5. jaanuaril avaldas Postimees tõlkeartikli “Rootslased hakkasid hunte maha laskma“, millele Läänemaa Jahindusklubi tegi selgitava kommentaari.
Avaldame siinkohal Läänemaa Jahindusklubi teate muutmata kujul.
Postimees on üllitanud täna 05.01 CNN-is ilmunud WWF (maailma looduse fondi) avalduse hundiküttimise kohta Rootsis.
WWF väitel puuduvat Rootsis huntide küttimise otsusteks piisav teaduslik alus … , kirjeldab CNN. https://maailm.postimees.ee/…/rootslased-hakkasid-hunte… .
Ainuüksi pealkiri on nii rumal, et selle pannud ajakirjanikul võiks olla piinlik.
Muidu, aga kõik väga tuttav retoorika ka meie mürkroheliste avaldustest. Kui meil peidetakse oma tegelikud eesmärgid seni just “tegemata teaduse” ehk DNA uuringute puudumise taha, siis Rootsis täpselt nii uuringuid tehakse. Kas see on sealsete roheliste arvamust muutnud? Kas muudaks midagi meil? Ma usun, et õigus on nendel kes näevad meie, Lopi poolt juhitava sekti taga rahvusvahelist, muuseas WWF lobi! Allolevast Rootsi jahimeeste seltsi avaldusest joonistuvad välja üks-ühele sarnasused.
Svenska Jägareförbundet (Rootsi JS) avaldus:
Kiskjaküttimise vastased on alustanud intensiivset laimukampaaniat küttide, kiskjaküttimise ja jahimeeste vastu.
Õnneks on 15 aastat hundiküttimist teinud ühiskonnas enamikele selgeks, et Rootsis läbiviidav suurkiskjate küttimine ei ohusta ühtegi populatsiooni. Vastupidi, see toimib üsna hästi ja on muutunud normaalseks.
Kui vaadata EL-i direktiive ja kehtivat seadusandlust, on Rootsis tõenäoliselt Euroopa parim suurkiskjate haldussüsteem. Siin toimub igal aastal karude, huntide ja ilveste jaht ning sellel haldusel on terviklik idee. See peaks vähendama kahjusid, looma tingimused loomapidamiseks ning säilitama kultuuriväärtusi (mille hulka kuulub ka jaht), mis riigis olemas on.
Viimane hundipopulatsiooni inventuur näitab, et Rootsis on umbes 375 hunti, mis ületab soodsa looduskaitselise seisundi taset 75 isendi võrra. Samal ajal usub valitsus, et soodsa looduskaitselise seisundi taset saab veelgi langetada. Samuti töötab EL hundi kaitse staatuse alandamise nimel.
Loomulikult võiks ohjamismeetmed veelgi paremad olla. Palju on asju, mida saaks parandada: vähendada bürokraatiat, lihtsustada jahipidamist ja palju muud.
Aga jahimehed peavad ka ise mõistma, millist uskumatut tööd – ja milliseid edusamme – oleme teinud alates 2008. aastast. Toona polnud isegi võimalust oma koera kaitsta, kui hunt selle tükkideks rebis. Tänaseks on Riksdagis suur enamus, kes toetab aktiivset kiskjahaldust ja iga-aastaseid jahte, et hoida populatsioonid õigetel tasemetel.
Seega pole Rootsi suurkiskjate haldus sugugi halb. See toimib tegelikult üsna hästi.
Laimukampaaniad ja meediarünnakud
Jõulude ja aastavahetuse ajal helistasid mitmed ajakirjanikud – nii Rootsist kui ka välismaalt –, et küsida hundiküttimise kohta. On ilmunud artiklid (CNN ja The Guardian). Jahivastased organisatsioonid näivad olevat seadnud endale selge eesmärgi: mõjutada teisi EL-i riike. Läbi arvamuskujunduse ja tugevalt kallutatud argumentidega arvamuslugude mustatakse Rootsi jahimehi ja kiskjaküttimist. Jahimehi kujutatakse nii verejanuliste kui ka tapmishimulistena, väidetakse, et jaht võib loomad hävitada. Nad usuvad ka, et koduloomade kaitseks on olemas alternatiivsed meetodid, ning väidavad, et poliitikud alluvad jahimeeste survele.
Nende eesmärk paistab olevat panna teised EL-i riigid vastu seisma võib-olla ainukesele EL-i riigile, kus tegelikult ka toimib kiskjate ohjamise süsteem – ja mis põhineb kehtivatel EL-i reeglitel.
Samal ajal on samuti enamik EL-i riike seisukohal, et huntide ohjamine tuleb käivitada ja nende kaitse staatus alandada. Kiskjasõbrad kasutavad siiski kõiki võimalikke argumente selle takistamiseks. EL on olnud keskkonnaaktivistide parim sõber pikka aega, avades neile võimu juurde uksed. Hiljutised muutused Brüsseli suhtumises on aga muutnud mängureegleid ja vähendanud roheliste võimalusi ühiskonna mõjutamiseks. Seetõttu on nende argumendid meeleheitlikud, karmid ja halastamatud.
Rootsis on läinud asi isegi jahimeeste sabotaaži ja ähvardusteni sotsiaalmeedias ja mujal. Avalduse lõpus nenditakse: Nii politsei kui ka poliitikud peavad mõtlema, mida ette võtta. Sest üks asi on selge – see rühm inimesi tuleb peatada, terrorit ei tohi Rootsis lubada.
Kuldsed sõnad!
