TEKST JAANUS VAIKSOO
Meie põhjanaabrite hulgas on väga palju jahimehi, kellele väikekiskjate püük on ühtaegu nii missioon kui ka hobi. Toimuvad isegi meeskondlikud kährikupüügivõistlused, mille tulemusel n-ö võistluspiirkonnad püütakse tülikast võõrliigist puhtaks.
Inimkonna ajaloos on karusloomade küttimine olnud aastatuhandeid elu loomulik osa. Karusnahad on olnud alati hinnas, pole vahet, kas räägime näiteks kivi- või hansaajast või nõukogude ajast. Pühendunud karusnahakütt on alati endale metsast leiva lauale toonud ja parematel päevadel isegi jõukaks meheks saanud.
Nüüd on ajad muutnud, karusnahkade hinnad on püsinud aastaid sedavõrd madalal, et raha pärast enam metsa ei minda.
Ent jahimehed peavad väikekiskjate arvukust endiselt reguleerima, et vähendada kärntõve levikut, kaitsta maismaal ohustatud kanalisi ja rannikul ning saartel pesitsevaid linde, hoida linnades ära rebaste, minkide ja nugiste võimutsemine.
Mis motiveeriks jahimehi rohkem väikekiskjaid küttima? Oleks ülekohtune öelda, et jahimehed sellega ei tegele. Ikka on jahiseltsides mehi, kellele meeldib trapperi üksildane tegutsemine, väikseid seltskondi, kes heameelega peavad talvel rebasejahti, või kütte, kelle jaoks on kõige põnevam harutada koos koeraga metsas nugisejälgi. Kuid kõik see on liiga juhuslik ja oleneb ikkagi peamiselt sellest, kas jahiseltsis on mõni väikekiskjajahi huviline. Jahimeestel on niigi palju riigi pandud kohustusi, mida nad peavad täitma ja millega jahti pidades arvestama, seega pole väikekiskjate küttimine midagi sellist, mida kütid esimese valikuna vabatahtlikult ette võtaks, kui neil puudub selleks huvi või väline motivaator, näiteks raha.
Tagumine aeg on noored kampa kutsuda
Põhjanaabrite juures on olukord parem. Seal on märkimisväärselt palju jahiseltside-üleseid seltskondi, keda ühendab HUVI väikekiskjate küttimise vastu. Vajaduse korral saadakse kokku isegi „pühal“ põdrajahilaupäeval, et minna näiteks mõnele saarele koos minke küttima, või korraldatakse kährikute püüdmise võistlus.
Eesti Jahimees tunneb huvi, kuidas võiks väikekiskjate kütid omavahel rohkem organiseeruda ja ühisjahte korraldada. Kes seda juba teevad, on väga oodatud oma kogemusi vahendama. Palun andke endast märku ja jagage mõtteid! Meil on päris palju noori jahimehi, kes on lõpetanud jahimehekursused, kuid kellel puudub võimalus liituda mõne jahiseltsiga. Ehk oleks organiseeritud väikekiskjajaht just midagi sellist, kuhu sellised „kodutud“ noorjahimehed kampa kutsuda? Nagu ütleb järgnevas intervjuus Võrumaa jahimeeste pealik ja Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige Mati Kivistik, on tagumine aeg meie tublide trapperite üha vananevas liikmeskonnas teadmised-oskused noortele edasi anda.
Karusnahaturg
Mati Kivistik on aastaid jahimeestelt karusnahku kokku ostnud ja saanud jälgida, kuidas on karusnahaturg selle ajaga muutunud.
Juba mitu aastat on jahimehed kurtnud karusnahkade hinnad sedavõrd all olevat, et väikekiskjaid polevat mõtet lisaraha teenimiseks püüda. Milline on olukord praegu ja tulevikus?
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis alustasin karusnaha kokkuostu juba eelmise aastasaja üheksakümnendate keskel. Muidugi on karusnahaturg vahepealsete aastate jooksul tundmatuseni muutunud. Siinjuures tuleb arvestada kindlasti ka raha toonast ostujõudu. Mäletan, et päris kokkuostu alguses sain ühe korraliku kährikunaha eest maksta jahimehele kuni üldsegi mitte kehva kuupalga (450 krooni). Praegu võib tunduda uskumatuna, aga päris palju aastaid moodustas lõviosa müüdavast nahast kährik. Seda sisuliselt ajani, kuni Euroopa oksjonitele jõudis Hiina farmide üliodav kährik ja tõmbas meie metsakähriku naha ekspordile kriipsu peale.
