Silmapaistev näitus, mis jäi paraku varju

Silmapaistev näitus, mis jäi paraku varju

499
Szechenyi Alaskal kütitud mägikitsega. Fotod: Robert Capa kunstikeskus ja Széchenyi erakogu.

Ungaris maailmanäituse raames oli nii Budapestis kui mujal linnades mitmeid põnevaid väljapanekuid, üks neist, Ungaris tuntud jahimehe ja kirjaniku Zsigmond Széchenyi näitus, väärib kindlasti pikemat ülevaadet.

Maailmakuulsa sõjafotograafi Robert Capa fotokunstikeskuses oli põhiteemaks just Ungari jahinduse korüfee Zsigmond Széchenyile pühendatud näitus. Tervelt kolm suurt saali oli tema ja ta tööde päralt. Eriti hästi mõjus piltide, topiste, jahipäeviku jms kõrval jahimehe tabavad ja mõtlemapanevad tsitaadid jahindusest. Jahindust selgitas ta lahti järgmiselt: „jahindus tähendab uluki jälitamist ja metsa kohinaid, pigem siiski metsa kohinaid“.

Pool sajandit on möödunud tuntud jahimehe surmast, aga ta ei vaja Ungaris siiani pikemat tutvustust. Mitmed põlvkonnad on üles kasvanud tema kirjutatud romaanidega, tema jahikogemuste najal või tema välismaiste ekspeditsioonide põhjal, mis on pandud raamatu kaante vahele.

Tema kirjandusteosed on ungari keeles välja antud rohkem kui 70 korral ning müüdud üle poole miljoni koopia. Lisaks kirjandusteoste edule on jahindusorganisatsioonid ja koolid nimetanud tema järgi jahindusmuuseumi Hatvani linnas, mis asub Budapestist 60 km kirde poole.

Kõrgklassi perest tuntud jahimees

Zsigmond on pärit nooblist kõrgeklassi perekonnast, ta isa oli kõrgaadlik (chief lord) Kesk-Ungaris. Samuti olid ta isapoolsed vanavanemad liikmed tolleaegses valitsuses ja emapoolsed vanavanemad osa imperiaalsest kuninglikust kambrist, lisaks olid nad ministeeriumi nõukogus ja suured maaomanikud.

Tuntud jahimees alustas oma n-ö jahikarjääri juba väga varases eas. Ta käis Sárpentele külas varblaseid õhupüssiga laskmas juba 7-aastaselt, kust pärineb ka tema pikaaegne jahikirg. Ühtlasi on oluline ära mainida, et ta oli kirglik jahikollektsionäär. Tema hilisemas eas kütitud kõrbe antiloop (addax) saavutas lausa maailma rekordi, kuid see hävines teises maailmasõjas, kui ta kodu täielikult hävines. Koos sellega kaotas ta ka oma jahikollektsiooni, mis sisaldas 1300 jahitrofeed. Küll säilis osa tema nelja keelsest (inglise, ungari, saksa ja prantsuse) jahinduslikust kirjanduskogust, mis sisaldas üle 3000 köite ning mida peetakse isegi maailma mõõtmes rariteediks.

20. sajandil ootas teda paraku veider saatus. 1951. aastal saadeti ta maalt välja ja pandi 8 aastaks vangi. Hiljem sai tast vabatahtlik assistent Helikoni raamatukogus, mis asus Keszthelyi linnas, Balatoni järve ääres. Tänu tema jahinduslikule kogemusele ja populaarsetele kirjateostele sai ta hiljem uuesti pealinna kolida.

Tema näitusel kumab läbi, et ta oli laia silmaringi ja teadmistega ning tas oli sügav armastus ja austus looduse vastu. Lisaks oli ta fotograaf, mis näitas, et tal oli väga suur huvi ka välise maailma vastu, mitte ainult floora ja fauna osas, aga ka inimeste suhtes, keda ta oma reisidel kohtas. Siiski meeldis talle rohkem olla väljaspool tsivilisatsiooni, lihtsalt istuda lõkke ääres metsas või olla jahil. Széchenyi käis oma eluajal palju ka jahireisidel.

