Ulukiasurkondade seisundist ja küttimisest 2015. aastal

Ulukiasurkondade seisundist ja küttimisest 2015. aastal

2936

Aruande põhjal kokkuvõtte koostanud Rauno Veeroja

Vahetult enne jaanipäeva valmis järjekordne ulukiseire koondaruanne „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2015“. Nagu eelnevatelgi aastatel on selles kokku võetud viimase aasta jooksul erinevate jahiuluki liikide kohta kogunenud seireinfo, mille võrdlemisel eelnevate aastate andmetega anti hinnang paljude jahiulukite asurkondade seisundile ning samuti ka küttimismahte, soolis-vanuselist küttimisstruktuuri ning jahipidamise korraldust puudutavad soovitused käesolevaks jahihooajaks. Aruanne on kõigile täies mahus kättesaadav Keskkonnaagentuuri koduleheküljelt www.keskkonnaaagentuur.ee.

Analüüsitud materjalist. Vastavalt keskkonnaministri määrusele „Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus“ (RT I, 29.05.2013, 7) on suure osa ulukiseire algandmete ja bioproovide kogumise kohustus pandud jahipiirkondade kasutajatele, kes peavad need kindlateks tähtaegadeks esitama Keskkonnaagentuurile. Valdav osa jahipiirkondade kasutajatest täitis oma kohustused ka enam-vähem õigeaegselt ja soovitud mahtudes, kuid paraku oli palju ka neid, kes esitasid oma andmed väga puudulikus mahus ja/või suure hilinemisega ning sedagi sageli alles pärast korduvat meelde tuletamist. Negatiivse näitena paistab taaskord silma enamust Valgamaa jahipiirkondadest haldav Valgamaa JÜ, mis lisaks pidevale hilinemisele erinevate andmete esitamisel jättis täielikult esitamata nii metssea kui ka metskitse vaatluskaardid.

Mitmete ulukiseireandmete kogumise seisukohast osutus 2014/2015 aasta soe ja lumevaene talv sarnaselt eelnevaga äärmisel ebasoodsaks. Lume puuduse tõttu suudeti talvine jäljeradade loendus (nn ruutloendus) läbi viia vaid vähem kui viiendikul loendusruutudest (75 ruutu 393-st) ning neistki oli eelmise aastaga otseselt võrreldavad vaid 41 loendusruudu andmed. Ruutloenduse said tehtud vaid need, kes tegid seda enne veebruari keskpaika. Eelmise kahe aasta kogemust silmas pidades tulekski järgnevatel aastatel sobivate lumeolude olemasolul ruutloendust teha juba jaanuaris/veebruaris ning selle lükkamist märtsikuusse, mil küll jahimeestel on rohkem aega, tasuks igal juhul vältida. Lume vähesuse tõttu oli kindlasti raskem ka suurkiskjate vaatlusinfo kogumine ning oma jälje võis see jätta ka teiste liikide kohta jahipiirkondade kasutajate poolt antavatele arvukusehinnangutele.

Lisaks jahimeestelt kogutavate andmete ja materjalide analüüsile viis ulukiseireosakond koostöös Keskkonnaameti jahindusspetsialistidega läbi 2015. a kevadel üle riigi juba tavapäraseks saanud värske põdrakahjustuse seire, mis seekord hõlmas 881 männinoorendikes ning 558 koorimiskahjustuste eas kuusikuis paiknenud proovitükki.

Hindamaks hirvlaste talvist suhtelist asustustihedust ja elupaiga kasutust, viidi 2015. a kevadel SA KIK toel esmakordselt üle riigi valdavalt metsaladele paigutatud 46 seirealal läbi hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus. Pabulaloenduse tulemused saavad siiski täielikumal määral tulemust toovaks alates järgmisest aastast, kui viiakse läbi kordusloendus. Tänavu annab see vaid võimaluse erinevate piirkondade omavaheliseks võrdluseks.

Tulemustest

Sõralised. 2014. a kevadel viitasid erinevad jälgitavad seireparameetrid sellele, et tavatult suure arvu 6532 põdra küttimine 2013 a jahihooajal oli viinud arvukuse soovitud langusele ning selle uue tõusu vältimiseks ning mõõdukaks edasiseks langetamiseks piisab järgneval jahihooajal juba vaid ca 4600 isendi küttimisest. 2014. a. jahihooaeg päädis aga oluliselt suurema arvu 5815 põdra küttimisega ning sellele järgnenud jahipiirkondade kasutajate hinnang arvukusele 2015. talve lõppedes andis asurkonna suuruseks veidi üle 12000 isendi, mis üllatuslikult näitab aasta tagusega võrreldes isegi väikest suurenemist. Eesti keskmisena annab see põdra asustustiheduseks 5,1 isendit 1000 ha elupaikade kohta, mis on metsa kahjustuste riski silmas pidades jätkuvalt kriitilisel tasemel. Tagantjärgi tundub, et kui 2014. aasta talve lõppedes võidi eelnenud tavatult suure arvu põtrade küttimise järel talvitunud asurkonna suurust omajagu alahinnata, siis sellele järgnenud 2014. a jahtide edukus võis anda jahimeestele põhjust arvukust 2015. aastal taas optimistlikumalt hinnata, välistamata sealjuures ülehindamise võimalust. Teisalt kui asurkonna suurus jäigi eelmise aastaga võrreldes samale tasemele, siis küttimismahte arvestades pidi põtrade arv juba paar aastat varem hinnatust ühe-kahe tuhande isendi võrra suurem olema. Ebakindlust viimaste aastate arvukushinnangutele on lisanud ka lumikatte puudumine, mille tõttu on valdavalt nurjunud ruutloenduste läbiviimine ning halvem on ka jahimeeste ülevaade oma jahipiirkonnas ringi liikuvatest ulukitest.

