Kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Aeg ajalt on huvitav ja hariv lugeda teadusartikleid, kuidas on eelnevatel aegadel ulukite populatsioonidele tähelepanu pööratud. Uurida, kuidas on ajas populatsioonide käekäik käinud ja millised on arvukuse trendikõverad olnud.
Kas me saame eelnevatest aastatest õppida ja vältida vigade kordamist? Mis aitaks meil paremini mõista, kuidas on ulukitel meie metsades elada ja kas neil on siin ikka hea olla?
Need olidki peamised põhjused, miks artiklit uuesti jahimeestele avada tahame, et paremini mõista, kust me tulnud oleme ja kuhu suundume. Avaldame siinkohal muudetuna täisteksti.
Marko Vinni
EJS-i juhatuse liige
„Arvan, et Eestis praegu põtru, tänavused vasikad juurde arvatuna, 15 ümber on, nendest oleksid 10-12 Tartu- ja Virumaal, kuna 3-5 tükki jätan metsade pääle, kust teateid pole, ehk need puudulikud on….“ Nii kirjutati 1922. aastal ilmunud ajakirjas (Raamot 1922).
Imetaja, kes veel kümme aastat tagasi oli olnud nii tavaline, et mõned salakütid jõudsid lasta aastas 6-8 isendit, ja keda ainuüksi Kastre-Peravalla metsades olevat loetud kuni 75 – see loom oli muutunud meie metsade kõige haruldasemaks elanikuks, haruldasemaks kui karu või lendorav. Viimase kahesaja aasta keskel, mille kohta meil on olemas kirjalikke andmeid põtrade arvukusest, ei langenud see nii madalale arvatavasti isegi mitte 1752, ja sellele järgnevail aastail, mil põtrade hulgas levis siberi katk.
Seda hämmastama panevam on võib-olla kuulda praegu – ainult 40 aastat hiljem eespool esitatud tsitaadi ilmumisajast – paljudes metskondades kaebusi põtrade poolt tekitatavate kahjustuste kohta, kuulda korduvalt Tartu ja isegi Tallinna linnatänavaile ilmunud põtradest, kuulda sellest, et viimasel kahel aastal on meil lastud kuni 300 põtra aastas ja et 1962. aasta jaanuaris toimunud loenduse andmeil oli Eesti NSV-s kuni 4300 põtra!
Viimaseil sajandeil, nagu tõenäoliselt eelmistelgi, on põtrade arvukus meil üle elanud mitu tõusu- ja mõõnaperioodi (2. joon; Ling, 1959). Viimaseil aastakümneil on ilmne tõusuperiood ja põtrade praegust arvukust meie territooriumil võib hinnata kõrgeimaks möödunud kahesaja aasta jooksul.
Missugustel põhjustel on siis tavaline liik muutunud haruldaseks, haruldane aga uuesti tavaliseks?
Nagu teame, määrab loomade arvukuse ühelt poolt sündimus, teiselt poolt suremus. Kui sündimus ületab suremuse, siis arvukus tõuseb, kui vastupidi, siis langeb. Enamik põtrade emasloomadest saab suguküpseks 2,5-aastasena. Järglaste arv ühel emasloomal on tavaliselt 1-2, väga harva 3. Seejuures on täheldatud, et noorematel ja üle 7,5 aasta vanustel emasloomadel sünnib enamasti üks, 4,5–7,5 aasta vanuseil aga kaks vasikat (Jazan, 1961).
Väga tugevasti mõjutavad nii kaksikute arvu kui ka üldse sigimisest osavõtvate emasloomade arvu talvised elutingimused; karmidele, sügava ja kestva lumekattega talvedele järgnenud kevadeil sünnib märksa vähem kaksikuid kui pehmete talvede järel. Nii näiteks Ülem-Petšoora põtrade populatsioonis kõikus ühe põdralehma kohta tulev järglaste arv 1,20–1,47-ni olenevalt talve iseloomust (Knorre, 1959).
Keskmiseks järglaste arvukus nii looduslikus populatsioonis kui ka põdrakasvatuse farmis oli seal 1,32 järglast emaslooma kohta.
