EJ 6/2020: Hõrk kobras ja õrn hani

EJ 6/2020: Hõrk kobras ja õrn hani

434
Koprapirukas. Fotod: Kaido Toom

TEKST KAIDO TOOM

Ühel tavalisel laupäevahommikul novembris kogunesid jahimehed jahimaja juures ja ootasid kütte, kes olid viimast luuret tegemas.

Bosse ‒ minu venna Kaupo Saksa karmikarvaline linnukoer ‒ oli rohkem valmis kui meie kahe peale kokku. Jahimaja juurde sõitmise ajal pani koer mulle pea sülle ja iga natukese aja tagant oli tunda tema „vapruse värinaid“.

Umbes tund aega hiljem läks jahiseltskond laiali. Jälge polnud ja seltskond liiga väike, et suuremat aju teha. Mis siis ikka! Meie nii kergelt alla anda ei kavatsenud. Väikeulukiload olid taskus ja plaan oli minna ning koprarauad lõpuks sisse panna. Ühe vesise põllu servas märkasime järsku kolme hane, lähemal uurimisel selgus, et tegemist on rabahanedega ja küttimiseks roheline tuli olemas. Lisaks oli plaan Bossega tööd teha, seega oli vaja vähemalt üks lind ära küttida.

Võta näpust! Niipea, kui me auto peatasime ja välja tulime, lendasid linnud põllu teise serva. Tiirutasime autoga ja üritasime lähemale saada, aga ei midagi, linnud hoidsid meiega stabiilselt 150‒200 meetrit vahet. Lõpuks seadsin ennast põllunurka valmis ja panin kolmjala-lasketoe valmis. Udu ei lasknud kaugusmõõtjat hästi kasutada, aga eeldasin kauguseks umbes 200 meetrit. Sain ühe paugu teha, üks lind jäi maha ja kaks lendas minema. Kaupo ja Bosse olid põllu teises servas. Nähes pärast pauku ainult kaht lindu ära lendamas, oli selge, et Bosse saab põllule tööle minna. Töökoeri on ikka fantastiline eemalt jälgida. See, kuidas nad jälge ajavad ja võtavad lõhna nii õhust kui ka maast ning lõpuks uluki leiavad ja „pointivad“ (leitud looma juures valvavad ‒ toim), on ilus.

Uluklindudega olen tavaliselt läinud lihtsama vastupanu teed ja need lihtsalt nülginud, pole hakanud sulgi kitkuma. Nülgimine on iseenesest väga lihtne, teed rinnale noaga väikese sisselõike, ajad mõlema käe sõrmed sealt sisse ja tõmbad naha maha. Uus-Meremaal küttisin faasaneid ja nende nülgimine oli väga lihtne ning kiire.

Selle hanega küll nii lihtsalt ei läinud, oli vaja natuke noaga kaasa aidata. Aga lõpuks oli liha kausis ja nüüd siis järgmine mure: millist retsepti kasutada? Helistasin jahikaaslasele Raivole ja arutasime pikalt telefoni teel, mida hanega teha. Soov oli sellest ikka mõni hea roog valmistada. Vaatasin YouTube’i videoid, Raivo saatis e-kirjaga hulga retsepte, kuid ikka polnud ma rahul …Mõte ei liikunud.

Öösel ei saanud und, hani oli ikka mõtteis. Lõpuks oli selge, et pean eraldama rinnafilee, maitsestama, marineerima ja grillima. Kõrvale on vaja teha kerge salat kastmega ja pastinaagitamp.

Hanerinnafilee

Grillitud hanerinnafileed

Kaks hanerinnafileed

Marinaadiks

veerandi sidruni mahl
1 tl soola
0,5 tl värskelt jahvatatud musta pipart
veerand hakitud valget mugulsibulat
1 hakitud küüslauguküüs
1 sl oliiviõli
1 tl BBQ-kastet

Sega kõik ained keskmise suurusega kausis kokku ja aseta hanefileed samasse kaussi, määri liha marinaadiga, kata kauss toidukilega ja pane külmkappi maitsestuma. Lihal võiks lasta seista umbes 24 tundi.

Kõrvale sobib pastinaagitamp. Selleks võta kolm keskmise suurusega pastinaaki, koori ja tükelda 2 × 2 cm tükkideks, keeda soolaga maitsestatud vees nii kaua, kuni tükid on pehmed. Vala vesi ära, lõika sisse tükk võid (25 g) ja lisa natuke rõõska koort. Kasuta kartulipudru tegemise tampi, et pastinaagist saaks korralik praekõrvane, maitsesta soola ja pipraga.

Lisaks võta paar porgandit, lõika pikviiludeks, lisa natuke soola, pipart, tüümiani ja oliiviõli ning rösti ahjus.

Salatiks võid osta poest valmis salatisegu, praegu on neid päris suur valik. Salatikastmeks võid omavahel kokku sobitada oliiviõli (50 ml), palsamiäädikat (1 sl), sidrunimahla, soola ja pipart.

Kui aeg on käes, siis grilli hane rinnafileed keskmise kuumusega grillil kaane all mõlemalt poolt 5‒7 minutit, katsu liha aeg-ajalt näpuga või grilltangide otsaga, et õrn liha üle ei küpseks. Liha peab jääma keskelt vetruv.

