Eesti avamerealad muutuvad aulile järjest tähtsamaks

Eesti avamerealad muutuvad aulile järjest tähtsamaks

413
Aul. Foto: Judy Gallagher/Flickr

Aul (Clangula hyemalis) on hinnatud globaalselt ohustatud liigiks. Seda eelkõige põhjusel, et Läänemere talvitusasurkonna suuruses on tuvastatud lühikese aja jooksul (vähem kui 30 aastat) väga kiire vähenemine.

Kui 90ndate alguses hinnati Läänemere talvitusasurkonna suuruseks ligi 5 miljonit isendit, siis 2000ndate alguseks oli sellest järel alla 1,5 miljoni isendi (BirdLife International, 2023). Keskkonnaagentuur annab ülevaate erinevatest seiretest ja uuringutest, mille eesmärk on andmete kogumine talvituvate ja läbirändsete aulide arvu kohta.

Kesktalvine veelinnuloendus

Kõige pikaajalisem ülevaade meie talvituvate aulide levikust ja arvukusest annab seireprogramm nimega kesktalvine veelinnuloendus, mida on korraldatud alates 1963. aastast. Kesktalvine veelinnuloendus on osa rahvusvahelisest ülemaailmsest loendusprogrammist, mis on tuntud kui International Waterbird Census ehk lühidalt IWC. Kesktalvine veelinnuloendus toimub reeglina jaanuaris. Kuu aja jooksul koguvad organiseeritud vabatahtlikud ning juhuvaatlejad sektoriteks jagatud rannikul vaatlusi talvituvatest veelindudest. Nii on kogunenud küllalt pikad aegread, mille põhjal saab teha järeldusi talvituvate veelindude sh aulide arvukuse ja leviku muutuste kohta.

Talvituvate aulide arvukuses võib erinevatel perioodidel esile tuua erinevaid suundumusi. Viimasel 12 aastase perioodi sees on Eesti rannikumeres talvituvate aulide arvukuses täheldatud tugevat langust, keskmiselt 7,6% aastas. Pikemas perspektiivis ilmneb siiski arvukuse mõõdukas kasv. Perioodil 1991-2022 on täheldatud arvukuse tõusu keskmiselt 2,3% aastas.

Joonis 1. Kesktalvisel veelinnuloendusel loendatud aulid (arvukusmudel, N=166 sektorit) viimase 12 aasta jooksul.

Suuremat pilti ehk kogu Läänemere talvitusasurkonna seisundit lähemalt uurides selgub, et Eesti viimase 32 aasta tõusutrend sobitub kenasti arvukuse muutuste mustrisse. Nimelt Läänemere lõuna- ja läänepoolsetel aladel, st Taanis, Saksamaal, Poolas ja Rootsis on täheldatud, et talvituvate aulide arvukus on alates 80ndatest langustrendis. Seevastu talvituslevila põhja- ja idapoolsetes osades, mis jäävad Soome, Eesti ja Läti merealadele, on pikaajaline arvukus stabiilne või hoopis tõusuteel (Bellebaum et al., 2014; European Environment Agency, 2023; Skov et al., 2011). Seega on aulid hakanud rohkearvulisemalt talvituma Eesti merealadel. Selle üheks põhjuseks võib pidada soojemate talvede sagenemist ning püsiva jääkatte ulatuse ja perioodi vähenemist ehk lühidalt talvitusolude paranemist meie laiuskraadil.

Kõige olulisemad aulide talvitusalad rannikumeres asuvad Lääne-Saaremaal, kuid arvukalt esineb talvituskogumeid ka Loode-Eesti rannikul. Põhimõtteliselt võib aulide talvituskogumeid esineda kõikjal rannikul, kus meri ei jäätu. Seetõttu on Liivi lahe ja Väinamere madalaveeline rannikumeri piirkonnad, kus aulid on üsna haruldased.

Joonis 2. Aulide levik rannikumeres 2022 aasta jaanuaris.

Kui sajandivahetusel registreeriti kesktalvise veelinnuloenduse käigus mõnes rannikusektoris koguni 30 000 isendit, siis viimase kümnendi sektori maksimumarvud küündivad veidi alla 15 000.

Avamere lennuloendused

Kesktalvine veelinnuloendus, mida viivad läbi vabatahtlikud vaatlejad rannikul, ei anna siiski terviklikku ülevaadet merealadest, kus aulid oma talve veedavad. Avamerel esinevate aulikogumite asukoha ja arvukuse määramiseks korraldatakse regulaarselt Läänemere üleseid avamere lennuloendusi. Nende loenduste käigus kaetakse avameri regulaarselt paigutatud teekondadega ehk transektidega, kus viiakse läbi loendus lennukilt. Loendajate meeskonnas on reeglina mitu inimest, kes registreerivad kõik vaadeldud linnud ning nende tegevuse, liigi, koordinaadid ning parve suuruse. Vajadusel tehakse suurematest parvedest foto, millelt hiljem määratakse linnuliik ja nende arv.

