TEKST TIIT HUNT
Aasta looma hakati valima alates 2013. aastast. Esimene oli hallhunt, järgmine viiger ning kolmas metssiga. Tänavu on aasta loom mäger.
Alates jaanuari lõpust olen regulaarselt külastanud kaht mägralinnakut, abiks videovõimekusega rajakaamerad. Harjumaa ja Raplamaa piirimail, jämedate haabade, üksikute kuuskede ja kaskedega sarapikus asub üks neist, üle kümne uruavaga mägralinnak. Siia sarapuu külge saigi jaanuari lõpupäevadel seatud rajakaamera jälgimaks, kas mägrad keset talve peale urus põõnamise ka õues käivad.
26. jaanuaril oli üks mäger uru ees istunud ja korraks sumbanud läbi mägrakõrguse lume paari meetri kaugusel asuva sarapuupõõsa alla ning tagasi. Küllap see oligi sel aastal esimene kord õues olla pärast napiks jäänud talveuinakut.
Foto ja videosalvestused tunnistavad, et selles mägralinnas on sagimist küllaga ning ka külalistest pole puudust. Neli mäkra, arvatavasti vanaloomad ja nende kaks poega, on uru juures tegutsenud igal õhtul ning ööl. Tihe lumesadu ja kuus külmakraadi pole sundinud loomakesi pakku minema.
Külalised mägralinnakus
Mäkrade sagedasim tegevus uru ees on endalt ja teistelt parasiitide otsimine. Päris kentsakas vaatepilt, kui loom on selili ja sügab hoogsalt kõhtu kahe käpaga. Eks mägra kasukas meeldi kirpudele, täidele ja puukidele, nagu ka mägramaja püsivalt plusspoolel olev temperatuur ning niiske õhk.
Ühes rajakaamera salvestatud videoklipis võttis mäger hetkeks lähteasendi ja tegi kukerpalli, tundus koomiline ning üllatavalt mänguline, kuid ka ebaratsionaalne.
Tegutsemisjäljed ulatuvad linnakust eemale, toiduotsingul kraabitud auke võis veebruari esimestel päevadel näha 50 meetri raadiuses ja kaugemalgi ning märtsis juba kilomeetri kaugusel. Küllap nad midagi toiduks ikka leiavad. Näritud seened vedelesid mägramaja hoovis, kraabitud aukudest ehk leiti mõni sitikas või suupärane juurikas, ei puudunud ka väljaheited.
Huvilisi on siin olnud peale minu veel teisigi. Kaks kährikut topivad peaaegu igal õhtul oma pea mägra urgu, mitu korda on üks neist ka urgu pugenud. Kärntõvest räsitud sabaga rebane ja tõvest puhas reinuvader peavad kord-paar nädalas ikka mägramaja oma rahustuseks üle vaatama, paar korda on uudistamas käinud tandem laika ja krants.
Pesaehitus täies hoos
Teise mägralinnaku juures, mis on samuti enam kui kümne avaga urusüsteem, käisin esimest korda 25. jaanuaril. Õigupoolest juhatasid urgude juurde läbi paksu lume ja tiheda kuusetihniku ilvese üsna värsked jäljed. Ilves oli urgude läheduses lamanud ja vahti pidanud ning käinud läbi kõik urusuudmed, kus mäger oli hiljuti uru ees lumes istunud. Ühte neist oli metsakass ka sisse pugenud ja saanud saagiks mägra asemel vaid kasukatäie liiva, mis oli raputatud siiasamasse suudme ette.
Selles mägralinnas elab kindlalt kolm mäkra. Veebruari keskpaigast on nad usinasti tassinud urgu samblast, kuivanud lehtedest ja kulust koosnevat pesamaterjali, mis leitud tihedate kuuskede alt lumevabalt pinnalt. Paras ettevõtmine tassida tagurpidi liikudes esikäppade ja lõugade abil pea sajakonna meetri kauguselt pesavoodrit. Lumele pudenenud sammal ja kulu annavad tunnistust kaugelt toodud kallist kaubast.
Sel aastal on juba märtsi algusest võimalik arvuti vahendusel jälgida Saaremaa vabas looduses elavate mäkrade tegemisi reaalajas (RMK kodulehe loodusblogi kaudu ja looduskalender.ee-st). Kahel eelneval aastal oleme mäkrade tegemistest saanud ülevaate varemalt aprilli keskpaigast ja kuni augusti lõpuni. Mägrakutsikaid pole see mägramaja seni näidanud.