Eesti NSV-s 1961. aastal põdrajahtidega kaasnenud loendustel, mis hõivasid 1352 kvartalit ja kus aeti välja kokku 1631 põtra, määrati kuuluvus noorte või vanade hulka ja sugupool 1346 põdral. Nende andmete alusel oli täiskasvanuist 47,5% pullid ja 52,5% lehmad, noori oli populatsioonist 25%. Arvestades, et samasugune on suhe ka kogu meie riigimetsi asustavas põtrade populatsioonis (metskondade andmeil ligikaudu 3400 looma), elutseb meil umbes 850 noort põtra (vasikad ja osalt ka 1,5-aastased mullikad), 1350 täiskasvanud põdralehma ja 1200 põdrapulli. Täiskasvanud loomade vanuselisest koostisest annab ettekujutuse 264 lastud põdra andmete analüüs.
Võttes vanuse määramisel aluseks õlakõrguse (Knorre, 1959), leiame, et lastud põtradest oli 12,5% kuni pooleteise aasta vanused, 54,5% kahe ja poole kuni viie ja poole aasta vanused ja 33% kuue ja poole aastased ning vanemad. Arvestades sama suhet jällegi ligikaudselt kehtivaks kogu populatsioonis (viga esineb siin vanemate loomade kasuks, sest eelistatult lasti suuremaid loomi), leiame, et täiskasvanud emasloomadest on umbes 850 kahe ja poole kuni viie ja poole aasta vanused, 500 põdralehma aga vanemad.
Järglaste keskmine arv esimese vanuserühma põdralehmadel on G. Subini ja J. Jazani (1959) andmeil 1,29, teisel vanuserühmal 1,39. Kogu populatsiooni juurdekasv käesoleval aastal oleks seega olnud 1800 vasikat, s.o. 53%. Selline juurdekasv on võimalik suremuse puudumisel, millist olukorda looduses muidugi kunagi ei esine.
Kõige järsemaid muutusi meie põtrade arvukuses on esile kutsunud epideemia (siberi katk) 1752. aastal ja inimese otsene mõju 1905. ja 1914-1921. aastail. Peale selliste ekstreemsete, arvukust järsult vähendavate tegurite on veel teisi surma põhjustavaid tegureid, mis esinevad peaaegu igas põtrade populatsioonis: suremine haigustesse, vaenlaste läbi, isaste hukkumine jooksuajal toimuvatel võitlustel, nõrgemate isendite suremine karmidel talvedel, vasikate suremine toidupuuduse tagajärjel jt. Eri aastail või ajajärkudel võivad olla surma põhjustena ülekaalus ühed või teised tegurid. Näiteks XVIII saj. teisel ja XIX saj. esimesel poolel mõjutas kõige tunduvamalt põtrade arvukust huntide rohkus.
Kaasajal Eesti NSV-s pädevamalt põtrade surma põhjustavaist tegureist võiks mainida vasikate hukkumist mitmesugustel põhjustel, kiskjate mõju, pullide hukkumisi omavahelistel võitlustel ja inimese otsest mõju.
Noorte suremuse ulatuse kohta puuduvad meie alalt andmed. Petšoro-Ilõtši looduskaitsealal tehtud uurimuste andmetel hukkus maikuus sündinud vasikaist septembriks-oktoobriks 33%, kümne esimese elukuu jooksul aga kuni 60% (Teplovid, 1947).
Sama looduskaitseala juurde rajatud põtrade tööndusliku kasutamise farmis kogutud andmeil oli vasikate suremus aastail 1955-1957 seitsme esimese elukuu lõpuks vastavalt 18,8, 42,8 ja 65,8% (Subin, Jazan, 1959). Noorte selline ulatuslik hukkumine on tingitud paljudest põhjustest: emaslooma talvistest toitumistingimustest, klimaatilistest tingimustest vasika esimesel elunädalal, piima vähesusest emasloomal, mille tõttu üsna tavaline on kaksikutest ühe hukkumine, kiskjate kallaletungimisest jne.