2013. a jahtide käigus põdravaatluskaartidele talletatud info osutab samuti arvukuse püsima jäämisele samale tasemele kui 2013. a jahihooaja lõppedes. Lehmade-pullide suhtarv Eesti keskmisena oli jahiaegsetes vaatlustes 1,26 lehma pulli kohta, mis aasta varasemaga (siis 1,33) võrreldes näitab mõningast pullide osa suurenemist. Põdravasikate osakaal asurkonnas jäi 2014. aastal valdavalt mõõdukasse 25-35% vahemikku. Kuid Harju- ja Hiiumaal, kus vasikaid oli asurkonnas vaid ~25% ning jahisaagis üle 30%, võis 2014. a kevadel sündinud kohordi osakaal jahi järel jääda asurkonna normaalseks uuenemiseks soodsast 25 – 30% tasemest allapoole.

Eelneval jahihooajal kütitud põtradelt kogutud bioproovid andsid tunnistust põtrade heast konditsioonist. 2013. a võrreldes märksa enam esines 2014. a kütitud põdralehmadel mitmiklooteid ning eelneva nelja aastaga võrreldes märgatavalt parem olid ka kütitud põdrapullide sarvede harunemine.

Negatiivse poole pealt esines taas oluliselt rohkem värskeid põtrade poolt viimasel talvel tekitatud kahjustusi männinoorendikes. Kui 2014. a võis seiratud männinoorendikes tuvastada värskeid põtrade toitumisjälgi keskeltläbi 4,9%-l siis 2015. kevadel 7,9%-l vaadeldud mändidest. Värskete vigastuste rohkuse poolest paistsid enim silma Järva-, Rapla- ja Jõgevamaa proovitükid. Aasta tagusega võrreldes pisut enam, kuid õnneks endiselt üsna marginaalsel tasemel, esines ka keskealiste kuuskede koorimist. Tuhande vaadeldud kuuse kohta oli värskete vigastustega keskmiselt üks-kaks. Siinkohal tuleb rõhutada, et põdrakahjude kujunemine (põdra koormus noorendikele) ei sõltu sugugi ainult põtrade arvukusest piirkonnas, vaid seda mõjutavad väga suurel määral ka talve ilmastikutingimuste eripärad ning alternatiivsete toidutaimede olemasolu ja kättesaadavus. Näiteks viimastel lumevaestel talvedel näib olevat valgustusraiete maht üle Eesti oluliselt suurenenud. Valgustamisel korraga välja raiutav leht- ja okaspuude biomass on kohati märkimisväärne, halvendades nii säilivate puude kaitstust kui põdra elupaikade toitumis- ja varjetingimusi. Põdraohu puhul aitaks raiete kaalutletud edasilükkamine ja madalam/turvalisem raiekraad noorendike puhul kahjustusriski maandada. Igal juhul tasub kaaluda, kas on mõistlik suured oksatoidu kogused nii järsult põdra toidusedelist eemaldada selleks, et asuda seejärel kohe kahjustustega võitlema.

Eesmärgiga põdra arvukus metsakahjustuste riske silmas pidades märksa mõõdukamale tasemele langetada, seadmata seejuures ohtu põdraasurkonna soodsat seisundit, on soovitav eelseisval jahihooajal Eestis tervikuna lähtuda ca 6000 isendi küttimise vajadusest. Asurkonna juurdekasvu eeldatavalt ca 1000 isendi võrra ületava küttimismahu juures tuleb aga võimalikult ligilähedaselt kinni pidada soovitatud küttimisstruktuurist ja liialda ei tasu kummagi soorühma küttimisega. Piirkondlike küttimismahtude seadmisel tasub aga arvestada sellega, et põdra tegelik arvukus, maakondlik loendusviga, juurdekasv ja küttimise vajadus ei ole päris üheselt selged. Loodetavasti aitavad järgmisel kevadel üle Eesti paikneval 46-l seirealal kordusena läbiviidavad hirvlaste pabulaloendused selles osas juba oluliselt paremat selgust luua.

