Eesti Terioloogia Selts taunib suurkiskjate kohta eksitavate seisukohtade avaldamist

Eesti Terioloogia Selts taunib suurkiskjate kohta eksitavate seisukohtade avaldamist

1404
Foto: Susanne Nilsson/Flickr

Eesti Terioloogia Seltsi (ETS) juhatus andis oma avalduses teada, et viimasel ajal ilmub meediasse suurkiskjate kohta eksitavat infot ja seisukohti.

Terioloogia seltsi juhatus koosseisus: Triin Edovald, Oliver Kalda, Tiit Maran, Liivi Plumer, Uudo Timm ja Ants Tull avaldasid muret isiklikul arvamusel baseeruvatel ning Eesti loodushoiu maastikul vastasseisu suurendavate arvamusavalduste üle. “Selle asemel, et järjest keerulisemaks muutuvas maailmas meie eluslooduse säilimisele kaasa aidata, suurendavad sellised artiklid vastasseise ning viivad arutelud teadmistepõhisuselt emotsionaalsesse kaevikusõtta,” seisis juhatuse avalduses.

Looduskaitse edukaks toimimiseks on oluline asjakohane ja täpne informatsioon. Seda nii otsustuste tegemisel kui ka avalikkusele meedias meie loodusrikkuse olukorrast pildi loomisel. Ebamääraste või valede väidete avaldamine ajakirjanduses teeb korvamatut kahju nii ohustatud liikidele kui ka eksitab ja narritab üldsust põletavate elurikkuse säilimisega seotud küsimuste osas.

Hiljuti ilmus Delfi Lemmiklooma portaalis Eleri Lopp-Valdma kirjutis „Kuhu kadusid ilvesed? Kaitsealuse liigi hävimise taga on salaküttimine ja vildakad seireuuringud“. ETS juhatus nõustub, et ilvese arvukuse pikaaegne madalseis on murettekitav, kuid soovib käesoleva seisukohavõtuga juhtida tähelepanu artiklis sisalduvale valeinfole ja vääradele seisukohtadele.

Artikli keskne väide, et „kaitsealune liik“ ilves on kadunud vildakate seireuuringute ning salaküttimise tõttu, on ositi lihtsalt vale ja ositi ei ole neil faktilist tuge. Oluline on märkida, et kuigi ilves on valdavas osas Euroopa riikides kaitse all, siis Eestis ta seda pole. Tegemist on jahitava ulukiga, kelle arvukust reguleeritakse jahiseaduses toodud korra alusel.

Samuti on oma olemuselt ebateaduslik väide, et otsustuste tegemiselt kasutatud seire andmed on „vildakad“. Nagu kõigil eluslooduse andmetel, on ka ilvest puudutavatel andmetel omad veapiirid, mis tulenevad nii võimalikest rakendatavatest metoodikatest kui ka elusloodusele omasest tohutust varieeruvusest. Seda on ka seire läbiviijad arvesse võtnud. Tagantjärgi tarkust rakendades võib tõesti väita, et seireandmetel põhinevad varasemad juurdekasvu prognoosid on olnud ekslikud. Seda on tunnistanud ka seirearuande autorid ja vastavalt oma prognoose järgnevatel aastatel korrigeerinud.

Artiklis toodi välja vajadus täiendavateks uuringuteks. Kahtlemata on meie fauna, sh ilvese, seisundit selgitavad uuringud enam kui teretulnud ning vastavalt võimalustele neid ka tehakse. Muuhulgas on valmimas suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava, mis annab järgnevaks kümneks aastaks selged soovitused. Selles nähakse ette ka uuringud, et saada selgust ilvese pikaajalise madalseisu põhjustest. Kindlasti on ka salaküttimisel teatud mõju ilvesepopulatsioonile, kuid selle täpne ulatus on teadmata. Sellelaadseid objektiivseid uuringuid on metoodiliselt äärmiselt raske korraldada, kuid pole ka alust pidada selle mõju valdavaks.

Kõrvalteemana soovisid terioloogid esile tuua artikli autori tituleerimise suurkiskjate uurijaks. ETS peab oluliseks rõhutada, et teaduslikku tausta, mida väljendab tiitel „uurija“, saab omistada siiski ainult isikule, kellel on uuringuteks vajalik ettevalmistus, tavapäraselt on see omandanud ülikoolis vastava valdkonna (selles kontekstis zooloogia, ökoloogia, bioloogia vms) magistri- või doktorikraadi õppe käigus. Selle omandamine hõlmab teaduslike artiklite läbitöötamist, rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjadesse erialaste artiklite kirjutamist, välitöödel info kogumist, andmete koondamist ja analüüsioskust. Lisaks nõuab protsess võimekust argumenteeritult oma seisukohti kaitsta. Uurijaks saamise protsess on pikk teekond, mis nõuab analüütilist mõtlemist, süvenemist ning pidevat valmisolekut oma seisukohti kriitiliselt üle vaatama. Eelpooltoodu valgusel ei saa terioloogide sõnul Eleri Lopp-Valdmad kuidagi tituleerida „suurkiskjate uurijaks“. Küll aga on tegemist entusiastliku loodushuvilisega, keda võib määratleda suurkiskjate vaatlejana või laiemalt loodusvaatlejana.