EJ2015/5: Veel kord katkust

EJ2015/5: Veel kord katkust

2349
Foto on illustratiivne. Pilt Meelis Kallavuse rajakaamerast

Üks katk käib mööda Eestit – sigade Aafrika katk! Katk on kole asi! Ega asjata peeta needust “katk sind võtku” üheks kõige krõbedamaks. Tappis ju aastatel 1347–1349 möllanud katk ehk must surm umbes 1/3 Euroopa elanikest.

Katku levik Euroopas on kontrolli all, Aasias ja Aafrikas registreeritakse igal aastal üle 2000 haigestumisjuhu.

Milleks ma nii põhjalikult inimeste katkust kirjutan? Eks ikka seepärast, et nii inimeste kui ka sigade katku nakatumisel, levikul ja tõrjumisel on palju ühiseid pidepunkte.

Sigade Aafrika katk diagnoositi Eesti metssigadel esimest korda 8. septembril 2014. aastal Valgamaal Hummulis. Esmalt konutas katk metsas ja vaikselt loodeti, et sinna see jääbki. See nähtavasti uinutas neid mehi ja naisi, kes oma ameti tõttu oleksid pidanud kohe ja otsustavalt tegutsema, et vältida Aafrika seakatku edasist levimist ja ülekandumist kodusigadele.

Kahjuks näitas katk, et on tõesti tõeliselt nakkav haigus ja vähem kui aasta pärast oli see juba sigalates. Edasi toimus kõik väga kiiresti ja kontrollimatult. Praeguseks on peaaegu kogu mandri-Eesti kaetud taudistunud punktidega. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei taha keegi juhtunu eest vastutada. Kõik olid puu otsas, kui pauk käis! Süüdlasi püütakse leida nii suurte kui ka väikeste ülemuste seast. Näppu viibutatakse nii keskkonnaametnike, loomaarstide kui ka jahimeeste suunas. Katkusõtta tõmmatakse järjest uusi tegijaid: rahvasaadikuid, riigikogulasi, usu- ja ärimehi, lihtrahvast rääkimata. Et kõige suuremad süüdlased on metssead – see on ilmselge!

Epideemia algus

Nakkushaigus ongi nakkav ehk täpsemini külgehakkav haigus. Iga epideemia alguses eriti nakkav, äge ja kiiresti leviv. Metssiga on kollektiivse, liikuva, karja eluviisiga loom. Omaette hoiavad vaid täiskasvanud kuldid, kes karjaga liituvad ainult jooksuajal. Arvatakse et meie tingimustes on karja suurus 6–20 isendit ja nad kasutavad umbes 20 km2 suurust territooriumi, mida märgistavad haisvate eritistega: sülje ja väljaheidetega. Kui karjas haigestub üks loom, on kogu karja haigestumine vaid aja küsimus.

Viirust eritavad haiged metssead (ja ka kodusead) kõikide sekreetide ja ekskreetidega (viimased on organismist erituvad ained nagu roe, uriin, higi). Viirus on väga resistentne, talub kõrgeid ja madalaid temperatuure, säilitab nakatamisvõime roojas, veres, pinnases, puit-, metall- ja kivipindadel. On väga resistentne nii happelises kui ka aluselises keskkonnas. Väljaheidetes aktiivne 160 päeva, pinnases 190 päeva, suitsutatud lihas 5–6 kuud (J. Alaots, Eriepizootoloogia, Tartu 1995). Soolatud lihas säilivat viirus aktiivsena koguni 310 päeva, sügavkülmas mitu aastat.

Erinevalt nendest üldlevinud ja üldtunnustatud seisukohtadest on maaülikooli epidemioloogiaprofessor Arvo Viltrop avaldanud arvamust, et loomade seedetraktis viirus hävib. Sellele küsimusele saaks vastata, uurides katku surnud mets- ja kodusigadelt võetud roojaproove. Viimaseid võiks võtta ka raibete pärasoolest, et välistada viiruse sattumist proovidesse ümbritsevast keskkonnast. Samuti võiks koguda ja uurida katkupiirkondadest leitud huntide “seakarvalisi junnikesi”. Kui nendest proovidest viirust ei leita, siis on loomade seedetrakt selle tõesti vagaseks teinud.