Aasta looma metssea asurkonnas toimuv on viimasel aastal oluliselt enam kui kunagi varem mõtteainest pakkunud paljudele inimestele. Mõni kuu pärast eelmise aasta seirearuande valmimist leiti Valgamaal Hummulis surnud metssiga, kellel tuvastati äärmiselt kiiresti kulgev ning pea 100%-list suremust põhjustav sigade Aafrika katk (SAK). Sealt edasi on lisandunud arvukalt SAK-i surnud isendite leide ning haigus on tuvastatud ka tervel real kütitud isenditel. Arvestades katku senise levikumustriga, on metssea asustustiheduse püsimisel tänasel tasemel vaid aja küsimus millal katk kõikidesse mandri-Eesti maakondadesse jõuab. Kui katku kolletes on kohati metssea arvukus drastiliselt langenud, siis riigis tervikuna näitasid nii jahimeeste hinnang arvukusele kui ka teised seireparameetrid pigem metssigade arvukuse kasvu viimase aasta vältel ning seda vaatamata läbi aegade suurima arvu 24909 metssea küttimisele eelnenud jahihooajal. Asurkonna heale juurdekasvule ning arvukuse tõusule enamuses maakondades viitasid ka 2014. a sügisesed vaatlusandmed ning möödunud sooja talve soodsat mõju silmas pidades, oli tõenäoliselt üle keskmise ka selle kevadine asurkonna juurdekasv. Positiivse muutusena suurenes 2014. a vaatlusandmetes üksikute täiskasvanud kultide osakaal, mis tuleneb suuresti erinevate soopoolte märksa tasakaalukamast küttimisest eelneval kolmel-neljal aastal. Samas erinevalt soovitatud soopoolte tasakaalustatud küttimisest, oli 2014. aastal mitmes maakonnas (Pärnu-, Valga-, Hiiu- ja Põlvamaal) kütitud taaskord kulte emistega võrreldes oluliselt rohkem, mis viitab soovile intensiivsema küttimise foonil hoida asurkonna kõrget taastootmise võimet. Tänast keerulist olukorda silmas pidades, ei saa ülemäärast emiste hoidu hetkel küll kuigivõrd õigustatuks pidada.

Arvestades sellega, et asurkonnas on aina laiemalt levimas sigade Aafrika katk ning eelnevatel aastatel rakendatud küttimismahtudega ei ole kaasnenud märkimisväärset asustustiheduse vähenemist, tuleks 2015. a jahihooajal küttimismahtu kõikjal märkimisväärselt suurendada ja seda eriti jõuliselt noorloomade osas. Noorloomadena on soovitav käsitleda lisaks sellel kevadel sündinud põrsastele ka enne 1. oktoobrit algavaid ühisjahte kütitavaid eelmise aasta põrsaid (kesikuid). Noorloomade küttimist on kõigis jahipiirkondades soovitav arvuliste piiranguteta võimaldada kõigile oma liikmeskonda kuuluvatele jahimeestele. Lisaks tasuks oluliste põllukahjustuste olemasolul kaaluda kahjustuste kompensatsiooni alternatiivina kahjustuskoldes noorsigade küttimise võimaldamist maaomanikele või nende poolt nimetatud suuruluki jahipidamise õigust omavale isikule.

Punahirve arvukus on Eesti summana jahimeeste hinnangul alates 2010. a püsinud üsna sarnasel 3000 isendi tasemel ning aasta varasemaga võrreldes sisuliselt samaks jäi ka kütitud punahirvede arv – 2014. a kütiti 1044, 2013. a 1047 punahirve. Samas on nii arvukustrendides kui ka küttimismahtude muutustes olukord saartel ja mandriosas täiesti erinevad. Kõrge punahirve asustustihedusega Saare- ja Hiiumaal on hirvede intensiivse küttimise tulemusena arvukus võrreldes mõne aasta tagusega isegi veidi langenud, hõreda ja lünkliku asustustihedusega mandril, kus seni on kütitud selgelt alla asurkonna juurdekasvu ja/või sisserände määra, on arvukus järjepidevalt suurenenud. Näiteks kui mandril kütiti viimasel jahihooajal 195 punahirve, mis on 65 looma enam kui aasta varem, siis saartel kütiti mullusega võrreldes sisuliselt sama suurusjärgu võrra (68) vähem. Sarnaselt eelmise aastaga annavad jahimeeste poolsed arvukushinnangud tunnistust hirve esinemisest vähemalt kümnes Eesti mandriosa maakonnas. Hirvede esinemist kõigis neis maakondades kinnitavad ka 2015. kevadel läbiviidud pabulaloendused, kuid täiendavalt viitavad need hirvede esinemisele ka Ida-Virumaa lääneosas. Pabulaloenduse tulemuste põhjal punahirve leviku kohta järelduste tegemisse tuleks siiski suhtuda mõningase reservatsiooniga, kuna Eestis on viimastel aastatel kütitud ning ka rajakaameratesse jäänud naaberriikide hirvefarmidest vabadusse pääsenud võõrliikide nimistusse kuuluvaid kabe- ja tähnikhirvi, kelle pabulaid punahirve pabulatest on väga raske kui isegi mitte võimatu pelgalt vaatlemise põhjal eristada.

