Selts asutati 18. jaanuaril 1967 ning tähistab seega tänavu 56-aastaseks saamist. Sel korral EJS-i sünnipäeva ega tegevjuhi vastuvõttu ei toimu.
Enne sõda ei õnnestunud Eesti Vabariigis moodustada ühtset jahiorganisatsiooni, kuigi sellest räägiti korduvalt. Esimestel aastatel ärast sõda asutati ENSV-s arvukalt jahimeeste organisatsioone erinevate spordiühingute juures. Nii tegutsesid jahindusklubid VSÜ Kalev ja VS-i Jõud juures, KS-i Dünamo juures oli jahindussektsioon, lisaks olid sõltumatu Rakvere Jahindusklubi, Hiiumaa jahimajand ja ülearmeelise sõjaväe jahiseltsi jahimajandid. Ühtse jahiorganisatsiooni asutamist arutati mitmel aastal eri instantsides, kuid tulemusteta.
Mitu katset
19. jaanuaril 1953 ilmus ENSV ministrite nõukogu määrus nr 40 Eesti vabariikliku jahispordi ühingu moodustamise kohta. Määrus nägi ette moodustada jahindusklubide ja jahisektsioonide alusel vabariiklik jahispordi ühing. Moodustati 15-liimeline korralduskomitee eesotsas ENSV riigikontrolli ministri Ernst Udrasega. Sama aasta 14. veebruaril ilmus valitsuse määrus nr 98 abinõudest Eesti vabariikliku jahispordi ühingu moodustamiseks. Sellega pandi kohalikele TSN täitevkomiteedele hulk kohustusi seoses uue organisatsiooni moodustamisega.
Kindlaks oli määratud ka ühingu asutamiskongressi kuupäev – 29. märts 1953 – ja päevakord. Ettevalmistustöödele vaatamata jäi ühing asutamata. Kas ENSV valitsus ei suutnud tagada oma määruste täitmist? Ilmselt olid vastuargumendid vabariikliku jahiühingu asutamisele väga tugevad.
Avaldatud on arvamust, et peamine põhjus oli tolleaegsete spordiühingute juhtide vastuseis. Nemad ei olnud nõus oma ühingute liikmete arvu vähendamisega, sest see oleks toonud kaasa ka spordiühingute koosseisuliste kohtade ja fondide vähendamise.
Jahimeeste taotlused asutada vabariiklik jahiorganisatsioon aga jätkusid. 1957. aastal ilmus ajakirjanduses artikleid, kus peeti muu hulgas vajalikuks ka ühtse jahiorganisatsiooni moodustamist. 1959. aastal tehti järjekordne katse. Moodustati korralduskomitee, mille esimeheks määrati ENSV ministrite nõukogu kehakultuuri ja spordikomitee esimees Boris Tolbast. Selts jäi ka seekord asutamata.
Ametiühingute juurde
28. juulil 1962. toimus ENSV ülemnõukogu presiidiumi koosolek, kus soovitati moodustada ENSV ametiühingute nõukogu juurde vabariiklik Jahindusklubi. Koosoleku protokollis on märgitud: „Jahimajanduse edasiseks parandamiseks vabariigis, jahindusorganisatsioonide killustatuse likvideerimiseks ning ühtse juhtimise kindlustamiseks soovitada Eesti NSV Ametiühingute Nõukogul veel kord läbi vaadata võimalus Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu juurde Vabariikliku Jahindusklubi moodustamiseks, kellele alluksid kõik jahindusorganisatsioonid vabariigis (ka Sõjaväe Jahiselts ja „Dünamo“).“
1964. aasta aprillis ilmus Rahva Hääles artikkel „Jahimehed ootavad“, kus avaldati arvamust, et vabariikliku jahimeeste organisatsiooni peaks moodustama ENSV ministrite nõukogu metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsus.
28. märtsil 1966 toimus ENSV ametiühingute nõukogus koosolek, kus langetati põhimõtteline otsus asutada vabariiklik jahimeeste organisatsioon. Nõukogu esimees Paul Neerot toetad organisatsiooni asutamist, samuti jäid nõusse ka VSÜ Kalev kesknõukogu esimees Johannes Nittim ja ENSV spordikomitee esimees Heino Sisask.
1966. aasta augustis saatis ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium kohalikele TSN täitevkomiteedele kooskõlastamiseks kaks ENSV ministrite nõukogu määruse projekti: „Jahimajandusliku olukorra parandamisest Eesti NSV-s“ ja „Eesti NSV Jahimeeste Ühingu põhimäärus“. Jahindusorganisatsioonidele neid projekte eelnevalt ei tutvustatud ja see riivas neid tõsiselt. VSÜ Kalev jahindusklubide nõukogu esimees Harry Ling pöördus 5. septembril 1966 pikema kirjaga ENSV ametiühingute nõukogu esimehe Paul Neeroti poole.