Viirus tungib sigade organismi seedetrakti või ülemiste hingamisteede limaskesta kaudu. Nakatumine toimub eelkõige otsesel kontaktil haigestunud loomaga, saastunud sööda ja joogiveega. Haigust levitavad ka saastunud inventar, talitajate (personali) jalanõud ja rõivad, nakatunud liha sisaldavad toidujäätmed. Peale otseste kontaktide on metssigadele oluline nakkusallikas ka surnud sigade raiped. Nendest pärinevat nakkust kannavad aga edasi raipesööjad: nii linnud kui ka loomad (eriti rongad, väikenärilised, kährikud, rebased, hundid ja karud, aga ka putukad, eriti porikärbsed).

Katku levikut metssigade hulgas soodustab seakarjade liikuma ajamine ja massiline lisasöötmine. Seakarju liigutavad kahtlemata ka hundid. Sellest kirjutab üksikasjalikult Eesti Jahimehe jaanuari-veebruari numbris Vambola jahiseltsi staažikas esimees Kalev Kikas. Kui palju hunte Eestimaa metsades pesitseb, teab ainult vist ainult jumal taevas.

Seoses intensiivse metsaraidega väheneb ka huntidele sobiv elukeskkond. Hunt on meil senini olnud ikka “metsakutsu”, suure metsa elanik. Praegu on hundi toidulaud rikkalik: metssea söödakohtadelt saab põrsaid kergesti. Kui aga katk ja sigade söötmise lõpetamine hundi sahvri sulgevad, siis ei jää tal muud üle, kui võtta ette vähesed metskitsed, lambad ja koerad.

Metsaraie soodustab

Intensiivne metsaraie on kahtlemata üks katku levikut soodustavaid tegureid. Kahes-kolmes vahetuses metsa langetavad ja vedavad võimsad masinad ajavad sead nende magamiskohtadelt minema. Metsas toimetatakse ka hilistel öötundidel: lankidelt veetakse puitu välja, seda sorteeritakse ja virnastatakse. Isegi südaöösel käib töö täie hooga võimsate halogeenlaternate valgel, suure müra ja kolistamisega. Varitsusjaht sigadele jahikantslitest on sellistes töötsoonides mõttetu.

Metsa langetavad ja välja vedavad masinad ning neid teenindavad inimesed liiguvad katkupiirkondades ilma igasuguste piiranguteta. Mets maha, koormad peale ja risti-põiki läbi Eesti Tallinna sadamasse või mõnda suurde saetööstusesse. Imelik, et katkutõrjujad pole sellele mõelnud.

Sigade küttimine arvukatel söödakohtadel on omaette teema. Kui sigu oli vähe, siis anti ka lubasid vähe! Kui lumi tuli maha, siis alustati koertega ajujahti. Suve lõpul ja sügise alguses sai varitsusjahti pidada ka rajatud söödapõldudel. Jahil oli siis nii-öelda sportlik külg.

Söödaplatsid

Teravilja massilise lisasöötmisega ja sigade arvu kiire suurendamisega ning rahalise jahiturismi arendamisega muutus seajahi iseloom. Jaht muutus suures osas äriks. Rajati uusi, sageli väga suuri söötmiskohti, nende juurde igasuguseid jahikantsleid, kohale veeti tonnide viisi teravilja, maisi, hernest, kartuleid, teravilja sorteerimisjäätmeid, õunu, kehtivusaja ületanud toidukaupu (küpsised, pirukad, pagaritooted jne). Olen isegi selliselt söödaplatsilt paar korralikku lihapirukat ja peotäie küpsiseid enne pukki ronimist taskusse toppinud. Väärt kraam oli! Ka sigadel oli pidu ja pillerkaar! Platsi ei külasta mitte üks kari, vaid enamasti käib seal mitu karja eri kellaaegadel. Selliseid “isuäratavaid” söödaplatse külastavad peale metssigade peaaegu kõik metsaelanikud, ka linnud.