a jahtide käigus kogutud vaatlusandmetes on sarnaselt eelnevate aastatega saarte hirve asurkondades mõõdukas emasloomade, mandri-Eesti maakondades on levilat laiendavale hõredale ja levilat laiendavale asurkonnale omaselt hirvepullide ülekaal. Võrreldes eelneva jahihooajaga oli sooline jaotus 2014. a kütitud punahirvede seas nii Saare- kui Hiiumaal oluliselt tasakaalukam kui 2013. a, kuid Saaremaal siiski veel liigselt emasloomade poole kaldu. Eesti mandriosa maakondades on kütitud taaskord oluliselt rohke pulle. Punahirve arvukuse kasvu vältimiseks tuleks 2015. a saartel küttimist jätkata enam–vähem samas mahus mis 2014. a, kuid mandri-Eesti maakondades tuleks hirvi küttida senisest oluliselt enam. Sarnaselt teiste meie sõraliste liikidega tuleks mõlema soo esindajaid küttida tasakaalustatult lähtudes põhimõttest üks pull ühe lehma kohta va hõreda asustustihedusega ja katkendliku levikuga piirkondades, kus küttimismaht ja struktuur tuleks jätta jätkuvalt jahipiirkonna kasutajate enda otsustada. Ühtlasi tuleks Eesti mandriosas hirvede küttimisõigus ja võimalus jätta kõikidele jahipiirkondadele olenemata sellest, kas nad on hirvi loendanud või mitte 

2015. ja 2011. a lumerohkete talvedel tugevalt kannatada saanud metskitse asurkond on viimasel kahel aastal jõudsalt kosunud ning arvukuse selget tõusu kinnitavad muutused jahimeeste poolt antavates arvukushinnangutes ning juba mitmendat aastat järjest oluliselt suurenenud jahimeeste valmisolek metskitsi küttida e nn küttimissoov. Arvukuse tõusule viitavad ka sagedasemad metskitsedega seotud liiklusõnnetused ning sügisesed vaatlusandmed, milles on juba mitmendat aastat järjest suurenenud ühe vaatluspäeva kohta üles tähendatud isendite arv. Viimasel kahel aastal oli sügisestes vaatlustes väga korralik ka tallede osakaal ning kui arvestada viimaste aastate pehmete talvoludega ja ilvese arvukuse madalseisuga, võib oletada, et suur osa sügisel vaadeldud järelkasvust on püsinud ka kevadeni elu ja tervise.

Koos asurkonna seisundi paranemisega selgelt suurenenud küttimine. 2014. a kütiti Eestis 4072 metskitse, mis on aasta varasemaga võrreldes üle 40 % enam. Siiski, sarnaselt eelneva aastaga püsisid ka 2014. a küttimisintensiivsuses suured maakondade vahelised erinevused. Taaskord kütiti kõige rohkem metskitsi Saare-, Tartu- ja Jõgevamaal, kõige tagasihoidlikum ja eelnimetatutega arvuliselt ca kümme korda madalam oli metskitsede küttimine Järva- ja Hiiumaal. Kütitud metskitsede seas torkab mitmete maakondade puhul jätkuvalt silma suur sokkude ülekaal. Selle äärmuslikumaks näiteks on Lääne-Virumaa, kus kütitud 70-st üle üheaastasest metskitsest on 63 olnud sokud. Olgugi, et asurkonna suurusega võrreldes väga väikese küttimissurve rakendamisel ühe või teise soorühma eelisküttimisega väga suurt kahju asurkonnale esialgu ei teki, on sobilikum arvukuse madalseisu aastatel, mil emasloomi asurkonna juurdekasvu turgutamise huvides veel küttida ei soovita, loobuda ka isasloomade küttimisest. Siinkohal tulebki rõhutada, et järgnevatel aastatel, mil metskitsede küttimisintensiivsus taas oluliselt suureneb, tulek sokkusid ja kitsi kõikjal ilma eranditeta küttida võimalikult lähedal vahekorrale 1:1. Jätmaks kõik võimalused looduslikuks valikuks soovitame sokkude küttimisega alustada mitte enne augustikuud ehk siis metskitsede jooksuaja lõpufaasis. Metskitse arvukuse kiire ja kontrollimatu tõusu pidurdamiseks, tuleks metskitse küttimist Eestis tervikuna oluliselt suurendada. Miinimumina on soovitatav 2015. a. jahihooajal kõikides jahipiirkondades (k.a nendes kus küttimiseks soovi ei ole avaldanud), küttida talvel loendatust arvuliselt vähemalt ca 20%-le vastav arv metskitsi. 

