamoodi nagu pikkadel, mitmemeetristel paelussidel.

Ehhinokokid kinnituvad peremehe soolestikku päise abil – see on iminappade ja nookudega varustatud kinnitusorgan. Päisele järgneb lüliline keha, mille peamised ülesanded on toitainete omastamine ussi enda tarbeks (paelussid toituvad läbi kehapinna) ja sigimine, s.t parasiidimunade tootmine. Oma elu jooksul kasvatab paeluss päise tagant, nn „keha“ algusest juurde uusi lülisid, milles tekivad kõigepealt isas- ning seejärel emassuguorganid.

Paeluss sigib nii, et isastest lülidest pärit sugurakud väljuvad kehast ja viljastavad naabruses või allpool olevad emassuguorganitega lülid. Seega saab üksik paeluss edukalt iseenda viljastamisega hakkama, kuigi näidatud on, et eelistatud on naabrite abi.

Viljastatud lülides algab munade areng ja munadega täidetud nn küpsed lülid eralduvad paelussi küljest ning liiguvad koos soolesisuga väliskeskkonda. Mõne paelussi lülid on võimelised iseseisvalt liikuma umbes kümne sentimeetri kaugusele algsest sattumiskohast. Lülide liikumine meenutab pisut kaanide oma ja on juhtunud, et vonklevaid lülisid peetakse ussideks. Igal juhul annab valkjate liikuvate olendite esinemine värskes roojas aimu, et peremeesloom, nt koer, vajab ussirohtu.

Vastupidavad munad

Väliskeskkonnas lagunevad lülid ruttu ja munad pääsevad vabaks. Osa mune väljub lülist juba enne lagunemist ja arvatakse, et munade eraldumist soodustab lüli aktiivne liikumine.

Paelussi munad on erinevalt lülidest väliskeskkonnas väga vastupidavad ja võivad püsida pinnases ning jahedas (sh –20 ⁰C juures) nakkusvõimelisena mitu aastat. Ehhinokokkide munade surmamiseks on vaja päris ekstreemset külma, laborites kasutatakse selleks –80 ⁰C mitme päeva jooksul. Parasiidimunad aga ei talu kuuma, 70 ⁰C juures hukkuvad need viie minutiga, 100 ⁰C juures otsekohe.

Pinnasest satuvad paelussimunad uutesse peremeestesse. Vaheperemehed nakatuvad tõenäoliselt toidu (pinnasest taimedele sattunud paelussimunade) või kasukasse kinni jäänud ja sisse lakutud munade kaudu. Nakatuda võivad ka inimesed, nt pesemata ja munadega saastunud puu- või juurviljade kaudu. Vaheperemehes koorub munast vastne, kes tungib läbi sooleseina ja liigub uue peremeeslooma organitesse, peamiselt kopsu või maksa. Kohale jõudes areneb vastne väikeseks põietaoliseks moodustiseks, mis ajapikku kasvab suuremaks ja täitub nakkusvastsetega.

Ehhinokokk-paelusside põied erinevad teiste parasiitide omadest selle poolest, et nende kasvamisvõime ei ole piiratud. Just tsüstide kasvamise tõttu on ehhinokokk-paelussid ohtlikud eelkõige oma vaheperemeestele, kelleks võib olla ka inimene. Vohav kasv ja organi talituse häirimine on väga kasulik parasiidile, sest looduses on nõrgad vaheperemehed kerge saak kiskjatele. Veresoontesse kasvanud paelussitsüstist satuvad paljunevad rakud verre ja viiakse teistesse kehapiirkondadesse, kus omakorda hakkavad arenema uued ehhinokokipõied. Ehhinokokk-paelusside põhjustatud haigust nimetatakse ehhinokokoosiks.

Ehhinokokk-paelussid on Euroopa mitmes piirkonnas väga levinud ja need esinevad ka Eestis.

Ehhinokokk-paelussid Eestis

Eestis on teada mitme ehhinokokiliigi esinemine. Alveokokk paelussiga (teadusliku nimetusega Echinococcus multilocularis) on nakatunud ligi 30% meie rebasepopulatsioonist. Alveokokk-paelussi looduslikke vaheperemehi, pisinärilisi, ei ole Eestis uuritud, kuid 2018. aasta sügisel kütiti Kose kandis üks nakatunud kobras. Alveokokk-paelussi peetakse vaheperemeestele üldiselt ohtlikumaks kui teisi ehhinokokiliike.

