EJ 6/2018: Suhtumisest ulukitesse: õiged ja valed, head ja pahad

EJ 6/2018: Suhtumisest ulukitesse: õiged ja valed, head ja pahad

1019
Foto: Pixabay

TEKST TIIT MARAN

Jahi ja ulukitega seotud eetika taandub väga üldisele ja lihtsale elueetika põhimõttele. Euroopa kultuuriruumis sõnastas selle Albert Schweitzer: „Aukartus elu ees.“

Tallinna jahisadamasse ilmusid mingid. Emasloom rajas kai kivide vahele kodu ja tõi ilmale pesakonna. See juhtus paar aastat tagasi. Tont teab, mis selle emaslooma sinna inimarusaama järgi nii ebaloomalikku kohta viis ‒ metsloom peab ju metsas elama, mitte linnas, eks! ‒, aga nii see juhtus. Nõnda see ka Ameerika naaritsaks kutsutud loomake oma pesakonnaga inimest teadmatult-tahtmatult terroriseerima hakkas.

Tegemist on Põhja-Ameerika päritolu pisikiskjaga, kelle inimene on toonud farmikasvatuse eesmärgil Euroopasse, sh Eestisse. Farmikasvatus koos sealt igal aastal juhuslikult loodusesse pagevate minkidega on peaaegu ideaalne viis selle saavutamiseks, et invasiivne võõrliik meil kindlalt kanda kinnitaks.

Uuringud näitavad, et mink on üks Euroopa põlisloodusele enam kahju tekitav võõramaine imetaja. Tema negatiivne mõju on kindlaks tehtud enam kui 47-le Euroopa fauna liigile. Tema sattumine siia on toonud kaasa ka Euroopa naaritsa hävimise valdavast osast Euroopast. Tegemist on kodumaisele loodusrikkusele ohtliku liigiga ja igal juhul oleks parem, kui teda meie looduses poleks.

Ajakirjaniku kimbatus

Toona võttis minuga ühendust ajakirjanik, et kuulda oma kirjatüki jaoks minu suhtumist jahisadamas kujunenud olukorrale: mida teha seal kinni püütud mingiperega? Ajakirjanik oli kimbatuses. Mõistsin seda tema sõnaseadmisest ja ebalevast kõnemaneerist. Mitu varem intervjueeritud inimest olid talle kategooriliselt öeldud, et mink on „paha“, ta on võõrliik, kes tuleb kindlasti tappa, teda ei tohi tagasi loodusesse lasta, ei ema ega poegi.

Foto: Michele Remonti/Flickr

Ajakirjaniku ebalus oli mõistetav, ta ju teadis, et eelmise kümnendi alguses olid just minu eestvedamisel Hiiumaalt välja püütud mingid, et luua saarele meie oma naaritsale varjupaik. Ilmselgelt eeldas ta minult sama seisukohta, et mink on paha ja ta tuleb hävitada. Milline kergendus oli ajakirjaniku hääles, kui ta kuulis, et mõistan asju teisiti!

Milline oli siis minu seisukoht? Mink pole paha, mink pole n-ö saatanast, ta on täpselt samasugune eluvorm nagu iga teinegi. Tõsi, ta teeb meie loodusele palju kahju ja hea oleks ta siit välja püüda, aga see ei õigusta mingile märgi „paha“ külge panemist.

Eelkõige on ju ikka inimene see, kes on ta siia toonud, nii et kui keegi on „paha“, siis inimene ise. See on peeglisse vaatamise koht. Pigem on siin tegemist ühe veaga otsatus vigade reas, mis inimese tegemisi aegade kulgemises saadab.

Üksikute minkide ja nende poegade tapmine pelgalt sellepärast, et nad on mingid, ei mõjuta nende arvukust ega seega ka nende mõju meie loodusele: populatsiooni see olematuks ei muuda. Pigem on see kummaline kättemaks, et ta on mink ja et ta on siin. Minu soovitus oli lasta mingipere lahti kusagil mujal loodusmaastikul.

Võõrliikide temaatika

Võõrliikide temaatika on üsna keeruline ja sageli laetud tugeva emotsionaalse suhestumisega à la „nad on saatanast ja neid tuleb hävitada“. Siin on nihu läinud eetika erinevate tasandite mõistmine. Looma mõttetu, eriti valu ja piina tekitav tapmine on lubamatu, olenemata sellest, mis liigiga on tegemist.

Olukord on teine, kui käsitleme populatsiooni. Võõrliigi populatsiooni hästi planeeritud väljapüük võib olla õigustatud, et anda võimalus meie loodusele taastuda. Veel enam, see oleks eetiliselt ainuõige. Aga ka siis jääb kehtima vajadus mitte tekitada valu ja piina.

Sarnased eetilised küsimused tekivad kehtivat jahieeskirja sirvides. Kas eri liiki isendite korral toimib ikka sama eetika? Või on eetikanormid olenevalt liigist erinevad?