Suurkiskjad. 2014. aastal registreeriti Eestis kokku 74 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda, millele tuginevalt võib karu üldarvukust Eestis hinnata umbes 650 – 700 isendile. See viitab vahepeal kerges langustrendis olnud karu arvukuse suurenemisele. Meenutagem, et 2013. a registreeriti vaid 58 ja 2012. a 62 sama-aastaste poegadega emakaru. Arvukuse tõus ei ole olnud kindlasti nii järsk, kui numbritest välja lugeda võib, kuna 2013. a üheks madala hinnangu põhjuseks oli kohati väga puudulik vaatlusandmete hulk. Lisaks suurenenud siginud emasloomade arvule paistab 2014. a silma ka erakordselt kõrge pesakonna keskmine suurus 2,36 (varasemal kahel aastal 2,1). Väga head sigimisaastat ilmestab kasvõi seegi, et nelja pojaga emasid oli möödunud aastal kaheksa ning lisaks neile ka üks viie pojaga pesakond Ida-Virumaal. Võrdluseks: 2013. a ei vaadeldud ühtegi ning 2012 a. vaid kahte nelja pojaga emakaru, viie pojaga ema on varasemalt (alates aastast 2001) teada vaid ühel korral Lääne-Virumaalt.

Karu kahjustused mesilates suurenesid 2014. a olulisel määral pea kõikides maakondades. Samuti paistab silma kahjustuste varasemast ühtlasem jaotus.

Karu arvukuse tõusu saab selgitada peamiselt viimase kahe aasta tagasihoidliku küttimissurvega, mis on olnud väiksem kohaliku asurkonna juurdekasvumäärast, 2014. a head sigivust aga sobivate klimaatiliste olude ja hea loodusliku toidubaasiga.

  1. aastal kütiti kokku 36 karu, limiit oli 40. Arvukuse tõus ning head juurdekasvu näitajad lubavad eeloleval hooajal küttimislimiiti suurendada ca 50 isendini. Kindlasti tuleks võimalikult suur osa maakondlikest küttimislimiitidest suunata kahjustusaladele. Erinevalt eelnevatest aastatest võib karu küttimist lubada ka Pärnu- ja Viljandimaa lõuna osas, kus asurkond näitab selgeid paranemismärke ning levikuala laienemist lõuna suunas. Siiski tuleks seal igal juhul hoiduda täiskasvanud emakarude küttimisest.

Vaatluste ning küttimisinfo põhjal oli 2014. aastal Eestis kokku 19 hundi pesakonda, neist 16 oli riigi mandriosas, kaks Saare- ja üks Hiiumaal. Seega on Mandri-Eesti hundi pesakondade arv kahanenud ajavahemikul 2011 – 2014 29-lt 16-le, saarte asurkonnad on aga väljendanud samal ajal kasvutendentsi. Jahimeeste tehtud hundivaatlustes paistab 2014. a silma tavapärasest väiksemate hundikarjade (vähe kutsikaid) poolest. Enam kui seitsmest isendist koosnevat karja vaadeldi vaid Tartumaa loodeosas (vastu Alam-Pedja Looduskaitseala). 2014. a jahihooajal kütiti Eestis kokku 38 hunti ning maksimaalselt lubatav küttimiskvoot, mis sisaldas ka Keskkonnaameti välja antud jahihooajaväliseid erilube oli 55 isendit. Sarnaselt vaatlusandmetele annab ka viimase kaheksa aasta madalaim kutsikate osakaal (50%) mandriosas kütitud huntide seas tunnistust asurkonna viletsast juurdekasvust. Mandri hundi 2014. a. kehva juurdekasvu ühe põhjusena saab välja tuua kärntõve laia levikut 2013 a., mis emaste konditsiooni ja selle kaudu nende sigimisvõimekust oluliselt vähendas. Õnneks olid 2014. a kütitud isendite hulgas kärntõve tunnustega vaid üksikud isendid, mistõttu võiks tänavu eeldada juurdekasvu paranemist ja taas mõnevõrra suuremaid pesakondi. Teiseks populatsiooni juurdekasvunäitajate halvenemise põhjuseks võib olla ka salaküttimise suurenemine, mille ulatust on siiski raske hinnata.

Hundi tekitatud kahjustuste hulk karjakasvatusele 2014. a võrreldes eelnenud aastaga veidi suurenes, kuid seda peamiselt saarte arvel. Kui vaadelda Eesti mandriosa eraldi, siis on kahjustused jätkuvalt vähenenud.