Neid külastavad katkupiirkondades ka juba nakatunud ja seega viirust väljutavad metssead. Söötmispaikadest ja söötmispaikade ümbrusest on leitud seakatku surnud sigade raipeid, mis on soojal ajal suurepärased paljunemispaigad porikärbestele. Korjustel liikunud porikärbes võib lennata mitme kilomeetri kaugusele: suurde või väikesesse sigalasse, talulauta.

Sellistel söödaplatsidel tegutsevad tavaliselt ikka kohalikud jahimehed: toovad sööta, täidavad söödakuid, kui vaja, siis koristavad ära ka hukkunud sead, inspekteerivad söödaplatsi ja selle ümbrust, rajakaamerate olemasolul vaatavad nende salvestisi, uurivad loomade jälgi jne. Seda kõike ilma igasuguse kaitseriietuseta!

Veterinaar- ja toiduameti (VTA) ülemused ning kohalikud volitatud loomaarstid oleks ju pidanud korraldama katkupiirkondade jahimeeste varustamise kas või kõige lihtsamate ühekordselt kasutatavate odavate kaitsevahenditega (kombinesoonid, mütsid, kindad, kaitsed jalanõudele) ja desoainetega. Siis oleks sellises varustuses tegutsenud jahimees need nii nagu peab seljast võtnud, rulli keeranud, steriilsesse kilekotti pistnud ja kõige lihtsamal viisil põlema pistnud või söödaplatsil olevasse lukustatavasse konteinerisse pannud.

Katk farmides

Katk võib farmi jõuda kindlasti sigade sööda ja joogiveega. Suve lõpus, kui põldudel hakkavad küpsema teraviljad, külastavad metssead neid aktiivselt. Metssiga armastab poolvalminud tera, nätsutab seda, teras sisalduva mahla jätab endale, sõklad aga sülitab välja. Kui põllul tegutseb nakatunud metssiga, siis on ta sõna otseses mõttes katkukülvaja, sest koos teraviljaga satub viirus ka seasööta.

Enne teravilja jahvatamist seda tavaliselt kuivatatakse. Kuivatisse suunatakse teravili, mille niiskus on suurem kui 14% ja kuivatatakse kuni 13,5%. Kui kuival koristusajal on vilja veesisaldus väiksem, siis sellist teravilja ei kuivatata.

Sigade Aafrika katku viirus hävib 70 °C juures. Seepärast peaks kuivatama minimaalselt 80 °C juures, et viirus häviks 100% kindlusega. Eestis kasutatakse teravilja kuivatamiseks laialdaselt punkerkuivateid, kus vilja kuivatatakse kuni 70 °C temperatuurini soojendatud õhuga. Nii et pole täielikkku garantiid viiruse kahjutustamiseks isegi kuivatamistemperatuuri täpsel jälgimisel! Seemnevilja kõrgem temperatuur aga on 40–45 °C. Kes tagab, et seemneviljaks kuivatatud vili ei satu sigadele valmistatavatesse söödasegudesse?! On asju, mida tuleks uurida!

Kodusead

Metsast alguse saanud taud on jõudnud kodusigadeni. PRIA registri andmetel oli 1. mai seisuga Eestis kodusigu kokku 353 530, neist kõige rohkem põhilises katkukoldes Viljandimaal – 88 796, ja neist omakorda 38 000 EKSEKO-s (uuema nimega Rakvere Farmid). Kui Eestis paikneb enamik sigu suurtes või väga suurtes farmides, siis Leedus ja Lätis on olukord vastupidine. Suurem osa Läti sigadest (umbes 88%) paikneb kuni kümneloomalistes farmides. Leedus oli ka üks väliskapitalil põhinev ja leedukate arvates igati turvatud suurfarm, kuid katk leidis selle ikka üles ja seal paiknenud ligi 20 000 siga tuli hukata ja maha matta.