Agressiivne võõras
Juba varasemast tuttavad mägrad askeldasid töiselt kaamera ees algusest peale, tassisid pesamaterjali, otsisid tavapäraselt üksteiselt parasiite, kuni ilmus sissetungija: suur isane mäger. Algul hiilis urusuu ette hääletult kui haldjas, lühikest aega istus ja kuulatas, siis hakkas häälitsema, mis kostis kui nasaalne põrin. Iga korraga muutus see nõudlikumaks ja valjemaks. Mõne hetke pärast oli agressiivne võõras juba pooleldi urus ning sealt kostuvate kriiskavate kiljatuste ja sissetungija vihase põrina saatel toimus lühike madin. Võõras häälitses pahuralt uru ümber ja kadus. Järgmisel päeval oli kohal juba keset päeva, lakkamatult põristades, järgnevatel päevadel see kordus.
Kui isane mäger uru ees sääraselt häälitseb, siis on see kutse emasmägrale paaritumiseks. Senise paarilise ajaski suurem ja tugevam sissetungija minema ning on selle linnaku emasega paaritunud juba palju kordi nii päeval kui ka öösel.
Vara on veel teada, kas taas paarituval mägral on väikesed pojad juba pesas või ehk eelmisel suvel kaamera ees poolteist tundi järjepanu kestnud maraton minema kihutatud kavaleriga ei kandnudki vilja. Kui nii, siis selles urus sünnivad kutsikad tavapärasest kuu hiljem, aprilli lõpus. Sellisel juhul hakkavad kutsikad urust väljas käima alles juuni lõpus või juuli alguses.
Mis tegelikult Saaremaa mägramajas juhtub-sünnib, saame loodetavasti teada.
Mägra aastaring
Mägra aastaring algab taliuinakuga urus sambla, lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talve jooksul käib loom mõne korra uru ees värsket õhku hingamas, kuid ärkamine ja pikemad jalutuskäigud urust eemale võetakse korraliku talve puhul ette alles märtsis. Kevadeks on loom kulutanud kogu talvise rasvavaru ja kaotanud mitu kilogrammi kehakaalust. Keskmine kaal on siis 8–9 kg.
Märtsis või aprilli algul sünnib mägramajas kaks kuni viis umbes 75 g kaaluvat pimedat poega, kes saavad nägijaks kuu möödudes. Aega kulub veel ligi kuu, kuni titekarvas pojad hakkavad urust välja käima. Ema imetab poegi kuni kolm kuud.
Aprillis võtavad mägrad ette suurpuhastuse, vana pesamaterjal veeretatakse, selg ees, pesast välja ja samal moel tuuakse uus parasiitidest puhas pesavooder. Sel aastal alustati juba veebruaris. Urusüsteemi laiendamiseks kaevatakse pikkade küünistega varustatud ja jõuliste käppadega välja pinnast. Pesamaterjali vahetab usin loom suve jooksul mitu korda.
Paaritumisaeg algab üsna pea pärast taliuinakut ja võib leida aset veel ka novembris enne taliuinakusse jäämist. Loote arengus on seisakuaeg ehk latentsusperiood, mis võimaldab poegadel sündida õigel ajal – kevadel. Seetõttu polegi oluline, millal emasloom saab viljastatud. Tegelik tiinus kestab seitse nädalat.
Mitmekesine toit
Seened, marjad, juurikad ja vihmaussid, putukad, konnad ning roomajad jt toiduobjektid, kes kiiresti eest ära ei jookse, aitavad mägral kasvatada talveks paksu rasvakihti. Siilide vaenlane mäger on üks vähestest, kes on võimeline oma pikkade küünistega tapma siile ja need ka ära sööma. Sügisel võib kõigesööjat mäkra näha ka karu kombel kaerapõllus vilja lätsutamas.
Suure kärplase kehakaal võib mõnelgi isendil sügisel küündida 25 kilogrammini, kuid priske rasvakihi kogunud loomad kaaluvad enne uinakusse jäämist siiski keskmiselt 12–14 kg. Mägra leviala põhjapiiril, kus on karmimad talved, varuvad loomad raske aja üleelamiseks rohkem rasva. Siis võivad olla emasloomad isastest suuremad ja raskemad. Põgusal pilgul on meie metsade mägrapaaridel suuruse järgi sageli raske vahet teha. Välimuses puuduvad selged erinevused, vanematel isasmäkradel võib paista pea laiem ja lapikum ning saba pisut kitsam kui emasmäkradel ning nad võivad olla ka kogukamad.