Säilitamaks soovitud arvukust, peaks tänavune hundi limiit olema esmase prognoosi järgi sama suur või pisut suurem kui see oli eelmisel aastal. Samas sõltub see väga palju suve jooksul kogutavast informatsioonist, sh kahjustuste ulatusest ja levikust. Taaskord peab rõhutama, et hundi küttimise korraldamisel tuleb jätkuvalt tähelepanu pöörata jahipidamise suunamisele kahjustuspiirkondadesse, avaldades samal ajal nõrgemat küttimissurvet suuremaid loodusmaastikke asustavatele karjadele. Sarnaselt eelnevate aastatega esitatakse ka 2015. a detailne soovitus hundi küttimiskvoodi esimese osa kohta sügisel enne jahihooaja algust, otsused kvoodi teise osa kohta tehakse jahihooaja keskel võttes aluseks jahtide käigus kogunenud värsket infot.

Seire andmetel oli 2014. aastal sügisel Eestis 61 ilvese pesakonda, aasta varem oli neid vaid 46. Vaatlusandmeid edastanud jahipiirkondade arv oli võrreldes eelneva aastaga mõnevõrra suurem, kuid siiski jätkuvalt puudulik Hiiu-, Viljandi- ja Raplamaa osas, mistõttu võis reaalne pesakondade arv olla ka mõnevõrra suurem. Samas on viimasel kolmel aastal GPS-GSM jälgimisseadmetega jälgitud kolme täiskasvanud emailvese territooriumi suurused varieerunud vahemikus 210 – 850 km² ning nad on jälgi teinud viies kuni üheksas erinevas jahipiirkonnas, mistõttu on isegi osades jahipiirkondades vaatluse tegemata jätmise korral nende fikseerimine teistel aladel siiski väga tõenäoline.

Positiivse muutusena ilvese vaatlusandmetes on juba teist aastat järjest suurenenud pesakonna keskmine suurus, mis viitab emasloomade paremale konditsioonile. Ilmselt on selle taga paranenud toidubaas e metskitse asurkond. Kuna möödunud hooajal ilveseid Eesti mandriosas ei kütitud, saab prognoosida arvukuse tõusu eelolevaks sügiseks 75-80 pesakonnani. Ilvese üldarvukus võis 2014. a kevadel olla ca 260, tänavu kevadel ca 320, tänavu sügiseks võiks see sündinud poegade lisandumisel olla ca 450. Võrdlusena viimasel arvukuse kõrgajal (2008-2009) võis ilveste jahieelne arvukus küündida tuhatkonna isendini.

Vaatamata ilvese arvukuse mõningasele suurenemisele puudub jätkuvalt selle regulatsiooniks otsene ökoloogiline vajadus. Metskitse arvukuse kasv on kõikjal silmnähtav ning ilves suudab mõningal määral vähendada vaid selle kiirust. Samas võimaldab ilvese asurkonna paranev seisund sotsiaal-poliitiliste vajaduste ilmnemisel teatud määral taas selle kasutust. Küttimise lubamisel ei tohiks eesseisval jahihooajal üle-riigiline limiit siiski ületada 30 isendi piiri ning tõenäoliselt ei saa küttimist lubada sugugi kõikides maakondades. Ilvese detailne küttimisettepanek esitatakse sarnaselt hundiga sügisel vahetult enne jahihooaja algust.

Vastavalt 2013. a jõustunud jahiseadusele on hallhüljes jahiuluk ning möödunud aastal jõustusid ka tema praktilist jahti võimaldavad rakendussätted. Hallhülge jahiaeg kestab 15. aprillist 31. detsembrini. Hallhülge arvukus on olnud nii Eesti vetes kui ka kogu Läänemeres juba aastaid tugevas tõusutrendis. Möödunud aastal loendati Eesti territooriumil kevadsuvel lesilates karvavahetusel olevaid isendeid kokku 5266 ning arvukus on Eestis viimastel aastatel kasvanud kiirusega 6-8 % aastas. Hallhülgeid loendatakse enam Liivi lahes ning seal on olnud suurimad ka nende poolt kalandusele tekitatud kahjud. Tänavusel jahihooajal on Eesti vetes lubatud küttida 53 isendit.

Väikeulukid. Juba mitmendad aastat järjest näitavad kõik jälgitavad näitajad rebase arvukuse jätkuvat olulist langust. Languse alguseks võib pidada 2010/2011 raske talve tagajärgi koos neil aastatel laialt levima hakanud kärntõvega. Sellele järgnenud küllaltki tugev küttimissurve, ilvesest lähtuv kisklussurve ning kärntõve jätkuv olemasolu ei ole lasknud siiani langustrendil ümber pöörduda. Samas on Veterinaar- ja Toiduameti poolt marutaudivastase metsloomade suukaudse vaktsineerimise programmi raames 2014. a kogutud isendite vanuselises jaotuses märgata eelneva kuue aasta andmetega võrreldes märksa kõrgemat kutsikate osakaalu, mis viitab paranenud asurkonna juurdekasvunäitajatele. Selle positiivse muutuse taga võib olla 2014. a mõnevõrra taandunud kärntõve levikut, mille mõju erinevalt hundist avaldub juba sama aasta juurdekasvunäitajatele kutsikate suurenenud suremuse kaudu. Vaatamata parematele juurdekasvunäitajatele ei ole rebase arvukuse arvestatavat tõusu oodata veel ka tänavu. Samas on rebase arvukus ka tänase madalseisu juures jätkuvalt kaugel tasemest, mis eeldaks mingite kaitsemeetmete rakendamist ning seetõttu võib küttimist jätkata eelmise aastaga samade põhimõtete alusel ning sarnases mahus.

