Ulukiuurija: kiskjatel on metsades toidupoolist külluses

Ulukiuurija: kiskjatel on metsades toidupoolist külluses

1078
Foto: Flickr

Eesti aladele saabunud šaakal on oma agressiivse iseloomu tõttu asunud meie metsadest rebaseid ja kährikuid välja tõrjuma ning õppinud ära ka lambatallede murdmise.

Keskkonnaagentuuri peaspetsialist, ulukiuurija Peep Männil ütles Eesti Looduskaitse Seltsi konverentsil, et meie metsade kolme suurema kiskja – karu, hundi ja ilvese – käekäiku ei mõjuta otseselt teised metsaelanikud, küll aga inimese tegevus, vahendab Maaleht.

Kiskjatel on metsades toidupoolist külluses ja inimest nad toiduobjektina ei vaata, koduloomi murdmas aga käivad tavaliselt kutsikatega hundikarjad, sest noored loomad on tavaliselt alati näljased. Samuti on siia rännanud šaakal asunud lambatallesid murdma.

“Suur osa inimestest peavad kolme suurkiskjat ja ka šaakalit halbadeks loomadeks. Sellest tulenevalt toimub suurkiskjate n-ö arvukuse reguleerimine juba paarkümmend viimast aastat nendele peetava jahiga, kusjuures iga kiskja kohta konkreetsete reeglite püstitamisega,” selgitas Männil. “Aastas aga koguneb huntide paturegistrisse kokku ikkagi ligi tuhat kariloomade murdmist.”

Kõige suurema põõna on hundile pannud viimaste aastate Aafrika seakatk, mis on maha tapnud 90% metssigadest ja sellega kõvasti huntide toidulauda kesisemaks muutunud. Seda siiski kompenseerib mõnevõrra metskitsede arvukuse suurenemine.

Hunte painab ka kärntõbi, mis on omal moel asunud Eestis likvideeritud marutõve asemele. Kärntõbi huntide seas nii laastav aga pole, selle põeb läbi ehk kolmandik huntidest, aga suremust see laias plaanis ei suurenda.

Suurkiskjatest kõige paremini läheb karul, keda meil arvatakse olevat 700 looma ringis. Enamik neist Põhja- ja Kesk-Eestis, igal aastal poegib siin üle saja karu. Kui tavaliselt on pesakonnas kaks poega, siis tänavu on päris palju registreeritud ka nelja pojaga peresid. Küll võib inimene Rail Balticu ehitusega karude elu kõige rohkem mõjutada. Nimelt on karusid Lääne-Eestis küllaltki vähe ja kui raudtee diagonaalis Eestimaad poolitama asub, siis võivad läänepoolsesse ossa jäävad mõmmikud isolatsiooni jääda.

Ilvese juurdekasv on aasta-aastalt vähenenud. Kuna ilvest on lihtsam püüda kui hunti, on ka saatjakaelusega varustatud ilveseid meie metsades ligemale kakskümmend. Mõni kaelustatud ilves on rännanud toidupuudusel ka 130 km, mõned siinmail sündinud ilvesed on jõudnud Läti metsadesse.

Loe lähemalt Maalehest.