Kiskjate osa põtrade arvukuse vähendajana on viimaseil aastail tunduvalt kahanenud seoses hundi peaaegu täieliku hävitamisega meie alal. Veel 4-5 aastat tagasi murdsid aga hundid aastas kümneid põtru. Praegu on põdrale ainsaks ohtlikuks kiskjaliseks jäänud karu. Seoses karude vähese arvukusega on nende mõju tühine. Käesoleva ajani on teada ainult kümmekond põdra murdmise juhtu.
Kõige olulisemaks põtrade arvukuse suunajaks on käesoleval ajal inimene; ainult tänu põtrade kaitsele on saanud võimalikuks nende arvukuse pidev suurenemine. Viimaseil aastail on asutud tunduvamalt kasutama ka seda omaaegset haruldust; kahel aastal on lastud kuni 300 looma aastas. Tänu jahijärelevalve tõhustamisele on samal ajal tunduvalt vähenenud salaküttide poolt hävitavate põtrade arv.
Arvestades ka erilubade alusel lastud põtru, on möödunud viiel aastal iga-aastane põtrade juurdekasv meie territooriumil olnu keskmiselt 25,1%, aastail 1931–1939 oli see 17-23%. Tuleb märkida, et ka viimasel ajal toimunud põtrade arvukuse tõusu selline tempo poleks saanud võimalikuks, kui poleks olnud põtrade sisserännet Eesti NSV-sse naaberaladelt.
Immigratsiooni kõige viimaseil aastail kinnitavad nii otsesed vaatlusandmed kui ka juurdekasvu andmete analüüs eri aladel. Nii näiteks täheldati kohalike elanike poolt käesoleva aasta suve jooksul Mehikoorma piirkonnas 37 põdra ujumist Peipsi idakaldalt läänekaldale, ebaloomulikult suur on ka põtrade juurdekasv Veriora ja Jõhvi metsamajandis. Põtrade suhteliselt suur liikuvus, eriti lahkumine väga suure asutustihedusega piirkondadest, on üldiselt tuntud. Põtrade arvukus aga meist idapoolseil aladel – Leningradi ja eriti Pihkva oblastis – ei saa nimetada sugugi tagasihoidlikuks. 1937. aastal hinnati põtrade arvu Leningradi oblastis umbes kümnele tuhandele, Pihkva oblastis aga isegi üle kahekümne tuhandele (Heptner jt, 1961). Põtrade asutustihedus metsaraba 1000 ha kohta ulatus seega Leningradi oblastis 2,5 ja Pihkva oblastis kuni 20 põdrani.
Missugune on aga põtrade levik käesoleval ajal meie vabariigis?
Põdrad on levinud üle kogu meie vabariigi territooriumi, välja arvatud Muhumaa ja väiksemad saared. Samal ajal põtrade asustustihedus (isendite arv neile elutsemiseks sobiva maa-ala 1000 ha kohta) on väga erinev (3 joon.): keskmine asustustihedus riigimetsa maa-aladel on 3,0, maksimaalselt ulatub 21,1 isendini (Tammiku metskond). Saare- ja Hiiumaal esineb vaid üksikuid isendeid. Mandriala riigimetsa maa-aladel on põtrade erineva asustustihedusega alade osatähtsus järgmine:
Milleks hinnata põtrade arvukust ja asustustihedust meie territooriumil? Kas on põtru vähe, asustustihedus veel väike või vastupidi? Meil on põtrade arvukuse suurenemine toimunud väga kiiresti. Paljud inimesed peavad meil aga tänapäevalgi põtra haruldaseks, keda tuleb „tabuks“ pidada. Põtrade suur arvukus ja asustustihedus on tõstnud siiski üles ka uue hindamiskriteeriumi, nimelt põder kui metsmajanduse kahjur.