Sügisel on kutsikad võimelised omaette elama, kuid jäävad siiski sünniurgu ema juurde ka talveks ja alles järgmisel kevadel alustavad iseseisvat elu. Noored mägrad lahkuvad sünnikodust ja otsivad endale sobiva elupaiga kuskil mujal liigendatud maastikul või asustavad suurema linnaku servaaladel vabad urud. Suurtes mägralinnades võivad kaasüürnikud olla ka rebased ja kährikud.
Esimesed järglased saavad mägrad kahe aasta vanusena ja kutsikad sünnivad üle aasta – nagu karul.
Kus on mägra kodu?
Tihedatest ja pimedatest lodukuusikutest mägramaja ei leia. Kus on sarapuupõõsaid, haabasid, kaski, üksikuid kuuski veidi lainjas maastikus – sellisest paigast võiks mägralinna otsida. Kui metsas hulkuja silmab pinnases üksikuid kümnekonna sentimeetri sügavusi üsna ümaraid kraabitud augukesi, siis võib see olla märk mägra tegevusjäljest. Kui sellise augu põhja on lisatud ekskrement, siis võiks seda nimetada mägra peldikuks või tema territooriumi piirimärgiks.
Mägralinn ei pruugi asuda suure künka sees, uruavad võivad paikneda varjatult enamasti vaarikate, nõgeste või kilpjalgade varjus ka õrnalt kummis lauskmaal. Saaremaal võib sageli näha mägralinnu kraavikallastel. Linnakuni juhatavad juba sissetallatud rajad. Uru ette kuhjatud kõrge sügava vaoga liiva- või mullahunnik ja väga pikkade küünistega käpajäljed tunnistavad, et siin elab mäger.
Mägra arvukusest
1957. aastal ilmunud raamatus “ENSV imetajad” on kirjutatud, et mägra esinemise kohta saartel puuduvad viimastest sajanditest andmed.
Kuni 1960. aastani, kui asustati mägrad Saaremaale, ei leidunud seda loomaliiki ühelgi Eesti saarel. Tänapäeval on nad levinud Mandri-Eestis ja Saaremaal.
Elu saarel sobib mägrale väga hästi. Vahva urulooma arvukus on veerandsajandi jooksul pidevalt tõusnud ja viimased kuus-seitse aastat püsinud enam-vähem stabiilsena. Keegi ei tea, mitu mäkra Saaremaal või mandril elab – on aga teada, et peaaegu kolmveerand kogu Eesti mäkradest kütitakse Saaremaal. Näiteks 2014. aastal kütiti Saaremaal 116 looma ja kogu Mandri-Eestis kokku 70 mäkra. Mõistagi ei näita need arvud seda, et lõviosa kogu Eesti mäkradest elaks Saaremaal.
Praeguseks on keskkonnaagentuur kaardistatud Mandri-Eestis ligi 370 mägralinna. Mägraarvukust, selle dünaamikat jm hakkab selgitama loodetavasti juba sel aastal käivituv mägraseire.
Mägra vaenlased
Mägra vaenlased peituvad looma kehas, kasukas ja metsas.
Mägra looduslikud vaenlased on hunt ja ilves, kes võivad urgude juures kaua ja kannatlikult saaki varitseda nii suvel kui ka talvel. Teadaolevalt on ilves mägra ka urust välja toonud. Saaremaal elevate mäkrade arvukuse üks põhjusi võibki olla hundi ja ilvese vähene esindatus.
Paljud parasiidid närivad vaest mäkra seest ja väljast: testoodid, lameussid, ümarussid kirbud, täid, puugid.
Näiteks Inglismaal ja Rootsis hukkuvad mägrad sageli liiklusõnnetustes, kuid Eesti oludes on sellised juhtumid pigem harvad. Siiski on Saaremaal liiklusõnnetused mäkradega sagenenud.
Mäger jahiulukina
TEKST ANDRES LILLEMÄE
Heal lapsel mitu nime: mäger, määr, kähr, metsanotsu jne. Mäger on meie loodusmaastikul puhtamaid elanikke, kes oma elukohas piinlikult korda hoiab.
Mägra rajatud urulinnakud on samas kohas aastakümneid, kui mitte aastasadu. Vahel on tegemist isegi kolme- või neljakordsete urusüsteemidega.
