EJ 4/2016: Marutaudi tõrjest (lisatud proovide laekumine 01.09 seisuga)

Järelkontrolli lepingu raames on proove seni jõutud tuua vaid Ida-Virumaalt. Riskiloomade lepingu raames on proove augustikuuga lisandunud kuuest maakonnast – Ida-Virust, Jõgevalt, Lääne-Virust, Põlvast, Pärnust ja Raplast kokku 3% proovide kogumahust. Teistest maakondadest ei ole kuu aja jooksul laborisse jõudnud ühegi riskilooma proovi (kolmes maakonnas on maht juba kevadperioodil täis saanud). Endiselt rõhutan – kuigi proove on viimase kuuga lisandunud, ei ole selline proovide toomise ajaline jaotus, nagu 2016 aastal on kujunenud, adekvaatne. Proovid laekumine ei saa olla otseses korrelatsioonis jahihooajaga, riskiloomadelt peab proove koguma jooksvalt.

Rebastelt ja kährikutelt proovide kogumine veterinaar- ja toiduameti ning EJS-i vahel sõlmitud lepingute raames 2016. aastal saabuval jahihooajal.

Kuigi 2016. aasta on jõudnud juba enam kui poole peale, on paslik üle korrata põhitõed, mis puudutavad veterinaar- ja toiduameti (VTA)  ja Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) vahelist koostööd marutaudi tõrje programmis. Üldjoontes võib nentida, et tänavu kogutakse proove enamjaolt sarnaselt möödunud aastaga.

2015. aasta tõi Eesti jaoks kaasa põhimõttelise muudatuse metsloomade marutaudi vastu vaktsineerimise programmis. Kuna Läti saavutas möödunud kevadel marutaudivabaduse ning on haigusest seniajani prii, ei ole nakatunud metsloomade invasiooni lõunapiirilt enam karta ning alates 2015. aasta kevadest jäi vaktsineeritavast alast välja Lätiga piirnev tsoon. Võrreldes aastatega 2011–2014 vähenes vaktsineeritav puhverala umbes kolmandiku võrra ning nii eelmisel kui ka jooksval 2016. aastal külvatakse rebastele ja kährikutele peibutavaid ning sööma kutsuvaid vaktsiinipalasid ainult 30–50 kilomeetri laiusel alal Eesti riigi kagu- ning kirdepiiril Vene Föderatsiooniga. Seega vähenes proportsionaalselt piirkond, kus on vajadus koguda proove vaktsineerimise järelkontrollimiseks.

Hoolimata sellest, et Eesti on marutaudivaba riik, peab regulaarselt jätkama haigustekitaja seireuuringuid nende loomade hulgas, kes võivad kõige tõenäolisemalt taudi siia tagasi tuua. Eesti kontekstis on põhilised ohuallikad kährikkoerad ja rebased. Kuna marutaudi võib nakatuda iga püsisoojane loom, koguvad volitatud veterinaararstid endiselt kõigilt marutaudikahtlastelt loomadelt proove haiguse uuringuks sõltumata sellest, milline on haiguses kahtlustatava mets- või kodulooma liik.

Neist põhimõtetest lähtuvalt on VTA ja EJS-i vaheline koostöö vormistatud kahe lepinguna.

1. Kütitud tervetelt rebastelt ning kährikutelt pea- ja vereproovide kogumise leping, et uurida vaktsineerimise tõhusust vaktsineeritaval alal.

Juuli alguses allkirja saanud vaktsineerimise järelkontrolli leping puudutab ainult alasid, kuhu vaktsiini külvatakse. Lepingu tingimuste kohaselt kogutakse tervetelt kütitud rebastelt ning kährikutelt pea- ja vereproove, et uurida otseselt vaktsineerimise efektiivsust. Selle lepingu raames võetakse proove vastu ainult Ida-Viru-, Tartu-, Põlva- ning Võrumaa aladelt 30–50 km ulatuses kagus ja kirdes riigi maismaapiirist Vene Föderatsiooniga, kus vaktsineerimist on läbi viidud. Proovikogumine algas selle aasta augustikuuga ning proove võetakse vastu kuni 15. märtsini 2017. Proove kogutakse kindlaksmääratud arvul: neli rebase või kähriku proovi 100 km² vaktsineeritud ala kohta. Allpool on nähtav proovide kogumise plaan maakondade lõikes. Lepingu lisas 1 on täpsustav tabel, kus proovide jaotus on nähtav valdade tasemel.

