„Kui me tänaval maas lamava inimese puhul paneme tagasi vaatamata jooksu, siis mis paneb meid uskuma, et oleme nii targad, et olla arstiks haavatud loomale? Loom ju ei oska öelda, kas tal on valus,” tunnistab Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko intervjuus Delfi Lemmikloomale.
Igal kevadel, loomade poegimise ajal teevad ametile muret emotsionaalsed abistajad, kelle motiiv loomi aidata on küll heatahtlik, kuid kes teadmatusest osutavad karuteeneid. Esimesena meenub Rakkole murtud tiivaga luik, kelle heasoovija omale koju viis ning oma äranägemise järgi kolm kuud tohterdas. Sellele linnule ei jäänud lõpuks elulootust ka siis, kui heategija ta loodusesse tagasi lasi: tiib oli valesti kokku kasvanud ning lennuvõimetu luik suurepärane saak kiskjatele. „Oleks ta kohe veterinaari kätte sattunud, oleks teda aidata saanud,” sõnab Rakko.
Kõige enam satub inimeste koju jänese- ja kitsepoegi, kes tunduvad üksi jäänud olevat. „Loomapojad pole reeglina emata. Ema on nad lihtsalt korraks üksi jätnud ja toitu otsima läinud. Kui sellised pojad ära võtta ja hiljem heas usus tagasi viia, siis neil ema enam ei ole,” selgitab Rakko.
Loe lähemalt Delfist.
