EJ 1/2021: Õige märklehe valikul

EJ 1/2021: Õige märklehe valikul

534
Fotod: Arles Taal
 title=


TEKST ja FOTOD ARLES TAAL

Läbi aegade on kasutatud harjutamiseks erinevaid loomasiluette, millele on joonistatud tabamispiirkond ja selle sees rohkem või vähem punkte andvad alad.

Mõnel märgil kasutatakse lausa miinuspunktidega alasid. Laskmise ajaloos on liigutud järjest enam just selliste lehtede poole, kus kõige väärtuslikum ehk keskpunkt on nn käpa taga ja kogu märkleht pigem kahanev-ümar ja piiratud silueti suurusega. Kirjeldan lasketehnilisest küljest, kuidas nende siluettide ja tabamise loogika toimib.

„Anatoomilised“ märklehed

Märklehele on joonistatud nähtavalt või tagaküljele (ehk laskjale nähtamatult) looma süda, kopsud, suured veresooned, mõnel juhul ka skelett jms. Märklehe mõte on õppida tabama just neid kohti, kus kõige tõhusamalt vähendada uluki valu ja haavamise võimalust. Need märgid on erinevaid ja seal võib olla näiteks väärtuslik tabamisala kael, aju, süda, kopsud. Tõepoolest, tabades ulukit täpselt sinna, on tagatud efektiivne tulemus.

Anatoomilise märgi üks edasiarendus on nn hübriidmärk, kus väärtuslike tabamisalade kõrval on ka nn miinuspunktide alad (alad, kus looma vaid vigastatakse) – tabades seda ala, saab miinuspunkte. Jällegi väga täpne lähenemine: vigastades looma nii, et ta piineldes põgeneb kaua ja kaugele, on tegu ju väga halva lasuga.

Järgmine arendus, mida olen näinud, on see, kui väärtuslik tabamisala (aju) on hoopis negatiivse punktipiirkonna ala, sest lask sinna on ääretult suure vigastuse riskiga. Anatoomilised märklehed pole üle riigipiiride väga levinud, seetõttu puuduvad standardid. Üks anatoomilise lehe visualiseering võiks olla ka kõigi jahimajade seinal – põdrakell. See on visualiseeritud näide sellest, kuidas põdra südame-kopsude piirkond on tabatav siis, kui loom on erineva nurga all, näiteks eestvaates on reaalne tabavusala olematu.

Selle näite korral oleks lihtlabase lasketulemuse ülekandmise korral harjutuse tüübist olenevalt kuni pool laskudest mööda.

Jahisportlikud ja sportlaskmise lehed

Nendel on joonistatud käpa taha kena ümar kümme (mõnel juhul 5‒1 skaala), selle ümber sama ümar 9, 8 ja edasi olenevalt märklehest samasugused 7‒1 silma või veidi anatoomilised 5‒3‒1 alad. Asja lähemalt uurides näeme, et ega looma proportsioon ole ideaalne ja see 10 paikneb pigem kõrguse mõttes looma keskel ning kauguse mõttes esijala teljel või kohe selle taga. Vähe sellest, kümne asukoht on lausa alati fikseeritud kaugusel märklehe ninast või mõnest muust elemendist. Liikuv märk liigub lisaks alati ühtlasel rajal ja alati samal kiirusel. Teisisõnu – märk liigub nii, nagu uluk metsas ei liigu ja 10 asub südamest kaugemal. Tekib õigustatud küsimus, kas me õpetame jahimehi valesti laskma? Kas väga hästi tiirus laskja sihib valesti ja laseb metsas rohkem mööda?

Meie jahimeeste tegelik laskeoskus ja märklehe kuju

Lisaks meie jahilaskjate sportlikuma osa võistlustele olen korraldanud ka mõned Kütiliini võistlused ning mitmeid jahimeeste kokkutuleku laskmisi. Mõlemale saadavad jahiseltsid välja oma parimad laskurid ehk siis kogu Eesti jahimeeste paremiku. Teisisõnu olen saanud näha, kuhu ja kuidas tabavad meie kõikide jahimeeste parimad esindajad nii seisvat kui ka liikuvat ulukit. Selle põhjal saab teha järeldusi tüüpiliste eksimuste suuruse ja suundade kohta. Loomulikult paistavad siis ka silma vead lasketehnikas, kuid see on eraldi teema.

Seisev märk 50 m 

Hea on see, et vaid 4% läheb märgist mööda. Aga vaadates lähemalt 8‒9 punkti (43%) tabamispiirkonda, siis näeme, et umbes 80% on üles-alla teljel, valdavalt suunaga alla. Kui nüüd anatoomilisel lehel on soovituslik tabamispiirkond viidud märklehe ühte serva, siis läheb kokku umbes 30% laske mööda või tabab uluki jalga. Vaid veidi rohkem satuvad pihta muidu üle looma lendama pidanud kuulid. Hea koera nali ei ole õnnetu lasu korral ju adekvaatne vabandus.

Liikuv märk 50 m

Aastal 2019 ei tabanud 12% laskudest lehte: 51% olid 8‒9 ja 9% olid tabamiskoha ees või taga (3‒5 silma alas). Enamik laske olid tõmmatud ette-alla (vastavalt märgi liikumise suunale). Natuke üles. Need 9% tabavad sihtpunkti märgi alla serva liigutamisel jalgu, suguelundeid või lihtsalt õhku. Vähemalt 30% laskudest muutuvad samuti möödalaskudeks.