Aastast 2004 alustasin koostööd Rein Viitasega ja oleme meie ühisfirmaga OÜ Redonia Eesti metsa karusnahkade kokkuostu ning müügiga tegelenud siiani. Praegu moodustab müüdavast karusnahast peaaegu sada protsenti nugis ja tuleb olla õnnelik, kui näpuotsaga saab kährikut müüa. Paraku on ka metsnugise hind liikunud viimase 15 aasta jooksul nagu Ameerika mägedel. Metsnugise keskmine hind püsis aastail 2005‒2012 vahemikus 30‒35 eurot. Aastal 2013 viskas tänu Hiina mustale turule keskmise hinna 55 eurole. Pärast seda, kui Hiina maksuamet oli kuulujärgi „turgu korrastanud“, kukkus kohe ka nugise hind ja on 2015‒2019 püsinud vahemikus 25‒33 eurot.
Mis motiveerib kütti väikekiskjaid jahtima?
Kui lähtuda karusnahaturust ja mõelda vahepeal toimunud elukalliduse tõusule, siis on täiesti mõistetav, et nii mõnigi jahimees on teinud väikekiskjate püügiga lõpparve. Kindlasti ei ole paljudele jahimeestele praegune motivaator enam raha. Samal ajal on karusnahk paljudele pensionäridest jahimeestele siiski võimalus järjest kallineva hobiga edasi tegeleda.
Üha rohkem aga on jahimehi, kes isiklikule kasule mõtlemata kütivad karusnaha saamiseks ja tegelevad selle kui hobiga ka missioonitundest, et tulevikus näiteks pidada laanepüüjahti. Kunagine looduslik väikekiskjate arvukuse põhiline reguleerija marutaud enam (õnneks) ei toimi, seega vaevleks jahimehe sekkumata suur osa meie ulukiasurkondadest kärntõve küüsis. Tõele au andes tegelikult ju vaevlebki: kui veel paarkümmend aastat tagasi levis kärntõbi peamiselt ainult rebaste ja veidi hiljem ka kährikuasurkondades, siis nüüd on lisandunud hunt, ilves, nugis, mäger.
Kas oskad pikaajalise kogemuse põhjal üldistada, kes on Eestis trapper?
Eesti trapper on minu kogemuse põhjal peaasjalikult heas mõttes fanaatikust jahimees, kes tunneb veel rõõmu võimalusest pidada väikeulukijahti, väärtustab bioloogilist tasakaalu looduses ja mis seal salata – kelle silm läheb särama, kui ka keegi tema tööd väärindab.
Kui karusnaha hind jääb madalaks ja tõusu pole lähitulevikus ette näha, mida siis võiks riik või EJS teha, et motiveerida jahimehi väikekiskjaid küttima?
Ennustamine on tänamatu tegevus. Ei tahaks ka mina ennustada, mis järgnevatel aastatel hakkab karusnahaturul toimuma. Õigupoolest ju püsibki kährikute ja rebaste küttimine suuresti riigi abil ehk pearahaprojektil. Seda, et riik kärntõve tõrjumisel lähematel aastatel õla alla paneb, mina aga muidu paadunud optimistina paraku ei usu. EJS võiks mitte kampaania korras, vaid reeglipäraselt tunnustada näiteks igal aastal väikekiskjate (nugis, rebane, kährik) aasta parimaid kütte.
Meie põhjanaabrite hulgas on väga palju jahimehi, kelle jaoks väikekiskjate püük on ühtaegu nii missioon kui ka hobi. Kuidas meie jahimeestesse säärast missioonitunnet süstida?
Paraku puudub missioonitunde ergutamiseks asjaomane eliksiir. Meie vananevas liikmeskonnas kahanevad trapperite read katastroofiliselt kiiresti. Viimane aeg on nende tublide jahimeeste teadmisi-oskusi noortele edasi anda. Tihtilugu aga ei leia noored ise võimalikke õpetajaid üles.