Mis aga juhtub siis, kui katk ikkagi leiab tee Rakvere farmide umbes 38 000 seani? Juri Gagarini nimeline näidissovhoostehnikumi eksperimentaalne sealihatootmise kombinaat (EKSEKO) valmis 1974. aastal ja selle kuuekorruselises nuumakompleksis oli 54 000 nuumikukohta, lisaks veel niinimetatud põrsatootmise osakond emiste, kultide ja põrsastega. Kogu kompleks mahutas 72 000 siga ja töötas põhimõttel: jõusööt ja šrott Venemaalt, liha ka muidugi sinna, eestlased said raske ja musta töö, sealäga ja -haisu! Veel on elus paljud need sotsialistliku põllumajanduse organisaatorid, kes kombinaadi avamisel linte lõikasid, plaksutasid ja hiljem aukirju, medaleid, ordeneid ning punalippe jagasid. Kui siis mõni asjalikum vanem loomaarst julges küsida, mis juhtub, kui sellisesse monstrumisse katk või mõni teine nakkav sigade tõbi sisse lööb, öeldi talle paremal juhul vaid: “Kõtt!”

EKSEKO-ga on seotud terve väärtuskett: kohalik teraviljakasvatus, söödatehased, piima töötlemine (vadak), sõnnikukäitlus, Rakvere suur tapamaja, lihatööstus, tarbijad – sajad töökohad. Võib öelda, et kogu elu maal. Võib-olla läheb seekord see pauk meist mööda ja praegu kolme kilomeetri kaugusel luurav katk kombinaati ei jõua?

Annaks taevas! Inimene peaks tehtud vigadest õppima. Aga ei. Järvamaale rajab Väätsa Agro AS veisekompleksi 3600 veisele. Esimene osa hõlmab ka piimalehmade farmi 2200 lehmale. Kogu kompleksi valmimisel saab see olema Euroopa suurim. Mis juhtub, kui sinna põrutab sisse suu- ja sõrataud? Viimane Inglismaal 2001. aastal möllanud ja osa Euroopat puudutanud suu- ja sõrataudi pandeemia möödus Eestist napilt.

Mida teha?

Nüüd, kui katk on mööda Eestit laiali valgunud ja kodusigadeni jõudnud, on nii keskkonnaamet, VTA kui ka jahimeeste selts otsustanud katkuga võitlusse asuda. Kaalumisel oli kaks põhilist suunda.

Esiteks, lasta metssigadel metsas katku surra, püüda kaitsta veel puhtaid seafarme katku eest.

Teiseks, tappa maha enamik metssigu kui katku leviku peasüüdlasi ja samal ajal püüda kaitsta ka seafarmi.

Esimesel juhul surevad need, kes surema peavad. Järgi jäävad n-ö haiguskindlamad, kellest tekib uus katkukindlam populatsioon.

Katku leviku piiramiseks metsast sigalasse otsustati järsult suurendada metssigade küttimist. 2014/2015 jahihooajal olevat kütitud umbes 25 000 metssiga. 2015/2016 jahihooajaks seati eesmärk küttida 29 600 metssiga. Et asi oleks kindel, selleks jagati jahipiirkondadele välja kvoodid. Näiteks Valgamaal tuleb küttida 800 siga. Kuidas kütitud sigu loetakse, seda ei ole öeldud. Nähtavasti nagu enne, mahakantud lubade alusel.