Joonis 4. Avamere lennuloenduse käigus 2021. aasta talvel registreeritud auli vaatlused ja arv.
Joonis 5. Talvituvate aulide asustustihedus (is / km2) avamerel 2021. aasta talvel (mudelprognoos).

Tänu avamerelt kogutud andmetele on meil väga hästi teada, millised on aulide talvitusalade sobivust määravad keskkonnategurid. Üheks oluliseks teguriks on mere sügavus. Reeglina on talvitusalad avamerel, mille sügavus jääb vahemikku 10-30 m. Teiseks sobivust määravaks teguriks on rannakarbi (Mytilus) ohtrus (Nilsson et al., 2016). Tõenäoliselt seostub rannakarbi ja teiste auli toiduobjektide levik eelkõige kivise ja liivase merepõhja levikuga, kuna need tegurid seletavad väga hästi aulide talvituskogumite levikut (Luigujõe ja Auniņš, 2021).

Selgub, et sellistele tingimustele vastavad merealad on väga sobilikud ka avamere tuuleparkide rajamiseks. Avamere tuuleparkide mõjust aulide talvitusaladele on teada, et kui tuulepark rajatakse aulidele sobivale talvitusalale, siis aulid seda enam ei kasuta (Petersen et al., 2011). Seega ei saa avamere tuuleparkide rajamisel mööda vaadata vastutusest tagada aulide talvitusasurkonnale piisavad talvitusalad. Seda eriti oludes, kus Eesti merealad on muutunud Läänemerel talvituvatele aulidele üha olulisemaks talvitusalaks ning arvestades kliimamuutuseid, saavad tulevikus tõenäoliselt veelgi olulisemaks.

Arktiliste veelindude seire Põõsaspea neemel

Arktiliste veelindude sh auli läbirändest Eestis annab parima ülevaate arktiliste veelindude seire Põõsaspea neemel. See on regulaarselt läbiviidav loendus, mis hõlmab kogu veelindude sügisrände perioodi arktiliste veelindude rände ühes olulisemas “pudelikaelas”. Osmussaare ja Põõsaspea vahele jääb 7 kilomeetri laiune väin, mida sügisrändel läbib tohutul arvul arktilises ja taiga vööndis pesitsevaid veelinde, kurvitsaid ja kajakalisi.

Joonis 6. Läbirändavate aulide arv (läbirändajate päeva summad) 2014. ja 2019. a. sügishooajal Põõsaspeal.

Aulide sügisränne kestab reeglina terve oktoobri, kuid kõrgaeg jääb kuu teise dekaadi. Tasub silmas pidada, et aulide sügisrände tipp on koondunud küllalt lühikesele ajaperioodile –  50% läbirändajatest liigub meilt läbi vaid 10 päevase perioodi jooksul.

Kuigi võrreldes 2014. aasta sügisloendusega saadi 2019. aasta sügisel suuremad rändenumbrid, on pikemat ajaperioodi vaadates täheldatud arvukuse vähenemist ka sügisrändel. Näiteks sajandivahetuse järgselt tehtud loendusel (2004) saadi pea 100 000 isendi võrra suurem tulemus. Seega kinnitavad ka sügisrände aegsed loendused, et liigi arvukus on viimase paari kümnendiga väga arvestatavalt langenud (Ellermaa ja Lindén, s.a.).

Joonis 7. Põõsaspea neemel sügisrände perioodil loendatud läbirändavate aulide arv viimasel neljal loendusel (ümardatud tuhande isendi täpsuseni).

Kokkuvõte

Hoolimata sellest, et aule jääb Eesti merealadele talvituma üha enam, on suures pildis Läänemere talvitusasurkonnast lühikese ajaga kadunud enam kui 65% lindudest. Veel 90ndate alguses hinnati Läänemere talvitusasurkonna suuruseks 4 272 000 isendit. 15 aastat hiljem, aastatel 2007-2009 hinnati aga talvitusasurkonna suuruseks kõigest 1 482 000 isendit (Skov et al., 2011). Selliste negatiivsete muutuste valguses tuleb meil endile teadvustada Eesti merealade olulisust aulidele kogu Läänemere talvitusasurkonna kontekstis. Aul ei ole Eestis haudelind, mistõttu ei saa me tema pesitsuspaikade kaitseks ka midagi ette võtta. Seetõttu on aulipopulatsiooni seisundi säilitamise ainus meede aulile oluliste merealade tõhusam kaitsmine.

Autor: Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leivits

Keskkonnaagentuur

 

JAGA