Kahjustusi metsakultuuridele, looduslikule järelkasvule ja metsale tekitavad põdrad põhiliselt talvisel toitumisel, harvem mehaanilise tallamisega. Põdra talvetoidu põhiosa moodustavad pajude, pihlakate, toomingate jt. metsamajanduslikult tähtsust mitteomavate põõsaste-puude oksad ja koor ning noorte mändide, haabade, saarte, tammede ladvad ja oksad ning suurte mändide, haabade ja saarte koor. Toitumisel puudele ning puittaimedele tekitatud vigastused tingivad kas nende hukkumise, tarbimisväärtuse vähenemise või kasvu aeglustumise (Ling, 1961). Ainuüksi aastail 1957–1959 olid põdrad suuremal või vähemal määral vigastanud riigimetsades 1617 ha noorendike (Polli, 1959). Neil aastail oli aga põtrade arvukus ja asustustihedus poole väiksem kui käesoleval aastal. Tuleb lisada, et põtrade poolt tekitava kahjustuse ulatust mõjutavad tunduvalt talvetingimused: viimaste aastate suhteliselt vähese kestusega ja madal lumikate võimaldas loomadel laiemalt liikuda ja hajusamalt esineda, millest tingituna ka kahjustused on väiksemad.
Kas pole vahendeid kahjustuste vältimiseks? Neid on, kuid enamikus on nad küllalt kulukad ja ikkagi väheefektiivsed, kui põder on tõesti näljane, kui talle ei leidu muud toitu peale metsakultuuride ja noorendike. Enamik neist kaitseabinõudest mõjub ainult juhul, kui põtrade asustustihedus on küllalt madal.
Kahjustuste ulatuse olenevust põtrade asustustihedusest näitavad kujukalt ka meie andmed: 40% kahjustatud kultuuride pindalast oli metskondades, kus asustustihedus ületas 9 isendit 1000 ha kohta. Maksimaalse ulatusega kahjustused olid ka maksimaalse asustustihedusega metskondades. Siit järeldus – põhiliseks kahjustuste vältimise ja vähendamise abinõuks on põtrade asustustiheduse kooskõlla viimine nende talvise toidubaasiga. See nn. lubatava asustustiheduse ülempiir sõltub otseselt looduslikest tingimustest, nimelt talvisest toidubaasist. Sellepärast ei saa anda mingit ühesugust normi, mis oleks kehtiv kogu vabariigi kohta. Küll võib aga anda lubatava asustustiheduse ülempiiri, arvestatuna meil esinevate kõige paremate talviste toitumustingimustega alade kohta. Maksimaalselt võiks see olla kuni 6 isendit 1000 ha kohta. Võrdluseks võiks märkida, et Rootsis peetakse selleks ülempiiriks 4 isendit ja Soomes 3 isendit (Saimio, 1958), Moskva oblastis isegi 0,9–1,0 isendit (Bannikov, Fandejev, 1956).
1962. aasta loenduse andmeid ületab meil põtrade asustustihedus rohkem kui ühel kolmandikul mandriala metskondades lubatava asustustiheduse ülempiiri. Viimaseil aastail on tagasihoidlikult asutud reguleerima põtrade arvukust ja ühtlustama nende asustustihedust. Liigse tagasihoidlikkuse tõttu (lastud aastas märksa vähem kui pool kohapealse populatsiooni juurdekasvust) pole aga saavutatud tulemusi.
Missugusena siis planeerime põtrade tulevikku meie territooriumil?
Põtrade praeguse juurdekasvu tempo jätkudes suureneks inimese vahelesegamise puudumisel nende arvukus 1965–1966. aastaks praegusega võrreldes umbes kahekordseks ja ületaks 8000 isendit. Seoses sellega suureneks asustustihedus vabariigi keskmisena 10 isendit 1000 ha, kolmandikus metskondades ületaks see aga 15–20 isendit. Selline arvukuse tõus oleks reaalne, kui ei segaks vahele inimene ja kui enne 1964–1965. aastat ei tabaks populatsiooni katastroof mõne epideemia näol.
On selge, et inimene peab vahele segama. Ei või lubada edasist põtrade arvukuse suurenemist – seda ei luba ühelt poolt metsmajanduse huvid, teiselt poolt põtrade populatsiooni enda tervena ja elujõulisena säilitamise vajadus. Ilmsest ohust kogu meie põtrade populatsioonile, mis võib kaasneda suure asustustihedusega räägib seegi fakt, et alles hiljuti levis Leningradi oblastis põtrade hulgas suu- ja sõrataud (Heptner jt. 1961).