Harry Ling protestis selle vastu, et riiklike jahimajandite rajamisega metsamajandite juurde luuakse vabariigis sisuliselt kaks jahindusega tegelevat paralleelselt süsteemi. Samuti polevat õiglane, et nn riigipõtrade liha realiseerimisest laekuv tulu läheb kõik ministeeriumile. Asutatava jahimeeste ühingu põhikiri ütleb, et ühing on isemajandav organisatsioon, kuid pole ette nähtud, et ühing võiks saada tulu jahimaade majandamisest, s.o oma põhitegevusest. Ministeerium on ühingu asutamise ettevalmistamisel täielikult ignoreerinud olemasolevaid jahindusorganisatsioone.
Hoopis ministeerium
2. novembril 1966 ilmus ENSV ministrite nõukogu määrus nr 464 Eesti NSV jahimeeste seltsi asutamise kohta. Moodustati 12-liikmeline korralduskomitee, mille esimeheks määrati ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministri esimene asetäitja Feliks Nõmmsalu. Liikmed olid veel ENSV põllumajanduse ministri asetäitja Erich Aava, Tartu riikliku õlikooli õppejõud Harry Ling, VSÜ Kalev kesknõukogu esimees Johannes Nittim, VSÜ Kalev Tallinna Jahindusklubi juhatuse esimees Hans Sild, ENSV ametiühingute nõukogu sekretär Johan Ulfsak, EKP keskkomitee põllumajanduse osakonna juhataja Mihhail Šturm jt. Komiteele tehti ülesandeks töötada kuu ajaga välja ENSV jahimeeste seltsi põhikirja projekt, struktuur, koosseis ja lahendada teised seltsi asutamise küsimused.
3. jaanuaril 1967 saatis korralduskomitee kõigile rajoonide ja vabariikliku alluvusega linnade (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve) TSN täitevkomiteedele esildised ENSV jahimeeste seltsi asutamiskoosolekule esindajate saatmise kohta ja seltsi põhikirja projektid. Esindusnormiks määrati üks esindaja iga saja jahimehe kohta.
Asutamiskoosolek
Seltsi asutamiskoosolek toimus 18. jaanuaril 1967 Tallinnas ENSV põllumajanduse ministeeriumi saalis LAi tn 39/41. Koosolekust võttis osa 155 rajoonide ja linnade TSN täitevkomitee määratud esindajat, 22 kutsutud külalist ja kümme korralduskomitee liiget.
Koosoleku õhkkond oli mõnevõrra pingeline. Jahimeeste vimm metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi vastu oli tekkinud nn riigipõtrade laskmise kohustusest. Ministeerium võttis endale ka jahitrofeed.
Korralduskomitee esimees Feliks Nõmmsalu avas koosoleku ja selgitas lühidalt uue seltsi asutamise vajadust. Koosoleku päevakord hõlmas järgmisi punkte:
- ettekanne ENSV jahimeeste seltsi asutamisest,
- seltsi asutamine,
- seltsi põhikirja arutamine,
- seltsi nõukogu ja revisjonikomisjoni valimine.
Küsimused ettekandjale tuli esitada kirjalikult. Küsimustes tunti huvi, kellega sõlmitakse jahimaade kasutamise lepingud, kuidas likvideeritakse senised jahindusklubid, kust saab seltsi keskaparaat raha, et tegutseda, kui palju moodustatakse jahindusklubisid ja riiklikke jahimajandeid, kuidas on jahipidamisega naaberklubide maaaladel jne. Sõnavõttudeks registreeris end 10 delegaati: Ü. Parik, S. Noormägi, E. Kõll, A. Mitt, K. Teemant, Ü. Uluots, K. Liiva, J. Nittim, D. Dmitriev ja H. Ling.
Sõnavõtjad tegid ettepanekuid põhikirja projekti ja seniste klubide vara seltsile üleandmise kohta, õigus moodustada jahisektsioone soovitati anda ka vähem kui 20 liikme korral, kritiseeriti rahaliste tuusikute müügi otstabekust, peeti vajalikuks moodustada likvideerimiskomisjon varade jagamiseks.
Sõnavõtjad avaldasid arvamust, et oleks vaja töötada välja juriidilise liikme tüüplepingu projekt. Jahimaade kasutamise lepingu sõlmimise kohta arvati, et metsamajandi asemel tuleks sõlmida leping hoopis rajooni TSN täitevkomiteega. Jahinduse korraldamisel oleks vaja arvestada rohkem teadlaste ettepanekuid. Selgitamist vajab loodava jahimeeste seltsi vahekord spordiorganisatsioonidega ning metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumiga. Enamik sõnavõtjaid avaldas rahulolu, et vabariiklik jahimeeste selts saab lõpuks moodustatud.
Küsimustele vastas Feliks Nõmmsalu, kes tegi ka ettepaneku valida nõukogu mitte põhikirja järgi, vaid lahtisel hääletamisel. See valitav nõukogu oleks ajutine. Kuue kuuga tuleb kohtadel korraldada konverentsid, kus delegaadid valitakse alt üles. Siis tuleb kokku vabariiklik konverents, kus nõukogu valitakse juba põhikirja-kohaselt.
