See ei ole tavaline jahijutt. Kui Maximus ja Benno koos Karmide ja Karvaste pundiga Kaliningradi poole teele asuvad, muutub koprajaht tõeliseks seikluseks. Mida arvasid jäägrid Eesti tiimi varustusest? Kuidas lõhuti tamme, hariti kopraid ja õpetati natuke eesti keelt…
Maximuse ja Benno jahijutud ja muud juhtumised.
Uus ajastu lugu nr. 11
Karmide ja Karvastega Kaliningradis kopraid koolitamas.
Alustada tuleb siis sellest, kui Tartust kodu poole sõitsime ja Peremehel mobiil laulma hakkas. Mul küll on üle 13 aasta juba turjal, aga nägin, et Leedu number helistas ja juba oli mul heameel- nüüd kohe varsti sõidame Peremehega Leetu nahkasid parkima. Nagu tavaliselt, siis leedukatega räägib Peremees seda joptvoju-pohhui keelt, sest inglise keelt oskab Peremees ju ainult NO, YES ja WTF. Kõik oma asjad on ta nende kolme sõnaga inglise keeles ära ajanud. Sain aru, et jutt käib kobrastest ja võistlusest, mitte nahkade parkimisest. Mul lõi kohe pirni põlema, sest eelmine aasta ju käisime seal Leedus Koprajahi Võistlusel. Kuna eelmine aasta näitasime oma taset, siis see aasta juba paluti meid, et tuleksime end uuesti näitama. Ega seal pikka mõtlemist olnud, Peremees andis kiire JAH sõna, sest kui ta poleks seda teinud, siis oleksime teda kaevanud Takside Assotsatsiooni Kesk Seltsingule ehk TAKSile.
Koju jõudes hakkas Peremees helistama ja meeskonda kokku panema. Mina aga rääkisin Bennole ja Röövlitütar Sonjale, mida ma siis tee peal kuulsin. Benno oli kohe käpp, aga Sonja – no see püsimatu hing ju ei kuulanud, kaapis hoopis minema. Mina siis rääkisin Bennole kogu asja lõpuni ja kui oma jutu lõpetasin, siis saabus ka Sonja – tal oli juba kohver pakitud ja ütles „Poisid tõmbame leegid Leedu poole“! Ma siis ütlesin talle, et võistlus toimub alles kuu aja pärast, aga noh, selle plikaga vaielda on sama hea nagu herneid vastu seina loopida. Sonja jäi ikka endale kindlaks, et lähme varem kohale ja hakkame juba neid Leedu kopraid nipeldama. Nägime Bennoga ikka õhtuni vaeva, et see kuradi pirn Sonja pea kohal ära kustutada – see oleks ju üksi ka minema pannud. Peremees helistas kõik „Karmid ja Karvased“ läbi, kõikjalt sai ta vastuseks JAH. Hakkasid ettevalmistused.
Vaja oli lippu, pusasid, mütse ja palju muud putru, lisaks täiendada koprapüügi varustust, sest eelmine aasta jätsime ju osad asjad Leetu sinna kraavi põhja, ootama järgmist aastat. Eestis samuti – iga koprajaht jätame midagi kraavi äärde ootama järgmist jahti. See aasta oli meil plaan paigas, minnakse kahe kerghaagisega, mitte nagu eelmine aasta, ühe suure E-kat.haagisega, kuhu kõik asjad peale pandi. Üks haagis on mõeldud vaid Ainult Takside Veoks ehk siis ATV ja teisele haagisele pannakse kogu muu varustus, alates labidast, kahvast, koerte ravikohvrist (õmblustarvikud, valuvaigistid, antibiootikumid, klammerdajad jne…), pinnasetihendajast kuni tammilammutaja ja muude vahenditeni välja. Ühesõnaga, autost astud välja lakkkingades ja võtad haagiselt kopraroobad ja tõmbad need selga. Kokku oli meid siis kümme: Bexy, Lexy, Duks, Veena, Roxy, Tõru, Jasper, Sonja, Benno ja mina Maximus. Teate, see kuu möödus suht kiiresti. Pidin pidevalt kätt pulsil hoidma ja vaatama, et midagi meil ei ununeks.