Iga vähegi asjaga kursis olev jahimees teab, et siga on ettevaatlik ja kaval, varjatud eluviisiga metsloom. Teda kätte saada polegi nii kerge. Soovitati eelistada hiilimis-, varitsus- ja otsijahti. Nagu teada, saab varitsusjahti pidada kõrgistmetelt ja jahikantslitest. Need aga on enamasti seotud söötmiskohtadega. Siga tuleb ikka sööda peale. Käsk on küttida olemasolevatel söödakohtadel, nii püütakse vältida sigade liikumist uutele söötmisaladele, see tähendab katku mitte liigutada. Hoopis kurjem punkt piirab sigade lisasöötmise ajaliselt 1. oktoobrist kuni 30. aprillini. Põllukahjude ennetamiseks lubatakse lisasöötmist alates 1. maist kuni 1. oktoobrini. Nii et korraliku põhjendusega saab lisasööta ikkagi oktoobrist oktoobrini. Peibutussööta lubatakse söödakus 100 kg ja maas 10 kg (teravilja, maisi või hernest). Keskkonnaametnikel tekib peale padrunite salve toppimise veel uus ajaviide: terade lugemine ja vilja kaalumine!

Kunstlikud valgusallikad

Kunstlikke valgusallikaid võib kasutada Leedus, Lätis, Venemaal jm. Ka meil kasutasid neid nooremad jahimehed ennegi illegaalselt. Siga on valdavalt öise eluviisiga loom. Tumedat siga tumedas öös ilma valgusallikata lasta on mõttetu ja ohtlik.

Kui tahame etteantud kvoodid täita, siis peavad selleks olema ka õppinud mehed ja head riistad. Jaht, jahivarustuse ja jahirelvade valmistamine ning müümine on kogu maailmas suur äri. Relvad, laskemoon, vaatlus- ja jälgimisseadmed täiustuvad pidevalt. Kes soovib, võib hankida tavalisele optilisele sihikule otsakäivaid termo- ja öösihikute otsikuid. Kuidas nende kasutamist kontrollida? Arusaamatu on ka helisummutite keelamine jahil. Soomes on need osaliselt lubatud. Jahimessidel on lauad summutitest lookas. Kahtlemata oleks hea summutiga seajaht kõrgistmetelt efektiivsem. Summuti seostamine salaküttimisega on mõttetu. Sama vana kui on jahipidamine, on ka salaküttimine.

Salaküttimisega saavad tõhusalt võidelda vaid jahimehed ise. Jaht on üldiselt kollektiivne seltsiline tegevus ning seltsi liikmed tunnevad üksteise häid ja halbu külgi küllaltki hästi. Eks kogu jahiseltskond ole läbilõikes sarnane läbilõikega ühiskonnast. Seltsides on noori ja vanu, aatelisi, seadusekuulekaid kui ka “parajaid seadustele sülitavaid mölakaid”. Korralik selts paneb kõik mehed paika. Eks jahilegi tulda igasuguste eesmärkidega: kes tahab viibida heas seltskonnas vabas looduses ja lõõgastuda, kes on huvitatud vaid saagist, kellele meeldib paugutada jne.

Teatud osale jahimeestest ja jahiseltskondadest on jaht puhas äri (külalisjahimehed, jahituristid, ulukiliha töötlemine ja müük). Seoses sigade Aafrika katku tõrjeabinõude karmistamise ja ohupiirkondade ehk taudistunud alade kehtestamisega ei tohi nendest tsoonidest kütitud metssigu, nendelt pärinevat liha või nendelt pärinevaid lihatooteid tsoonist välja viia. Mida siis selle lihaga peale hakata? Kõike ju kohapeal ära süüa ei jõua.

Haruldased mehed

Ametlikult kütiti Eestis 2014/2015. aasta jahihooajal 24 909 metssiga. 2015/2016. aasta plaan on 29 600, s.t 4691 siga rohkem. Kuidas neid kütitud sigu loetakse? Kas sigade või nende kehaosade ettenäitamisega? Kollektiivjahil on kütitud sead kõigile nähtavad, aga üksik- ja grupijahil? Ei ole saladus, et ühe loaga lastakse ka mitu siga, aga vahel on vastupidi, loa aegumisel ja sea mittetabamisel pannakse ta ikka kirja, seltsi huvides.

