Täna hommikul jäi Meeksi jahipiirkonnas rajakaamera pildile tähnikhirv.

Täna hommikul jäi Meeksi jahipiirkonnas rajakaamera pildile tähnikhirv.

140
Kaivo Kaljuvee rajakaamera (Meeksi jahipiirkond)

Eestis on sagenenud võõrliikide  tähnikhirve (Cervus nippon) ja kabehirve  (Dama dama)   leiud loodusest. Tähnikhirv ja kabehirv on hirvlaste sugukonda kuuluvad sõralised.

Traditsiooniliselt asustab tähnikhirv Ida-Aasiat: Kirde-Hiinat lõuna suunas kuni Jangtseni, Taivanit, Põhja-Vietnamit, Koread, Jaapanit ja Primorjet. Hiinas on tähnikhirv vabas looduses väljasuremise piiril, seevastu Ussuurimaal tema arvukus kasvab. Levila ulatub põhjapoolsetest segaheitlehistest kuni lähistroopiliste heitlehiste ja igihaljaste metsadeni. Alates aastast 1937 on tähnikhirve aklimatiseeritud mitmel pool, sealhulgas Baltimaades, Ukrainas, Kaukaasias ja Uuralites. Nende koguarv ulatub üle 10 000. Veel rohkem on neid kasvandustes, kust need ka vahel loodusesse pääsevad. Tähnikhirve on aklimatiseeritud isegi Uus-Meremaal. Eestis on tähnikhirve kohatud üksikjuhtudel 1980. aastatel Alutagusel. Alates 2013. aastast on tähnikhirve esinemine Eestis sagenenud. Nähtud ja rajakaamerasse on hirved jäänud Võrumaal, Ida-Virumaal, Läänemaal ja Saaremaal. Eesti Maaülikooli hirveuurija Karli Ligi hinnangul saabus Võrumaa hirv arvatavasti Lätist, kus tähnik- ja kabehirvi peetakse ulukifarmides, Ida-Viru hirv aga üle Narva jõe.
Nüüd siis esinemise tõestus ka Tartumaa Meeksi jahipiirkonnast.

Tähnik- ja kabehirv on Eesti looduses seega uued võõrliigid. Võõrliik on liik, mis on inimtegevuse tagajärjel sattunud väljapoole oma looduslikku levilat. Teatud osa võõrliikidest on suuteline paljunema uutes oludes ja omab kohalikule loodusele negatiivset mõju, mistõttu nimetatakse neid invasiivseteks või looduslikku tasakaalu ohustavateks võõrliikideks. Vastavalt analüüsile, mis põhines eksperthinnangule ja teaduskirjandusele, on mõlemad eelnimetatud liigid kantud keskkonnaministri 07. oktoobri 2004 määrusesse nr 126 „Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri”.

  • tähnikhirv on teadaolevalt teistest hirvlastest intensiivsem metsakahjustaja. Seega võivad tähnikhirve arvukuse tõusu korral kannatada Eestis looduslikult levivad hirvlased, aga ka metsamajandussektor;
  • tähnikhirv toitub suuremal määral rohttaimedest kui Eesti kohalikud hirvlased, mis annab sellele liigile olulise eelise toidukonkurentsis. Näiteks on teada, et tähnikhirv suudab kõrge arvukuse korral välja tõrjuda metskitse (Capreolus capreolus). Põdra (Alces alces) ja tähnikhirve vahelise konkurentsi kohta info puudub, kuid tõenäoliselt ei kujuneks see tugevaks;
  • tähnikhirv hübridiseerib vabalt punahirvega (Cervus elaphus), mis on tõendatud suurel osal liikide ühise levila alal Euroopas. Arvestades, et praegust Eesti punahirve populatsiooni ei saa pidada põlise Eesti fauna osaks, on hübridiseerumine ebasoovitav eelkõige jahikorralduse seisukohalt – väheneb trofeede kvaliteet. Siiski on probleem ka looduskaitseline, sest tähnikhirve leviku tulemusena kahaneb looduslikult kujunenud elurikkus – aja jooksul võib välja kujuneda vaid hübriididest koosnev populatsioon;
  • tähnikhirv kannab Euroopas paljudele sõralistele ülekanduvat Aasiast pärit parasiitset ümarussi Ashworthius sidemi, mis võib tulemusena kanduda ka Eesti liikidele, sh metskitsele ja punahirvele.

Tähnik- ja kabehirve küttimine on lubatud järgmistel jahipidamisviisidel ja -aegadel: varitsus- või hiilimis- või peibutusjaht 1. septembrist 31. jaanuarini; ajujaht ja jaht jahikoeraga, välja arvatud FCI 6. rühma kuuluva jahikoeraga, kelle tõustandardis kinnitatud maksimaalne turjakõrgus on üle 52 cm, 1. oktoobrist 31. jaanuarini.




JAGA