Arutati praktilisi küsimusi. Jahindusklubis, kus on alla 100 liikme, asuks tööle üks jahindusarendaja. Kui aga klubis on üle 1000 liikme, siis on neid ametimehi kaks. Riiklikud jahimajandid kujunevad kohaks, kus saab tasuliste tuusikute alusel jahti pidada. Koosolekule pandi hääletamiseks ENSV jahimeeste seltsi moodustamise küsimus. Vastuhääli ei olnud. Põhikirja projekti tehti mõned parandused. Selle lõplik redigeerimine otsutati teha ülesandeks valitavale nõukogule.
Seltsi sisseastumismaksuks otsustati määrata viis rubla ja liikmemaksuks samuti viis rubla. Need jahimehed, kellel on kehtiv jahipilet, võetakse seltsi vastu ilma sisseastumismaksuta.
Edasi jätkus koosoleku töö tolle aja tüüpiliste kommete vaimus. M. Šturm tegi korralduskomitee nimel ettepaneku valida seltsi ajutine nõukogu 41-liimeline ja revisjonikomisjon viie-liikmeline, lugedes seejuures ette vastavad nimed. Kohe tehti ka ettepanek nimekiri sulgeda. Nimekirja sulgemise vastu hääletad küll hulk delegaate, kuid nad jäid arvuliselt vähemusse. Seltsi ajutisse nõukogusse valiti kõik 41 esitatud kandidaati, kes olid valdacalt direktorid, esimehed ja keskasutuste töötajad. Revisjonikomisjoni kandidaatideks olid esindatud Johannes Komissarov, Leonid Mäting, Lembit Liiva, Arnold Vehm ja Edgar Kostabi, kes osutusid kõik ka valituks. Sellega oli ligi viis tundi kestnud koosoleku päevakord ammendatud.
Riiklikud jahimajandid kujunevad kohaks, kus saab tasuliste tuusikute alusel jahti pidada.
Nõukogu istung
Kohe pärast suure koosoleku lõppu toimus äsja valitud nõukogu istung, kus valiti presiidiumi liikmed, esimees ja aseesimehed. Istungit juhatas M. Šturm, kes tegi ettepaneku valida selti nõukogu presiidium 11-liikmeline ja esitas kohe ka kandidaadid. Kõik osutusid ka valituks. Edasi tegi M. Šturm ettepaneku valida presiidiumi esimeheks Feliks Nõmmsalu ja aseesimeesteks Erich Aava ja Hans Sild. Nii ka hääletati.
Veel otsustas nõukogu, et liikme- ja sisseastumismaksudest võib kuni 15% kulutada seltsi keskaparaadi ülalpidamiseks. Jahindusklubid otsustati moodustada kõigis rajoonides ja Tallinnas ning Tartus. Klubide moodustamise küsimuste lahendamiseks anti volitus presiidiumile.
Samal päeval toimus ka äsja moodustatud seltsi revisjonikomisjoni istung, kus jaotati ametikohad. ENSV jahimeeste seltsi revisjonikomisjoni esimeheks valiti Johannes Komissarov ja aseesimeheks Leonid Mäting. Sellega olid seltsi juhtorganid paigas.
1967. aastal jaanuaris kuulus seltsi liikmeskonda 17 280 jahimeest, mis moodustas 89% üldisest jahimeeste arvust. Seltsi jahimaad hõlmasid umbes 83% Eesti jahimaadest.
Ministeeriumi jõujooned
Kui nüüd vaadata mitme aastakümne tagant seltsi moodustamisele tagasi, siis ei toimunud see kaugeltki demokraatilikult. Selts rajati jõupositsioonilt, kusjuures kõik jõujooned lähtusid metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumist. Ministeerium oli sel ajal eluliselt huvitatud nn riigipõtrade küttimisest ja põdraliha realiseerimisest.
Kui seda huvi poleks olnud, siis vaevalt oleks ministeerium nii jõuliselt sekkunud seltsi moodutamisse. Ent võib-olla oli see aktiivne sekkumine ainus võimalus selts siiski rajada? Nagu eelnevad aastad näitasid, ei nihkunud ju jahimeeste seltsi asutamine sugugi paigast, vastuseis oli tugev. Võrreldes ühiskondlike organisatsioonidega oli ministeeriumi käsutuses aga hoopis tõhusamad hoovad.
Avaldatud on arvamust, et suure tõenäosusega oleks saanud esimeheks Harry Ling, kui selts oleks moodustatud demokraatlikult. Tema teadmised ja sihikindel ausus aga ei sobinud tolleaegsele võimuladvikule.
Vaatamata paljudele ebakõladele ja puudustele seltsi moodustamisel, oli siiski täitunud tuhandete Eesti jahimeeste kauaaegne soov: asutatud ühtne jahindusorganisatsioon. ENSV jahimeeste seltsi põhikiri kinnitab ENSV ministrite nõukogu 9. veebruari 1967. aasta määrusega nr 56. Sama määrusega tehti seltsi üldine juhtimine ja tegevuse kontroll ülesandeks ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumile ning ENSV spordiühingute ja -organisatsioonide liidule.
Autor: Heino Kasesalu
Ilmunud ajakirjas Eesti Jahimees 2/2017.