Teatud hulk sigu lastakse kindlasti ka ilma igasuguste lubadeta. Kõik jahimehed ei ole nii aatelised ja aktiivsed kui Viljandimaa Vambola jahiseltsi liikmed Kalev Kikas ja Uno Laur, kes selle jutu kirjapaneku ajaks on matnud vast juba 100 metssea korjust. Sellised mehed on meie praegusel ahnel ja segasel ajal haruldased ning seepärast arvan, et EJS peaks neid kindlasti peale äramärkimise ka korralikult premeerima.

Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialisti Peep Männili unistus on vähendada populatsiooni Eestis 6000 isendini ehk keskmiselt 1,5 isendini 1000 hektaril. Äkki tekib sellise hõreda elu puhul sigadel igatsus üksteise järele või, uskudes zooloog Harri Valdmanni, võib lausküttimine taudi levikut hoopis kiirendada? Tema arvates ulatub emise jaoks vajalik ala kuni 18 km2. Kui juhtemis või kuldid hukkuvad, jooksevad ülejäänud laiali ja võivad rännata väga kaugele (koos katkuga!). Ka Lätis ja Leedus ei andnud agressiivsed jahipidamise viisid oodatud tulemusi ega päästnud sealseid farme katkust. Valgevenes võttis president Lukašenka kasutusele õige karmid abinõud: metssigu saadeti hävitama sõjavägi, kuid seegi ei aidanud katku peatada.

Koostöö

Paistab nii, et katku levikut Eestis enam ei peata, kõiki metssigu maha tappa pole ka võimalik. Eks iga nakkava ja ülinakkava haiguse tõrjes ole ikka kõige tähtsam püüd haigust isoleerida. Sigade Aafrika katku tõrje korral on väga tähtis eri ametkondade koostöö, üksteise seisukohtade arvestamine. Eelkõige tuleb ära kuulata need, kes metsa ja metssigade elu tunnevad ning nendega vahetult kokku puutuvad. Kõige parem reguleerija on ikkagi loodus. Igal katkul on oma algus ja lõpp, ka sigade Aafrika katkul.

Tuleb nõustuda keskkonnaameti peadirektori Andrus Onemariga, kes loodab, et võitluses katkuga saavutatakse edu vaid heas koostöös jahimeestega, kelle operatiivne info nii kütitud kui ka katku surnud sigade arvukuse kohta annab vajadusel aluse küttimismahtusid korrigeerida. Samal ajal tuleb tõsiselt suhtuda ka jahimeeste ettepanekutesse: lubada katkupiirkondades hunte piiramatult küttida, eraldada korjuste ja nakatatud kütitud sigade kokkuveoks spetsiaalsed transpordivahendid, aidata moodustada rühmi korjuste kokkuveoks, matmiseks, varustada need kaitse- ja desinfitseerimisvahenditega ning tasustada nende töö. Ka soovitavad jahimehed karmistada koduseafarmide läheduses (umbes 1 km raadiuses) koerte ja kasside pidamise eeskirjade nõudeid.

Jahimeeste soov on jahimeeste ja ametkondade (keskkonnaamet, VTA, maaeluministeerium) igakülgne koostöö ning usaldus, vähem mõttetuid piiranguid, direktiive ja repressioone.

Lõpetamiseks sobiksid vast Rooma ajaloolase Sallustiuse sõnad teosest “Sõda Jugurthaga”: Concordia res parvae crescunt, discordia maximae dilabuntur (Üksmeeles kasvavad väikesedki asjad, erimeelsuses suurimadki hävivad – ladina keeles).

TEKST TOIVO SUUROJA, Eesti maaülikooli emeriitprofessor




JAGA