Kobras

Mis sai kopraraudadest? Need panime ikka samal päeval sisse ja järgmisel päeval läksime ka kontrollima. Üllatus oli suur, kui ühest lõksust saime 18,6 kg kaaluva kopra.

Kopra nülgimine ja puhastamine on väga delikaatne töö. Meenus minu ja Kaupo viimane külaskäik oktoobri alguses EJS-i majja, kus kohtusime Margitiga Oma Maitse ajakirjast ja Tõnise, Jaanuse, Rimoni ning Andresega EJS-ist. Need olid meeldivalt veedetud pärastlõunatunnid, kus juttu jätkus kauemaks nii jahipidamisest kui ka kokkamisest. Andresega rääkisime tookord ka kopra küttimisest ja puhastamisest.

Kopra nülgimisel ja puhastamisel tuleb pidada silmas toiduhügieeni. Tähelepanelikult peab jälgima, et liha ei puutuks karvaga kokku. Lisaks näärmed, nõre ja muud jutud.

Varu 4‒5 paari kummikindaid ja mitu nuga, lisaks rull köögipaberit, palju kannatust ja aega! Tänu näpunäidetele sain kopra ilusti nülitud ja liha turvaliselt ning puhtalt kätte. Olin väsinud, kuid jube rahul.

Korra varem olin kopraliha aeglaselt küpsetanud koos punase veiniga ja tookord tappis punane vein hõrgu kopramaitse ära. Seekord oli mõte teha midagi muud. Kaua aega olin mõelnud teha Uus-Meremaa „rahvustoitu“ lihapirukat (meat-pie). Õigupoolest ei ole see nende rahvustoit, aga see on just Austraalias ja Uus-Meremaal väga populaarne söök. Pirukas on väga hea! Kopraid Uus-Meremaal ei ole, seega ei ole nad kunagi koprapirukat teinud ega saanud.

Minul oli kindel plaan panna kopraliha ja Uus-Meremaa stiilis lihapirukas kokku. Võtsin ühendust Martiniga, kes oli Uus-Meremaal meie relvapoe Gun City Aucklandi haru juhtaja, ja küsisin mõnd head retsepti. Martin on suur gurmaan. Ei läinudki kaua aega, kui ta juba saatis mulle ühe hea retsepti.


Koprapirukas

Liha tuleb enne piruka valmistamist läbi küpsetada ja maha jahutada.

Selleks on vaja

1 kg kopraliha (seljafileetükid, u 2 × 2 cm suurused)
2 hakitud küüslauguküünt
1 tl jahimehe maitseainesegu
1 tl soola
0,5 tl värskelt jahvatatud musta pipart
2 sl päevalilleõli
1 terve mugulsibul
100 ml vett

Pane kõik ained malmpotti ja küpseta kaanega kaetuna ahjus 160 ⁰C juures umbes neli tundi. Kui liha on valmis, võta mugulsibul potist välja ja viska minema, seda rohkem vaja ei lähe.

Pirukaks on vaja

250 g pärmilehttainast
250 g liivatainast
500 g pähkelkõrvitsat, kooritud ja lõigatud u 1 × 1 cm tükkideks
1 peeneks hakitud mugulsibul
1 kooritud ja hakitud porgand
400 g purustatud tomateid (konserv)
1 sl võid
100 ml loomalihapuljongit
1 loorberileht
1 tl soola
0,5 tl värskelt jahvatatud musta pipart
muna ja piima piruka pealt määrimiseks

Pirukavormiks võta 20‒24 cm läbimõõduga ümmargune keraamiline vorm, millel sügavust 4‒5 cm.

Hauta hakitud kõrvits, sibul ja porgand tilga õliga potis läbi. Lisa või, loorber, puljong ja purustatud tomatid, maitsesta soola ja pipraga. Hauta segu madalal kuumusel nii kaua, kui osa vedelikust on aurustunud ja kõrvits ning porgand pehmed. Eemalda loorberileht ja lase segul jahtuda.

Nüüd sega omavahel liha ja juurikad ning jäta ootele.

Rulli liivatainas ühtlaseks ja kata rasvainega määritud koogivormi põhi nii, et tainas ulatuks igalt poolt üle äärte. Nüüd lisa koogivormi liha- ja juurikasegu. Tainaäär määri muna- ja piimaseguga, et see „liimiks“ kinni järgmise või pealmise tainakihi. Pealmiseks tainakihiks kasuta pärmilehttainast, rulli see ühtlaseks ja kata pirukavorm pealt. Lõika sisse 3‒4 sälku, et aur saaks välja. Tainas, mis ulatub üle vormi ääre, lõika terava noaga ära ja vajuta servad kahvliga kinni. Määri pirukat pealt piima- ja munaseguga. Küpseta ahjus 190 ⁰C juures umbes tund aega. Sobib süüa nii soojalt kui ka külmalt.

Kopraliha eraldi süües meenutab see natuke veiseliha, ainult järelmekk on kergelt tanniinine! Õigupoolest on kopraliha väga maitsev! Ma ütleks, et kindlasti on see vähehinnatud delikatess, millele jahimehed võiksid rohkem tähelepanu osutada!