2016. aastal vaktsineerimise järelkontrolliks kütitud tervetelt loomadelt pea- ja vereproovide kogumise jaotuskava maakondade lõikes.

Kuna veterinaar- ja toidulaboris uuritakse sinna saadetud väikekiskjate pea- ja vereproove, et tuvastada, kas loom on vaktsiini tarbinud ja täieliku immuunkaitse saavutanud, siis on väga tähtis, et lepingu raames toodavad proovid pärineksid eranditult vaktsineeritud alalt, mitte sellest väljapoolt. Juhul, kui proov on kogutud mujalt kui vaktsineerimisalalt, ei saagi loom olla vaktsiinsööta tarbinud ning uurimistulem on juba ette teada negatiivne. Selliste proovide toomine on vastutustundetu, kuna moonutab vaktsineerimise tegelikku tulemust. Välistamaks juhuslikke eksimusi vaktsineerimise järelkontrolli proovide kogumisel, on analoogselt eelmise aastaga sõlmitud lepingu lisas 3 ära toodud nii vaktsineerimisala kaart koos valdade piiride ning nimetustega kui ka kaardid, kus on näha vaktsineeritav ala koos vallapiiride ning geograafilise aluskaardiga. Samad kaardid avaldati aasta tagasi Eesti Jahimehe augustinumbris.

Tundub, et eelmisel aastal tehtud pingutused, et tagada proovide toomine õigest piirkonnast, andsid soovitud tulemuse. 2015. aasta vaktsineerimistulemused olid ühed paremad kogu vaktsineerimise ajaloos. Vaktsiini oli söönud 81% uuritud loomadest, täieliku immuunkaitse saavutanud 58%.

Sel suvel sõlmitud leping sisaldab ühte erisust võrreldes eelmistega. Kogutav pea- ja vereproov peab alati pärinema ühelt ja samalt ulukilt. Seega eraldiseisvaid pea- ja vereproove enam vastu ei võeta, igalt loomalt peab saama võetud uurimismaterjalina nii pea kui ka veri. Ilmselgelt on lepingu täitmises osalevate jahimeeste professionaalsus aasta-aastalt kasvanud, sest näiteks eelmisel kogumisperioodil ei toodud ühtegi üksikut pea- ega vereproovi.

1. Marutaudi riskiloomadelt peaproovide kogumise leping, et seirata marutaudi viiruse alast olukorda kogu riigis.

Nõndanimetatud riskiloomade leping sõlmiti juba eelmise aasta aprillikuus ning kehtib kuni 2016. aasta lõpuni kogu riigis, sealhulgas puhvertsooni aladel, kus viiakse läbi vaktsineerimist. Leping kehtib aasta läbi ning seeläbi saab kohalikku veterinaarkeskusesse tuua jooksvalt nende rebaste või kährikute peaproove, kes kuuluvad marutaudi riskirühma. Marutaudi riskiloomadeks loetakse eelkõige isendid, kes on leitud hukkununa (sh auto alla jäänuna), samuti kütitud või surmatud rebaseid või kährikuid, kes on välisvaatlusel haiged või haiguskahtlased, ei pelga inimest või koduloomi või käituvad muul viisil ebaadekvaatselt ja mitteliigiomaselt. Kogutud peaproove uuritakse marutaudi viiruse suhtes. Marutaudikahtlastelt loomadelt, kellel on teadaolev või tõenäoline kontakt koduloomadega või inimesega, ei võta proovi jahimees. Nende juhtumite puhul võtab proovid ja määratleb edasised toimingud volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik. Alates eelmisest aastast on viiruse uurimisgrupist tervena kütitud loomad täielikult välja jäetud, nende proove antud lepingu raames vastu ei võeta ega rahastata. Tuginedes eelmise aasta kogemusele, tahaks kutsuda proovikogujaid üles aususele ja mõtestatud koostööle, et uurimisele jõuaks tõepoolest marutaudile kõrgema riskiga loomad, mitte terved loomad, kes on püssi ette jäänud. Loom, kellelt küttimise/hukkamise järgselt võetakse proov, peab olema oma välimuse ja/või käitumisega andnud alust kahtlusteks, et ta võib olla marutaudis. Kui marutaudi riskiloomana tuuakse uurimisele loomapea, millelt on nahk eemaldatud, siis tekib paratamatult küsimus, millise loomaga on ikkagi tegu. Mis põhjusel peaks jahimees soovima nülgida surmava haiguse kahtlusega looma?