Seisev märk 100 m

Nii esinduslikku võistlust nagu Kütiliin enam ei ole, kuid õnneks käib meil laskmas veidi rohkem kui ainult Eesti paremik (kes samasuguste inimestena teevad samuti vigu). Ebaõnnestunud lasu korral tõmbavad paremakäelised üldiselt lasu alla vasakule ja vasakukäelised paremale. Null silma protsent kasvab märgatavalt: 15 ja kümne silma protsent on 34. Kui me nüüd nihutame sihtimiskoha looma kuju servale lähemale (näiteks alla), siis võib hinnata, et üle poole laskudest läheb mööda.

Liikuv märk 100 m

See on ainuke märk, mille korral on tulemuste ülekandmine anatoomilisele märgile keeruline: enamik vigu tehakse … igas suunas. Küll aga juhtub tabamiskoha muutmisel see, et märgist ette sihtimiseks peab sihtima kuhugi valgesse õhku (nagu ka kiirelt liikuva uluki korral) ja määramatus suureneb. Üsna tõenäoliselt ka möödalaskude arv. Selle efekti ilmekas näide on ristiga sihikuga sportrelvast 50 m jooksva sea laskmine: sihtimiskoht on märklehe ees ja lasketulemus selgelt kehvem.

Laskemoon

Enamik meie jahimehi kasutab poest ostetud moona ja oma relva ning on selle enam vähem peale lasknud. Olen isegi mõne mehe püssi paika aidanud ja seesama 5 cm hajuring, mis jahilaskuri jaoks on masendav, on jahiks tihti ju piisav. Kui lasta oma laskeoskusele vastavale kaugusele. Mitte et liiga tihti oskuse ja tegeliku laskekauguse vahe kordades erineks või …

Siiski on jahil enamikul kasutusel moon, mille tihedus on 5 cm hajuvusega ja anatoomilisel lehel on vajalik 10‒15 cm tabamisala üsna lehe servas. Tabamisala keskpunktist möödalasu piirkonnani on 7‒8 cm – vaesele laskurile ei jäta me nii eksimuseks pea üldse võimalust.

Üks „anatoomilise“ lehe näide. Kõige kurvem on see, et märgi kujundaja on kärsa märkinud positiivseks tabamisalaks!

Anatoomilise märklehe eelised

Analüüsin neid vaid lasketehnilisest vaatest (teine autor lisab järgmisse ajakirjanumbrisse teise vaate, väike põnevus ikka ka). Nagu ma väga lühidalt välja tõin, suureneks anatoomiliste märklehtede kasutusele võtmisel möödalaskude hulk tabamispiirkonnast, mis jahil tekitaks üleliigseid kannatusi ulukile.

Tõeliselt hea tulemuse saavutamiseks (mida oskus ulukit õigesti ja täpselt tabada ju on) peab päris palju senisest rohkem harjutama. Eksimisruumi ju õieti ei ole! Peame vaid laskekatse aluseks võtma anatoomilise märklehe ja laskekatse sooritus muutub üsna paljudele ilmvõimatuks. Positiivse stsenaariumi korral jõuaks üle 10 000 jahinaise-mehe üle aasta tiiru tõsiselt harjutama.

Kas võtta anatoomilised märklehed kasutusele?

Julgen jääda vanade märkide toetajate ringi: kui see ülisuur viie punkti alaga väärsiga välja arvata. Potentsiaalsed harjutajad tiirudes teeks ju iga hingega laskmise juures olija südame rõõmsaks, kuid tegelikult ei lahendaks probleemi. Kindlasti paljud õpiks ja areneks. Mina näen aga riskikohti.

Õpetades kütid sihtima „õigetesse kohtadesse“, suureneb tulenevalt lasu hetke paljudest muutujatest igal juhul kehvade laskude arv. Sihtides nn keskkohta, suureneb ka psühholoogiliselt tabamiskindlus (kergem sihtida) ja ka kütid on õnnelikumad. Piirkonna keskalale sihtimine on silmale (tänu alateadvuse toimimisele) üsna loogiline ja seegi suurendab märgatavalt tabavust, mis on meie tegelik eesmärk.

Laskude jagunemise illustratsioon 100 m märklehel.

Kokkuvõtteks

Anatoomilisi märke ei tohiks nüüd ära visata, vaid nende pihta laskmist peaks kindlasti proovima: nii selleks, et ulukist paremini aru saada, kui ka enese ja oma relva paremaks mõistmiseks. Aga harjutame end tabama neid alasid ja märke, mis süstivad veidi enesekindlust, annavad turvalise sihtkoha ja ka eksimuse korral on meil rauas olnud padrun, mis meie vea kompenseerib (parem kuul, mitte raskem kuul või suurem kaliiber).

Ja eks need tiirudes hiilgavad laskuridki eksi samuti metsas – peamiselt küll hoopis oma närvide pärast ‒, sestap on neil niisama kindel sihtida looma keskele, mitte anatoomilise märgi alasid.

PS. Vabandan, et olen kasutanud ühe märgi keskset näidet, kus tabada tuleb kuju servas olevat piirkonda: eri märgid ja kujud võivad olla sellest erineva kujundusega.

Laskmisjuttudeni!