Jahimeeste soovil ning osapooltega kokkuleppel on nüüd EJS kodulehelt võimalik lugeda Lääne Elus 26.11.2024 ilmunud Läänemaa JK esimehe ja EJS juhatuse liikme Endrik Rauna artiklit:
Jahindus on teadus-, mitte arvamuspõhine tegevus
Lääne Elus ilmus 16. novembril Tarvo Valkeriga usutlus „Ilvesejahti lubama hakates oleksime peagi Euroopas ainsad”. Väga intrigeeriv pealkiri. Väga huvitav avaldus.
Ilvese populatsioon on viimasel kuuel aastal Euroopas kasvanud 21,2, Baltikumis aga 72 protsenti. Eestis oleme saavutanud taseme, millest kõrgemale pole teadlaste arvates mõistlik populatsiooni kasvatada. Suurkiskjate (ilves, karu, hunt) arvukus on Eestis sajandi kõrgeim. Sama tendents on Euroopas. Hundi arvukus on kuue viimase aastaga kasvanud 40 protsenti ja kokku on neid u 22 204 ja 34 Euroopa riigis. Probleeme on sellega seoses paljudes riikides. Seepärast tehti ka otsus Euroopas vähendada hundi ohutaset rangelt kaitstust lihtsalt kaitstuks (nagu see on ELiga liitumisest saati Eestis).
See, et meil on ilvese asurkond väga suureks paisunud ja oleme jõudnud taas küttimisvajaduseni, näitab, et Eesti teadlased ja jahimehed on seda populatsiooni väga hästi hallanud ja meil on loodushoiuga asjad paigas. See, mis mujal toimub, pole meie probleem.
Väide, et ilves ei murra kariloomi, on samuti ekslik. Skandinaavias on leitud, et ilvese suvises toitumises võib oluliselt suureneda lamba (Ovis aries) osakaal. Ka Norra valitsus eelistab loomakasvatust kiskjate kasvatamisele, kuna Norras on praegu üle miljoni lamba ning ilvesed teevad kahju. 2024 määrati seal küttimiskvoodiks 60 isendit, mis samuti kaevati kohtusse. Kohus omakorda otsustas, et küttimine on põhjendatud. Rootsis on ilvese populatsioon hinnanguliselt 1400–1450 looma, sel aastal oli küttimislimiit 10 protsenti ehk 143 looma. Soomes loendati 2023/2024 seisuga u 2260 ilvest ja eelmisel hooajal eraldati 300 küttimisluba. Küttimine algab detsembris. Väita, et Eesti on siin mingi erand, on ekslik.
Ka sellest võiks aru saada, et loodust tuleb vaadata tervikuna, mitte ühte liiki sellest eraldi välja võttes. Ilvesel ja hundil on ühine toidubaas. Meie u 600 ilvest söövad praegu ära umbes 30 000 kitse aastas. Muide, 2024. aastal on jahimehed praktiliselt lõpetanud kitsede küttimise Mandri-Eestis ja teadlaste ettepanek on olnud ka 2025. aasta kitsejahti oluliselt vähendada.
Kui kiskjate arv on sajandi suurim, siis sõraliste arv on tunduvalt vähenenud. Sellel on seos. Hundil sünnib igal aastal 3–6 kutsikat, ilvesel üks-kaks ja karul üle aasta üks-kaks poega. Kitsel sünnib üldjuhul üks tall ja põdral üks vasikas aastas. Sööjate ja söödavate „taastootmisel” on suur vahe. Matemaatika näitab, et meie u 300 hundist saab 40protsendilise juurdekasvu korral küttimiseta viie aastaga kokku 1613 looma! See ei ole kindlasti absoluutne number, aga näitab mastaapi, mis juhtub, kui kiskjaid ei kütita.
Hundi toidubaasis on pärast sigade katku saabumist aina suurenenud metskitse osa. Ka siin võiks näha suuremat pilti. Kui ilvese asurkond kontrollimatult kasvab, kahaneb ka hundi toidubaas ja hakkavad sagenema koduloomade murdmised. Artiklis välja pakutud looduse isereguleerimise süsteem tähendaks siis seda, et ära süüakse kõik metskitsed, metssead, jänesed, koprad ja siis hakkavad nälga jääma ja surema ilvesed, hundid. Keegi koduloomi ei murraks ja saabub õnnis tasakaal? Kas see on mõistlik jutt?
Samuti on rumal väita, et „jahiseltside survel” soovitab keskkonnaagentuur anda välja 52 ilvese küttimisluba. Kirjutajad ei mõista, et suurkiskjate lube väljastatakse vastavalt ohjamiskavale, mis on riiklik dokument. Eestis koostatakse igaks kümneks aastaks suurkiskjate kaitse ja ohjamise kava. Teine dokument, mille koostavad teadlased kord aastas, on ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus. Siit tulevad soovituslikud küttimismahud ja populatsioonide arvud, mitte jahimeeste survest.