Näituseruumid eraldi jaotatud

Näituseruumid olid suures plaanis jaotatud neljaks. Esimene oli pühendatud tema eluloole, ehk kuidas jahindusega alustas, millised olid esimesed jahid, kuidas ta kodu välja nägi ja milline oli ta isiklik elu. Erilist tähelepanu vääris pilt 17-aastasest Zsigmondist (1915. a), kus ta demonstreerib kütitud punahirve trofeed. Samas jääb ka silma muid seiklusi, kas või pildid, kus ta lihtsalt isaga metsas käis.

Teised saalid jaotati ära tema jahiretkede järgi Euroopas, Aafrikas ja Alaskal. Ta käis koguaeg jahil, mitte alati küttimas, aga lihtsalt jahiretkedel ja loodust vaatlemas ‒ esialgu Ungaris, hiljem ka Aafrikas ja Alaskal.

Igal ekspeditsiooni kohta on näitusel illustreerivad pildid, nii jahisaagiga kui ka tema enda tehtud pilte inimestest, loomadest ja loodusest. Kõiki neid kaunistasid ilusad, kirjanduslikud ja mõtlemapanevad tsitaadid looduse ja jahinduse kohta.

  • Aafrika

Aafrika oli tal kõige rohkem südamel, sest seal ta käis enim ja ka suurim näitusepind on sellele pühendatud. Kui algul käis ta seal peamisel eksootilisi loomi jahtimas, siis järgmistel kordadel käis sealset elu pigem rohkem pildistamas, tutvus kohalikega ja lihtsalt nautis loodust.

Aafrika kohta on ta öelnud ka huvitavalt järgmist: „Euroopa ei ole olnud iial nii ilus kui seda vaadata Aafrikast. Samas Aafrika ei ole iial olnud nii ilus, kui seda vaadata Euroopast“. Esimene jahireis Aafrikasse oli tal 1927. aastal, mil käis Sudaani lähistel jahil. Seal küttis ta esimese lõvi ja panteri ning alustas oma jahikollektsiooniga. Järgmisel aastal läks ta tagasi, veetis 6 kuud Keenias ja sai sealt mitmeid trofeesid, k.a hiiglaslikud elevandi võhad. Samas on ta trofeede kohta öelnud, et „see ei ole ainult jahitrofeede kokku lugemine või nende mahu ja sentimeetrite mõõtmine. Esimene ja kõige tähtsam asjaolu on siiski nende mittemõõdetavus“.

  • Alaska

1935. aasta suvel oli Széchenyil võimalus külastada koos kahe sõbraga Alaskat ning minna jahile. Nende sooviks oli küttida neli ulukit: lumelammas, Kodiaki karu, põhjapõder ja Alaska põder. Kahe kuuga see plaan edukalt õnnestus. Samuti kirjutas ta mõned aastad hiljem sellest jahiretkest raamatu „Hunting in Alaska“ (1937), mis on rohkem kui jahipäeviku eest, see räägib ka Alaska ajaloost, jahikaaslastest jm toona aktuaalsetest teemadest. Talle meeldisidki enim justnimelt sellised kauged kohad. Ta on selle kohta öelnud järgmist: „kõik sellised kohad, mis on kaugel, on suured või mis on metsikust loodusest ümbritsetud ja kus on vähe inimesi, meelitavad mind“.

  • India

1936. aastal ta abiellus Stella Crowtheriga, Inglise õmblejast tütrega ning järgmisel aastal külastasid nad koos Indiat, millest samuti eksponaat üleval oli. Tundub, et lõbureisil olles ei saanud mees ka ilma jahita. Nad külastasid nelja kuu jooksul erinevaid tuntuid ja vähemtuntuid kohti Indias ning käisid erinevatel jahtidel (nt nii tiigri- kui linnujahil). Samas ka ta abikaasa selle vastu ei olnud, kuna piltidelt on näha kuidas ta oma mehe kaamerasse koos kütitud trofeedega poseerib.