Kährikkoera arvukus tõusis pidevalt aastatel 2005 – 2011, püsis paar aastat küllaltki kõrgel tasemel ning on kahe viimase aasta jooksul näidanud enamuses maakondades langustrendi. Vaid Põlvamaal annavad nii jahimeeste hinnang arvukuse muutusele kui ka märgatavalt suurenenud küttimismaht selgelt tunnistust arvukuse suurenemisest võrreldes eelneva aastaga. Kähriku juurdekasvunäitajad olid 2014. a  Veterinaar- ja Toiduameti andmetel aasta varasemaga võrreldes mõnevõrra kõrgemad. Sarnaselt rebasega võib siin näha seost kärntõve levikuga. On huvitav jälgida, et alates 2010. a on rebase ja kähriku juurdekasvunäitajad kõikunud sünkroonis. 2015. aastal tuleks kähriku küttimist jätkata vähemalt sama intensiivselt kui eelmisel jahihooajal ning võimalusel küttimisintensiivsust tõsta. Kährikkoer on Eestis mittesoovitav võõrliik, kelle puhul küttimise vähendamist olenemata tema asurkonna seisundist soovitama ei hakata.

Kopra arvukus on alates 2008. a  olnud tagasihoidlikus, kuid pidevas langustrendis ning languses oli kuni 2014. a jahihooajani ka kopra küttimine, mil see hüppas aasta varem kütitud 5572 isendilt 6557 isendini. Järsult suurenenud küttimismaht on arvatavasti tingitud RMK suurenenud survest kopraid kahjustuskohtadest küttida ning vähemal määral ehk ka maaomaniku õigusest omal maal väikeulukitele jahti pidada.

Kopra arvukus on siiski jätkuvat suhteliselt kõrge ning küttimist on soovitav jätkata enam-vähem sama intensiivsusega kui möödunud jahihooajal. Küttimisel tuleks eeskätt keskenduda väiksemates vooluveekogudes elavatele pesakondadele, kus nende poolt ehitavate tammidega kaasnevad metsa- või põllumaade üleujutused või saab takistatud kalade kudemisränne. Suuremates looduslikes veekogudes tasuks kobrast aga pigem hoida või siis küttida mitte üle juurdekasvumäära.

Meeldetuletuseks kõigile jahimaa kasutajatele olgu siinkohal lisatud, et vastavalt seiremäärusele tuleb tänavu taas üle kolme aasta kopra pesakonnad kaardistada ning tulemused 10. jaanuariks 2016 Keskkonnaagentuurile esitada. Loenduse metoodiline juhend ja loenduslehe vormid on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri koduleheküljelt.

Aastast 2011 pidurdunud halljänese arvukuse pikaajaline langus on jahimeeste hinnangul praeguseks kõikjal asendunud silmnähtava tõusuga ning teist aastat järjest on valdavalt suurenenud ka hinnangud valgejänese arvukusele. Paraku ei ole kummagi jänese liigi puhul viimastel aastatel toimunud asustustiheduse muutuste ulatust mingilgi suhtelisel määral võimalik hinnata, kuna ainukene jäneste suhtelist asustustihedust kirjeldav näitaja ruutloenduse jäljeindeks on loenduste väikese mahu ja loenduste läbiviimise ajaliste eripärade tõttu kasutu. Järgnevatel aastatel võib mõningast abi jäneste arvukusdünaamika kirjeldamisel olla püsiseirealadel läbiviidavatest hirvlaste pabulaloendustest, mille käigus talletatakse ka info jäneste pabulate (valge- ja hall jänese omad kokku) esinemise ja paiknemise kohta loendustransektidel. Seoses praeguse rebase asurkonna suhteliselt madala arvukusega võib vähemalt lühemas perspektiivis prognoosida nii hall- kui ka vähemal määral valgejänese juurdekasvu ja arvukuse suurenemist. Kuna küttimine viimaste aastate tasemel omab mõlema jäneseliigi puhul ilmselgelt marginaalset tähtsust, võib seda jätkata sarnaselt eelneva aastaga ning vabalt ka suurendada.