Tsitaat intervjuust: „Eestis pole kümme aastat ilvesejahti olnud ja selle aja jooksul on tulnud suured ilusad loomad – seda saab trofeeturismina Lääne-Euroopast tulnud jahituristile päris kõrge hinnaga maha müüa. Ilmselt ei jää need ilvesed kohalikele meestele, vaid müüakse kalli raha eest maha jõukale välisturistile.” NB! Ilmselt! Täiesti meelevaldne väide. Nii need kuulujutud sünnivad. See, et Eesti teadlased, ohjamiskavade väljatöötajad töötavad välisturistide huvides, lõhnab laimu järele. Süsteemis on kallutatud jõud?
Hunte puudutavas oleme juba siin-seal oma seisukohad avaldanud, aga väide „Esmapilgul võib tunduda, et vähem hunte tähendab vähem rünnakuid, kuid praktikas need asjad nii mustvalged ei ole” on vale. Eelnimetatud dokumentidest loeme, et huntide arvukus ja koduloomade murdmised on viimasel 14 aastal olnud kindlas korrelatsioonis. Seda enam, et näiteks Põhja-Läänemaal, kus on 100 000 ha suurune ohjamisala, pole kümme aastat hunte kütitud, aga murdmised toimuvad aastast aastasse edasi. Miks siis seal targad karjajuhid oma kutsikaid ei manitse? Kutsikad on pigem need, kes prügikastide lõhna peale asulasse tulevad, mitte need, kes organiseeritult karjaaedadesse tungivad.
Sama näitab olukord Soomes, kus analoogselt Eestis toimuvaga on jahivastased jahi aastast aastasse peatanud, aga murdmised toimuvad sellegipoolest edasi. Soomes on praegu u 500 hunti ja sel sügisel on hukkunud juba 25 jahikoera. Hundid ei karda enam ei inimesi ega koeri. Soome jahimeeste liidu teates märgib Jämtlandi tõugu jahikoera kaotanud proua: „See ei ole ainult jahimeeste või koerakasvatajate häda, vaid puudutab ka maapiirkondade elanike turvatunnet. Inimesed mõtlevad, kas julgevad pimedas välja jalutama minna. Sotsiaalmeedias on näha, et hunte nähakse päevavalges ja asulate läheduses, isegi keset asulaid. Need murtud koerad on ju meie pereliikmed.”
Meil on Eestis 350–400 hunti ja oleme pindalalt Soomest seitse korda väiksemad. Brüsseli tänavuse otsuse põhjal läheb ka Soomes loodetavasti arvukuse reguleerimine ohjamispõhiseks nagu Eestis ja Lätis. Vähemalt valitsuse tasandil töö käib.
Võrdluseks: Lätis on hundiküttimise hooaeg oluliselt pikem kui meil, kaheksa ja pool kuud (meil neli kuud) ehk 15. juulist 31. märtsini või kuni limiidi äraküttimiseni. Sel aastal on lube eraldatud 298 ja eelmise nädala seisuga on küttida veel alla 50 hundi. Huntide arvukus hoitakse 400–500 vahel ja ka Läti on pindalalt meist 42 protsenti suurem. 2023. aastal murti seal 590 kodulooma.
Tsitaat artiklist: „Praegu tundub, et jahimeeste ja looduskaitsjate vahel on lepitamatu vaen. Tänapäeva looduskaitset vaadates on see meeletu, kui palju on keskkonnaametil ühe aasta jooksul looduskaitsealaseid kohtujuhtumeid.” Tsitaadi lõpp. Päriselt? Lepitamatu vaen? Kohtusse kaebab ju teadlaste koostatud küttimisotsuseid ainult üks inimene, kellel puudub erialane taust ja ühiskonna toetus ning kes ketrab samasuguse tonaalsusega mantrat aastast aastasse. Keskkonnaagentuur ei teadvat õigeid andmeid ja kõiges on süüdi maainimesed ise, kes ei hoolitse oma pudulojuste eest. Halduskohtusse hagi esitamine maksab mõnikümmend eurot. Kui see midagi näitab, siis seda, et Eestis valitseb demokraatia. Vladimir Uljanov on öelnud, et kui valet piisavalt palju korrata, muutub see lõpuks tõeks. Facebooki postitusi lugedes tundub, et ka hageja toetajad teavad seda teooriat.
Jahindusest on saanud tänapäeval teaduspõhine, mitte kellegi arvamuspõhine tegevus. Ja rõõm on tõdeda, et sajad ja tuhanded haritud inimeste arvamusavaldused ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias seda teaduspõhisust toetavad. Rääkimata nendest, kes ise kiskjatest tulenevaid kahjusid kannatavad.
Endrik Raun, Läänemaa jahindusklubi esimees