Põtrade arvukuse hoidmiseks samal tasemel kui praegu oleks vaja aastas lasta 600-800 looma, s.o. praeguse populatsiooni aastane juurdekasv. Kas sellise suure arvu loomade laskmine pole aga ennekuulmatu, midagi võõrastavat? Pöördugem näidete poole teistelt aladelt. Rootsis on põtrade arvukuse tõus ja laskmine toimunud viimaseid aastaid järgmiselt: (Pimlott, 1959. Kaj, 1961): 1945. a loendati 47 000, lasti 11 014 (23%), 1953. a loendati 90 000, lasti 23 446 (23%), 1957. a loendati 120 000, lasti 23 000 (23%), 1959. a lasti aga juba üle 32000 põdra.
Analoogilised on andmed ka Norra ja Soome kohta. Nii lasti Soomes juba 1954. aastal 2700 põtra, põtrade koguarv küündis aga 1957. aastaks üle 20 000. Nõukogude Liidus lastakse aastas umbes 35 000 põtra (Heptner jt. 1961), mis põtrade ligi poole miljonilise koguarvu kõrval tundub üsna väike. Rootsi kohta eespool toodud andmeist nähtub, et isegi laskenorm 23–28% populatsioonist ei peatanud arvukuse pidevat kasvu.
Kuid mitte ainult arvukuse stabiliseerimine pole tulevikuülesandeks, vaid on vaja saavutada põtrade ühtlasem, antud ala elutingimuste sobivuse astmele (boniteedile) vastav asustustihedus, nende leviku maksimaalne laiendamine ja populatsiooni kvaliteedi paranemine. Nimetatud ülesannete lahendamiseks on eelkõige vaja täpsustada põtrade loendust. Nagu näitavad esimesed 1961. ja 1962. aastal teostatud katsed, on teatud aladel ka meie metsade iseloomu juures võimalik kasutada põtrade loenduseks lennukit, teha nn. avioloendust. Koos metskondades ja ajujahtidel tehtava loendusega on nii võimalik saada arvukuse suunamiseks küllaldase täpsusega andmeid põtrade leviku, arvukuse ja asustustiheduse kohta.
Käesolevaks ajaks pole põdrad asustanud veel kõiki neile elutingimustele sobivaid alasid meie mandrialal; läänesaartel leidub vaid üksikuid isendeid. Intensiivsem põtrade jälitamine liigse asustustihedusega aladel aitab kahtlemata kaasa „valgete laikude“ kadumisele mandril. Saartel püsiva populatsiooni loomise ainsaks võimaluseks on sinna loomade sisseviimine. Suure asustustihedusega aladel püütud kuni 5 päeva vanused vasikad kodustuvad kergesti (Knorre, 1959), 6-7 kuu vanuseid loomi võib aga juba transportida saartele ja seal lahti lasta. Kui näiteks järgmisel aastal viia Saaremaale ka ainult 9-10 põdravasikat (sugupoole suhe 1:2 emaste kasuks) võib loota, et juba 4-5 aastaga nende arvukus kolmekordistub. On huvitav märkida, et Eesti NSV-st umbes kolm korda suuremale New-foundlandi saarele 1878. aastal viidud kaks ja 1904. a viidud neli isendit panid aluse populatsioonile, millest 1958. aastani oli lastud juba üle 60 000 põdra (Pimlott, 1961).
Populatsiooni kvaliteedi parandamine on võimalik eelkõige valiklaskmise ja mineraalsöötade kasutamise teel. Lastes kõige elujõulisemaid, tugevamaid ja kõige suuremaid loomi, kutsume paratamatult esile populatsiooni mandumise. Õige ei ole ka ainult põdrapullide või üldse ainult vanaloomade laskmine – see toob kaasa sugupoolte õige vahekorra või populatsiooni vanuselise struktuuri kukkumise.
Kokkuvõtteks võib öelda, et põder ei ole meil juba ammu harulduseks, vaid on muutunud kaasajal tavaliseks ja kohati küllaltki metsandusele kahju tekitavaks loomaks. Ainuüksi juba neil kaalutlustel peab põder kuuluma loomaliikide hulka, kellede arvukus ja asustustihedus nõuab pidevat reguleerimist.
Harry Ling 1962 ajakiri „Eesti Loodus“ 6 1962-11/12