Pärast seda avaldas ta oma esimese raamatu „CSUI!“, mis tõi talle kohe palju tuntust. Pärast abikaasaga Indias käiku läks ta uuesti Aafrikasse, kus küttis Nuubia metskitse, millest ta ka oma järjekordses raamatus („Two goats“) kirjutas. Tema Aafrika teadmiste osas, keeleoskuse ja jahikogemuste tõttu sai ta veel ka hilisemalt 1960ndatel kahel korral Aafrikas käia. Tema raamat „Denatured Africa“ rääkis tema sealsetest viimastest seiklustest.

Kodumaa oli siiski kõige armsam

Enim meeldis talle siiski jahti pidada oma kodumaal. Ta on selle kohta öelnud: „hirvesarved Ungari metsades on mulle südamelähedasemad kui suurima elevandi võhad, …maikuune liiliate lõhn aasal on rahustavam kui kõige kaunima orhidee lõhn“. Enim meeldis talle pidada jahti metskitsele. Samas oli ta ka osav laskja ja seetõttu osales regulaarselt väikeuluki jahtidel Slovakkias, kuid tänu oma tuntusele sai ta kutseid jahile peaaegu igasse maailma otsa. Samuti käis ta Transilvaanias (tänapäeva Rumeenia) karusid ja hirvi ning alpides mägikitsi ja antiloope küttimas. Veel oli ta edukas osaline riiklikutel ja ülemaailmsetel tuvide küttimise võistlustel. „Kõige ilusam küttimistulemus on mälestus,“ oli ta siiski kindel.

Jahimeheks olemist on ta mõtestanud järgmiselt: „mis puutub jahindusse, jahinduse olemusse ‒ sa ei saa seda õppida kirjutades ega raamatutest tarkusi ammutades. Kõigil, kellel on selleks võimalus, peaksid selle maitse suhu saama juba lapsena. Seejärel pisitasa üha kasvava aga ka rohkem distsiplineeritud jahikirega peaks see mees või naine seda endale nii-öelda sisestama ning järk-järgult selle „vaimuga“ rikastuma“.

Piltidelt ja jahipäevikut vaadates tundub, et aktiivseim jahimehe periood jääb tal 30‒40 eluaastatesse, kus ta ka palju reisis. Samuti on ta öelnud, et kuna tema lähedased talle pidevalt kirjutasid ja teda tagasi ootasid, siis ta sai aru, et miks ta peaks oma riigist põgenema, seega ta tuli enne sõja puhkemist tagasi, kuid teda ootas 1945. aastal karm saatus: tema abikaasa ja poeg läksid sõja puhkedes tagasi Inglimaale, tema kodu hävines, ta pandi koos isaga vangi ning ta isa suri kaks päeva pärast vangist vabanemist. Kommunistid ähvardasid teda pealinnast välja viskamisega, seega ta suundus kirdesse, Polgári piirkonda ja sealt hiljem edasi Balatoni järve lähedale. Alles 1954. aastal suutis ta töö leida Helikoni raamatukogus ja seejärel järk-järgult elujärk ka parenes.

Pärast sõda ta lahutas oma esimesest abikaasast ja 1959 abiellus uuesti Margit Hertelendyga, kellega elas Budapestis (Pesti poolel). 1960. aastal lubati tal isegi Aafrikasse reisida. Hiljem kirjutas ta menuraamatuid ja kolis Buda poolele tagasi, kus ta algselt elas. 1964. aastal käis ta uuesti Aafrikas jahiretkel, kuid hiljem juba ta tervis muutus halvemaks. Ta suri 1967. aastal Budapestis.

Mida vanemaks ta sai, seda vähem oli sissekandeid jahipäevikus ehk, et näha oli, et küttimist jäi ka mõnevõrra vähemaks. Pigem meeldis talle siis rohkem just vaadelda ja pildistada. „Lõpuks jahipidamine ei tähendagi laskmist. Vintpüssist tulistamine on lihtsalt resonants ja näitab inimlooma poolset jahti. Jahindus siiski tähendab aukartust,“ on ta selle kohta öelnud.

JAGA