Jahinduslikku tähtsust mägral eriti ei ole. Pole teada, et mäger kellelegi looduses kahju teeks. Viimastel aastatel on mägra arvukus eriti Saaremaal suurenenud ja nad on asunud elama inimelamutesse ning nende lähedusse. Sinna nad sugugi ei sobi.
Enamik mäkrasid kütitakse rahvameditsiini eesmärkidel või arvukuse piiramiseks. Mägrarasv aitab sissevõetuna erinevate seedetrakti haiguste ja peale määrituna külmetushaiguste vastu. Rasva sulatamine aga on kunst omaette. Selleks peab olema aega ja kannatust ning parasjagu pealehakkamist. Kindlasti tuleb jälgida temperatuure, sest ülekuumenenud rasv kaotab raviomadused.
Nahal pole karusnaha väärtust, kuid mägranahast valmistatud voodikatted, jahikotid või vestid on imeilusad.
Ettearvamatu urujaht
Sügiseti hakkavad mägrad väga usinasti külastama metssigade söödakohti ja seal neid teinekord ka kütitakse. Sellise väikese uluki pihta ei ole mõtet suure kaliibriga relvast ega ekspansiivse kuuliga tulistada. Temast ei jää lihtsalt midagi järele. Mägraliha kõlbab süüa. Ilmtingimata tuleb teha trihhinelloosi proov nagu metsseal.
Mäkra võib ka uru juures varitseda, aga tõeline jahimees võtab mägraga mõõtu urujahis, sest siis on jahi tulemus ettearvamatu. Koera ja peremehe oskused pannake äärmuseni proovile ja väga tihti väljub lahingust võitjana mäger.
Urujahile ei minda alla kahe aasta vanuse koeraga. Koera psüühika ja füüsis peavad olema välja kujunenud. Paha ei tee ka koera harjutamine kunsturus. Kui noor koer saab oma esimestes jahtides füüsilise või psüühilise trauma, siis võib kindel olla, et ta enam kunagi urgu ei lähe. Kasuks tuleb, kui kutsikas võetakse pesakonnast, kus MÕLEMAL vanemal on urukatse diplom.
Olen nii mõnegi korra üritanud oma taksidega mäkra tabada, aga siiamaani on seis 50:50. Õmmelda aga on tulnud koeri iga kord.
Mõningad näpunäited
- Kunagi ei ole mõtet üritada ulukit tabada kivi- või kännuhunnikus. Selliseid kindlusi on võimalik lahti võtta ainult ekskavaatoriga (kui on) ja koer ei pääse sealt enam iial välja.
- Enam kui kümne urusuudmega mägralinnakut ei ole mõtet torkima minna. Seda keelab seadus ja isegi kui ei keelaks, siis selline keeruline urusüsteem on tavaliselt mitmekordne. Mägrad kaevavad koera kinni ja kui teda õigel ajal välja ei jõua kaevata, siis ta lämbub. Minu taks on kord kinni kaevatud, aga õnneks oli tegemist ühekordse uruga ja sain aegsasti jaole. Nahk auras seljas ja kaotasin õige mitu kilo. Mäger aga kõndis minema.
- Kui koeral õnnestub mäger tupikusse ajada, siis urujahi üldreegel on, et urg tuleb võtta lahti koera ja uluki vahelt. Mägrajahil on see väga oluline. Kui avada urg mägra kohalt, siis murrab ta ennast lähimasse käiku, olenemata sellest, kas koer on ees või mitte. Koerad saavad sellises olukorras väga rängalt viga.
- Mäger tuleb urust välja võtta spetsiaalsete tangidega ja seejärel humaanselt surmata. Mägrakolju on rahvusvaheliselt hinnatav jahitrofee ja peab hindamiseks terve olema.
- Pärast jahti tuleb lahti kaevatud uruosad kindlasti taastada ehk kinni panna. Kunagi ei võeta metsast viimast, vaid nii palju, kui vaja. See võimaldab teistel mäkradel elu jätkata.
***
Koduõuele mäger kahjuks ei sobi ja lahtivõetud vundament või läbi kaevatud keldrisein tähendavad majanduslikku kahju.
Eelkõige on jaht mägrale kollektiivne jahipidamisviis, mis võimaldab sõpruskonnal koos värskes õhus aega veeta, teha koertel seda, milleks nad on loodud – jahti pidada – ja vähendada ulukite arvukust seal, kus see on vajalik.