Kätte jõudis võistluse eelne hommik. Kogunemine toimus meie juures, Kebeli talus. Haagised pandi autodele järgi ja algas sõit Tõru juurde. Paraku võistlusele said tulla vaid Tõru, Roxy, Benno ja Mina Maximus. Bexyl hakkasid „Naiste Mured“ ehk siis „Punased Kommunistlikud Pühad“ ja Lexy ütles, et tema siis üksi ei tule – ta peab tütrele toeks olema. Duks see tõmbas hoopis Tenerifele. Veenal algasid samuti „Kommunismi ilmingud“. Jasper oleks meiega hea meelega kaasa tulnud, aga selle Peremehel hakkas „alumine pea“ mõtlema ja siis pole „ülemisel peal“ enam mingit sõnaõigust – kui ikka „ussile tüki sisse lööb“, siis…. no teate ju küll. Sonja otsustas ka pipardama ja end sättima hakata – temal tuleb „Peika“ külla ja tema ei saa küll kuidagi tulla. Ega jäänudki muud üle, Tõru peale ja hakkas üks igavesti pikk ja igavalt tüütu sõit.
Õhtuks jõudsime ööbimiskohta. Seal oli üks äge Border kolli, seda tüdrukut tahtsid Tõru ja Benno kohe grillima hakata. Mina „vanakool“ sain ju kohe aru, et see ahi küll soe ei ole. No ja kohalikele kassidele tegime ikka ka selgeks, et nende koht on puu otsas. Oligi sauna minek, laua ääres maiuste lunimine ja põhku pugemine, sest hommikul kell seitse pidime juba võistluskohal olema. Ööbimiskohast võistluskohta oli 40 minutit autosõitu. Ja vot nii täpselt, punkt kell seitse hommikul olime meie kohal.
Tseremoonia, kõned ja trummimäng või oli see nüüd pasuna puhumine, no üldiselt mingit pilli mängiti. Hakkas loosi tõmbamine, kes ja kuhu jahti läheb. Kuna korraldaja juba eelmine aasta nägi, et me pole „sita pealt roogitud“, siis ta tahtis teha meie pundist hoopis kaks võistkonda. Meie olime sellele kategooriliselt vastu, me töötame ühe meeskonnana ja meil on varustust kaasas ainult ühe meeskonna jaoks.
Tõmmati loosi ja kui koordinaadis GPS’i panime, siis nägime, et meid ootab ees 150 km sõitu. 10 km enne Kaliningradi ootas meid ees kaks jäägrit- üks elatunud vanem jääger ja teine oli pisut noorem. Jäägrid hakkasid meid keelitama, et teeksime ikka kaks seltskonda, kuna korda oleks vaja teha kaks kohta. Kuna kahe koha vahemaa oli kõigest 10 km, ütlesime, et meie oma ühe meeskonnaga teeme puhtaks mõlemad kohad. Teie härrad jäägrid otsite meile veel kohtasid juurde. Jäägrid naersid ja ütlesid, et eks ise teate – kui esimest kohta näete, siis teie jutt muutub.
Jõudsime kohale ja sõita tuli mööda põldu. ATV aeti kärult maha ning ATV’le haagiti järgi meie koprajahi varustust sisaldav haagis. Kui jäägrid nägid meie ATV’d, võttis see neid kulmu kergitama. Kui nad nägid ka metsa ääres seisvat teist haagist, et mida kõike see sisaldas ja kui kiirelt meeskonnaga vahetati „lakk kingad“ „kopraroopade vastu“, ütles üks teisele – „Kuule, need on ikka professionaalid“!
Kogu lugu saab lugeda juba juunis ilmuvast ajakirjast Eesti Jahimees!