Peale alveokokk-paelussi esineb Eestis põistang-paelusside nakkust. Selguse huvides peab mainima, et Eestis on leitud kaks põistang-paelussi liiki. Nende areng aga on sarnane, seetõttu käsitletakse neid üldiselt koondnimetusega põistang-paeluss (Echinococcus granulosus).

Põistang-paelussi nakkus on meil kindlaks tehtud hundil ja Tartu linna koertel ning parasiidi vaheperemeestest on tsüste leitud põdral ja metskitsel. Teadaolevalt on ulukid – hunt ja uluksõralised ‒ nakatunud ühe ning koerad teise põistang-paelussi liigiga. Eestis on tehtud vaid üks koeri hõlmav uuring Tartu linnas. Ei ole teada, kuidas levib parasiit koerte populatsioonis ja kes on koertel esineva põistang-paelussi vaheperemees.

Koerad on nakkusrisk

Harva ussirohtu saavad koerad, kes liiguvad looduses ja söövad närilisi, ulukite või tapetud koduloomade siseelundeid, on inimesele tõsine nakkusrisk, sest nii alveokokk- kui ka põistang-paeluss võivad koertel esineda.

Koerte kui parasiidi lõpp-peremeeste soolestikus elavad paelussid toodavad mune, mis kantakse väljaheidetega keskkonda või jäävad kinni koerte karvadesse. Uuringud on näidanud, et enim parasiidimune on koerte päraku- ja koonupiirkonnas. Koerad võivad parasiidimune edasi kanda pereliikmete käsi või nägu limpsides, kuid munad võivad levida ka silitamisel. Suur riskitegur on ka pinnase või aedade saastumine väljaheidetes olevate paelussimunadega. Õueala saastumine on tõenäoline, kui aed on avatud, nii pääsevad sinna ka rebased või hulkuvad koerad.

Oodatakse jahimeeste abi

Et saada hea ülevaade haigustekitajate esinemisest ja koguda materjali diagnoosimismeetodite arendamiseks, vajame proovide kogumisel jahimeeste abi. Uuringus osalemine on vabatahtlik. Proove võtavad vastu ja saadavad Tartusse veterinaar- ja toiduameti piirkondlikud keskused ning veterinaar- ja toidulaboratooriumi laborid Tallinnas, Saaremaal või Rakveres.

Projekti tarbeks kogume:

  • kütitud rebaste korjuseid

Paelusside kogumiseks palume küttida ja meile saata igast maakonnast neli rebast. Pärast küttimist tuleb rebasekorjus (võib olla nülitud) lekkekindlalt pakkida ja viia lähimasse veterinaar- ja toiduameti piirkondlikku keskusesse või veterinaar- ja toidulaboratooriumi Tallinna, Saaremaa, Rakvere või Tartu laborisse.

Edasisteks DNA-uuringuteks on vaja koguda täiskasvanud paelusse, s on väga tähtis, et korjus oleks võimalikult värske. Selleks tuleb korjus pärast küttimist panna jahedasse esimesel võimalusel, soovitavalt ööpäeva jooksul. Pärast looma surma võivad paelussid looma soolestikus laguneda.

  • koerte roojaproove

Paelusside esinemise väljaselgitamiseks ootame proove koertelt, kellel on võimalus liikuda looduses (sh jahikoerad, maakodudes elavad, kuid ka majapidamiste juures hulkuvad võõrad koerad), kes võivad süüa närilisi või kellel on võimalus toituda koduloomade või uluksõraliste siseorganitest. Projekti käigus kavatseme koguda ja analüüsida 200 väljaheiteproovi.

Koerte väljaheited tuleb pakendada lekkekindlalt ning viia lähimasse veterinaar- ja toiduameti piirkondlikku keskusesse või veterinaar- ja toidulaboratooriumi Tallinna, Saaremaa, Rakvere või Tartu laborisse. Kõik proovid uuritakse tasuta parasitoloogiliselt ja proovi saatjat teavitatakse analüüsi tulemusest.

Palume koguda roojaproov enne ussirohu manustamist koerale, et saada adekvaatset teavet maapiirkondades elavate või jahikoerte nakatumise kohta.

Iga proovi kohta palume täita kaaskirja, mille saab alla laadida veterinaar- ja toidulaboratooriumi kodulehelt. Laborite vastuvõttudes saab kaaskirju täita ka kohapeal.

Iga saadetud proov on hindamatu abi uuringu tegemisel ja teabe kogumisel hetkeolukorrast.