Metsnugise arvukus on jahimeeste hinnangul viimasel kahel aastal olnud mõõdukas languses. Sama kinnitab ka väheses mahus teostatud ruutloenduste tulemus. Tulenevalt paranenud olukorrast karusnahaturul kui ka üldise huvi suurenemisega selle liigi küttimise vastu, on viimasel kolmel jahihooajal nugiseid kütitud oluliselt intensiivsemalt (2014. a 3502, 2013. a 3830 ja 2012. a 3276 isendit) kui eelneval paarikümnel aastal. Küttimissurve on olnud jahipiirkonniti väga erinev ning on üsna tõenäoline, et Eesti tasemel täheldatav metsnugise arvukuse langus tuleneb peamisel selle langusest kõrge küttimisintensiivsusega jahipiirkondades. Eeloleval jahihooajal võiks metsnugise küttimist enamasti jätkata eelneva aastaga võrreldes sarnasel tasemel, kuid aladel, kus on eelnevatel aastatel intensiivsemalt kütitud, võiks küttimissurvet veidi vähendada.

Kuigi jahipiirkondade kasutajate hinnangul on kivinugise arvukus Eestis viimastel aastatel pigem langenud, viitavad kivinugiste küttimisandmed hoopis arvukuse järjepidevale suurenemisele. Möödunud jahihooajal kütiti Eestis kokku 99, eelnevatel aastatel vastavalt 46, 34 ja 16 kivinugist. Vaadeldes kivinugise ja metsnugise küttimise omavahelist suhet, siis on kivinugiste osakaal metsnugistega võrreldes küll üsna tagasihoidlik, kuid on viimase paari aasta vältel pidevalt suurenenud. Jahimeeste hinnangul on arvukus jätkuvalt suurenenud mägral. Tuhkru arvukus, mis eelneval paaril aastal näitas jõulist suurenemist on nii jahimeeste hinnangul kui ka küttimisandmete põhjal otsustades jäänud püsima eelmise aasta tasemele. 2014. a kütiti 736, aasta varem 755 tuhkrut. Küttimine praegusel tasemel on nii tuhkru, mägra kui ka kivinugise arvukusdünaamika mõjutajana ilmselt veel madala tähtsusega, mistõttu võib nende küttimisega jätkata eelmiste aastatega sarnaste põhimõtete järgi.

Võõrliigi staatuses mingi puhul saab rääkida arvukuse püsimisest ning soovitada võib vaid küttimise intensiivistamist.

2013. a tõestati uue imetajaliigi hariliku šaakali olemasolu Eestis. 2015. a. juuni keskpaigaks oli meil kütitud või auto alla jäänud kokku 10 isendit, kellest vähemalt viis on olnud alla ühe aasta vanused. Kohalik juurdekasv oli möödunud aastal seireandmetest lähtuvalt sarnaselt 2013. aastaga nii Läänemaal kui ka Pärnumaal, mõlemas vähemalt 1 pesakond. 2013. a võrreldes uusi šaakali lokaalasurkondi Eestis teadaolevalt juurde tekkinud ei ole, mistõttu saab tema arvukust hetkel pidada pigem stabiilseks. Naaberriikidest on teada vähemalt kümme kütitud/hukkunud isendit Lätist, kellest enamus olid alla-aastased loomad. Eelmise aasta jooksul on kinnitust leidnud šaakali olemasolu ka Leedus, Poolas, Valgevenes ning Ukraina põhjaosas. See viitab selgelt liigi levikuala loomulikule laienemisele. Euroopa mõistes on šaakali näol tegemist kohaliku liigiga, kes kuulub EL loodusdirektiivi V lisa liikide hulka ehk siis omab sama staatust mis kobras, valgejänes, metsnugis ja tuhkur. Seega ei ole šaakali käsitlemine meil võõrliigina enam kuigivõrd põhjendatud ning liik oleks mõistlik lisada jahiulukite nimekirja.

Jahilinnud. Juba mitmendat aastat järjest oli sügis hanede küttimiseks ebasobiv, suur osa hanedest meile pikemalt peatuma ega toituma ei jäänud, vaid lendasid soodsaid tuuli ära kasutades Eestist ühe jutiga üle. Sarnaselt hanedega jäi teist aastat järjest tagasihoidlikuks ka partide küttimine. Partide, aga ka hanede küttimismahu tagasihoidlikkuse üks põhjustest viimasel kahel aastal võis arvatavasti olla ka rakendunud pliihaavlite kasutamise keeld veelinnujahil.

Võrreldes möödunud aastaga kütiti oluliselt enam künnivareseid ja ronkasid. Vähemalt ronka, kes on meil üheks tõhusamaks looduse sanitariks, ei ole vajadust üldse küttida ning liigi võiks tulevikus jahiulukite nimekirjast üldse välja arvata.

Keskkonnaagentuuri ulukiseirajad tänavad kõiki seirematerjali kogujaid ning soovivad jahimeestele edu käimasoleval jahihooajal.

2015. a ulukiseirearuanne ning paljud teised ulukeid käsitlevad seire- ja rakendusuuringute aruanded on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri interneti kodulehelt www.keskkonnaagentuur.ee.

 




JAGA