Hukkunud loomade, eriti auto alla jäänud loomade uurimisele saatmisel tuleb meeles pidada, et uurimisobjektiks on ajukude ehk loomapea peab olema piisavalt kahjustamata, et aju oleks vähemalt osaliselt alles (tühja koljuõõnt uurida ei anna). Samuti ei tohi olla proov ilmsete roiskumise tunnustega.

Lepingu nr 24 puhul on proovide kogumise plaan koostatud maakonna täpsusastmega. 2016. aasta jooksul on plaanis kokku saada umbes tuhat riskilooma peaproovi.

Marutaudi riskiloomadelt 2016. aastal peaproovide kogumise jaotuskava maakondade lõikes ning laekunud pead seisuga 22. juuli 2016.

Proovide kaaskiri on ühine mõlema sõlmitud lepingu puhul. Eelmisel kogumisperioodil mindi jooksvalt üle veidi täiendatud proovivõtukaaskirja vormile, kus on paremini võimalik määratleda proovi kogumise asjaolusid. Eriti puhvertsooni jäävate maakondade puhul on asjakohane olla kaaskirja täitmise juures tähelepanelik, et oleks üheselt määratletud, kas tegu on terve loomaga, keda seetõttu uuritakse vaktsiini söömuse ning toimekuse suhtes või riskiloomaga, kelle aju uuritakse viiruse olemasolu suhtes.  Aeg-ajalt on näha kaaskirju, kus kipuvad uurimisrühm ning sellest lähtuv uurimise eesmärk risti-rästi minema.

Proovide kogumiseks vajaminevaid vahendeid (kummikindad, kilekotid, kotisulgurid; vereproovide tarvis nõelad, süstlad, katseklaasid) on võimalik saada maakondlikest veterinaarkeskustest, kust saab abi ning täpsustusi lepingute lahtiseletamiseks. Julgelt võib pöörduda ka VTA keskasutusse marutaudi projektijuhi poole. Vajalikud kontaktid on leitavad VTA kodulehelt http://www.vet.agri.ee ning lepingute lisadest.

Kuna kvaliteedist on eespool palju juttu olnud, siis võib lõpetada positiivsete nootidega proovide kvantiteedi suhtes. 2015. aasta riskiloomadelt proovide kogumise leping täideti möödunud aastal  93% ulatuses. Ühelgi uurimisele suunatud loomal marutaudi ei tuvastatud. 2015. aasta vaktsineerimise järelkontrolli peaproovide plaan täideti tähtajaliselt märtsi keskpaigaks 2016. aastal sajaprotsendiliselt, samuti koguti vereproove peaaegu kogu mahus: 99% plaanist.

Seega võib vaid kiita, et koguseliselt on proovide võtmine olnud edukas: proovivõtu mahud on täidetud õigeaegselt ning täiemahuliselt. Pingutame ühiselt edasi, et koostöö oleks sama tõhus kõigis aspektides.

Tänusõnad kõigile senistele panustajatele!