Jahieeskiri sätestab, et nii kährikule kui ka mingile võib pidada varitsus- või hiilimisjahti või jahti kastlõksuga aasta ringi. See tähendab, et eeskiri õigustab nende võõrliikide emaslooma küttimist ja poegade piinarikkasse abitusse olukorda jätmist, samal ajal kui kodumaiste liikide korral on see keelatud, ehk siis ‒ seda pole peetud eetiliseks. Kas piin, mida kannatab mink või kährik, erineb sellest, mida tunneb rebane või nugis? Mulle tundub, et siin on koht, kus tasub kaaluda nii mõtlemise kui ka eeskirja muutmist.

Haiguse aeg

Hiljaaegu anti jahimeestele peaaegu võimatu ülesanne: küttida metssigu nii palju, et see paneks arvatavalt piiri seakatku levikule Eestis. Tõsi, suurem osa metssigade arvukuse vähenemisel oli ikka katkul endal, aga see ei vähenda pingutuse suurust.

Mind jäi sellest ajast kummitama kergus, millega muudeti jahieeskirja sõnastus niisuguseks, et aastaringse varitsus-, hiilimis- või ajujahi pidamisega muutus õigustatuks emiste poegade kõrvalt laskmine. Mis asjaoludel on õigus taganeda oma eetilistest arusaamadest? Veel enam, tekib ka küsimus, millal osutub eetika eetikaks ja millal on tegemist silmakirjalikkusega?

Huvitav, et see eetiline dilemma ei tekitanud arutelusid. Loomulikult ei pruugi eeskirja see muudatus kajastada ega ühtida jahimeeste endi eetikaga. Kaldun arvama, et jahimehed ei kipu emist poegade kõrvalt laskma. Siiski, kui mul on õigus, laieneb eeskirjas peituv sõnum näiliselt kogu jahikogukonnale ja annab ühiskonnale jahimeeste eetika kohta moonutatud pildi.

Foto: Flickr

Šaakal on isetulija

Eetikaga seotud olukord tekkis hiljuti keskkonnaministeeriumi jahindusnõukogus, kui arutati šaakali jahiperioodi pikendamist ositi aegadele, kui neil on pojad. Seda põhjendusega, et šaakali arvukus on kohati liiga suur või et nii on tehtud ka teistes maades. Jätan kõrvale arutelu selle üle, kui suur võiks olla selle tulnuka arvukus, rõhutan vaid, et tegemist pole võõrliigiga, vaid isetulijaga ‒ nii nagu seda on meie faunas väga paljud liigid. Kui paljud, oleneb sellest, millist ajaskaalat vaatleme. Alates jääajast on kõik liigid tulnukad, ka inimene.

Eesti terioloogia seltsi ja minu kui jahindusnõukogu liikme seisukoht oli, et regulaarne küttimine peab jääma väljapoole sigimisperioodi, aega, kui pojad ei sõltu tugevalt vanematest.

„Head“ ja „pahad“ loomad

Millest selline sage liigist olenev erinev eetika? Kas tõesti ainult sellepärast, et paneme ühele liigile-eluvormile külge sildi „paha“? Meenuvad eelmise sajandi esimesel poolel levinud liikide jaotamine kasulikeks (head) ja kahjulikeks (pahad). Ka siis leidus neid, kes arvasid teisiti.

J. Kornfeldt kirjutas 1928. aastal ajakirja Eesti Mets 7. numbris: „Kuiva soola süüa on muidugi halb. Kuid supp ilma soolata pole ka midagi väärt. Nii on ka meie mets ilma rebaseta veidi magedavõitu. Muidugi teevad jahimehed selleks kõik, et „supp“ ei saaks ülisoolane. Ja siis pole midagi katki. Aga ärgem saatkem meie metsloomi liiga suure hoolega muuseumi! Rohelises metsas on neil ikka veel ruumi. Ja olgu loom nii patune kui tahes, aga poegimise ajal ema maha tappa ‒ on siiski veidi toores tegu, mille kohta ütleb vana Humbold: „Julmus loomade vastu on arenematu ja alatu rahva pahem tunnusmärk.““

Küllap on selliseid eetika ja looduses toimimise vahekordade kaalumise kohti palju enam kui need üksikud, mis siin loetletud. Kindlasti ei piirdu eetika vaid jahivaldkonnaga, vaid ulatub palju kaugemale, olgu see metsamajandus või turism, isegi looduskaitse.

Jahiga ja ulukitega seotud eetika taandub väga üldisele ja lihtsale elueetika põhimõttele. Euroopa kultuuriruumis võttis selle kokku Albert Schweitzer oma tuntud lühikeses lauses „Aukartus elu ees“ ja seda selle kõikides vormides. Jahipidamine pole sellega vastuolus, pigem vastupidi. Respekt looma või uluki vastu peab olema jahieetika sügavamaid aluseid. Selle põhimõtte vastu oma tegemist kaaludes on alati võimalik otsustada, kas see, mida teeme, on meile kui inimesetele lubatav ‒ nii üksikisikule kui ka riigile.