Seakatku tõrjumiseks karmistati bioohutusnõudeid.

Seakatku tõrjumiseks karmistati bioohutusnõudeid.

1957

 

 

Novembri alguses jõustusid seakatku tõrje-eeskirja muudatused, millega täpsustati kehtivaid bioohutusnõudeid seakatku leviku peatamiseks ja haiguse tõrjumiseks keskkonnast.




Alates haiguse jõudmisest Eestisse on see juba kolmas kord, kui bioohutusnõudeid karmistatakse. Bioohutuse paremaks tagamiseks on uuest aastast keelatud uurimata metssea lihakeha tükeldamine ja kõik seakatku diagnoosiga kütitud metssead peavad jõudma Vireeni.

Bioohutus on kõige tähtsam

Uued teadmised viiruse levikust ja seakatku tõrje praktilised kogumused on tinginud vajaduse ajakohastada ja täpsustada õigusakte, et viia need kooskõlla sellega, mis toimub metsas või farmis. Nii Eesti kui ka teiste riikide kogemused on näidanud, et seakatku viirus on keskkonnas väga püsiv. Seakatku peatamisel ja likvideerimisel on keskne küsimus, kuidas võimaliku nakkusohtliku materjaliga metsas ümber käiakse: kuidas on korraldatud kütitud metssigade transport, hoiustamine, käitlemine ja seakatku diagnoosi korral nende kahjutustamine või hävitamine ehk kuidas tagatakse bioohutus.

Jahimehed on alates esimestest taudileidudest pidanud järgima toidu- ja bioohutuse tagamiseks täiendavaid nõudeid. Võttes arvesse nii välisekspertide kui ka meie teadlaste soovitusi, on uues määruses seakatku tõhusamaks tõrjumiseks sõnastatud nõuded senisest veel täpsemalt.

Uurimata lihakeha käidelda ei tohi

Vastse määruse kohaselt on keelatud tükeldada või käidelda metssea lihakeha enne seakatku uurimustulemuste saabumist. Uue normi kohaselt võib kütitud ulukit käidelda üksnes nii palju, et sellest saab rümp. Pärast pea ja sisikonna eemaldamist on edasine käitlemine kuni uurimistulemuste saabumiseni keelatud.

Eksperdid on hinnanud, et väga suurt ohtu viiruse levikul kujutab nakkusohtliku rümba käitlemine: nahastamine ja tükeldamine, eriti siis, kui tükid satuvad seejärel laiali jahimeeste kodudesse, sealt toidujäätmetena keskkonda jne. Seepärast on täpsustatud nõuete kohaselt lubatud käidelda metssea lihakeha üksnes negatiivse uurimistulemuse korral.

Õiges järjekorras toimub tegevus nii:

1) jahimees kütib uluki;

2) veretustab looma kohapeal;

3) vaatab üle looma kere;

4) võtab välja siseelundid.

See on esmane tegevus, et vältida lastud looma roiskumist. Lisaks võetakse metsas kohapeal loomalt vereproov seakatku määramiseks või välistamiseks. Pärast seda tuleb rümp kiiresti viia hoiustamiskohta, kus seda säilitatakse ettenähtud temperatuuril (hügieeninõuete kohaselt temperatuuril 0–7 °C). Enne uurimistulemuste saabumist ei tohi rümpa tükeldada ega muul viisil käidelda.

Ekspertide soovituste kohaselt peaks rümpa hoiustama ulukiliha esmakäitlemiseks sisustatud jahimajas. Suurel osal jahiseltsidest aga puuduvad hügieeninõuetega kooskõlas hoiukohad, seepärast pole seda ka bioohutusnõuetes ette nähtud. Siiski peaksid kõik jahiorganisatsioonid otsima võimalusi parandada liha käitlemistingimusi. Sellest oleneb, kui edukalt suudame viiruse keskkonnast likvideerida ja selle edasise leviku peatada.

Vältida tuleb keskkonna saastumist

Taudistunud alal, kus metssigadel on diagnoositud seakatk, tuleb kütitud metssea siseelundite eemaldamisel jälgida, et keskkonda saastataks võimalikult vähe ja kõik loomsed kõrvalsaadused (sisikond, pea, nahk jm jahijäägid) kahjutustataks ja kõrvaldataks nõuetekohaselt.

Metssea korjuse ja kütitud metssea ning sellelt pärinevate loomsete kõrvalsaaduste veol tuleb tagada lekkekindlus. Selleks on hea kasutada kergesti puhastatavaid plastvanne. Seejuures peavad mahutid ja kastid, millega rümpa ja sisikondi veetakse, olema terved ning neist ei tohi midagi keskkonda pääseda. Pärast nakkusohtliku rümba transportimist tuleb nii auto, plastvannid kui ka kogu muu rümbaga kokku puutunud varustus pesta ja desinfitseerida.

Seakatku diagnoosiga kütitud metssead peavad jõudma Vireeni

Uuest aastast tuleb seakatku diagnoosiga metssead saata hävitamisele. Viiruse käitumist tundma õppides oleme saanud teada, et põhiprobleem pole mitte see, et tegemist oleks otsese kontakti teel kergesti nakkava haigusega, vaid see, et viirus on keskkonnas (korjustes, pinnases) äärmiselt püsiv, põhjustades samas piirkonnas uusi nakatumisi veel mitu kuud hiljem. Seepärast on kõige kaugem ja suurem eesmärk vähendada viiruse looduslikku kontsentratsiooni. Selleks tuleb võimalikult palju nakkusohtlikku materjali loodusest eemaldada.

Üks võimalus on matmine. Teadlaste hinnangul ei pruugi seni katmiseks lubatud poolemeetrine pinnasekiht olla piisav, sest see ei välistada, et teised loomad taudiohtlikku korjust või rümpa välja ei kaeva. Seetõttu näeb uus määrus ette, et SAK-i diagnoosiga kütitud metssigade rümbad peavad jõudma Vireeni. Kui uuritava metssea analüüsi tulemused osutuvad positiivseks, siis tuleb korjus või rümp transportida lähimasse konteinerisse, kust see viiakse hävitamiseks loomsete kõrvalsaaduste käitlemise AS-i Vireen.

Kui samas lihakeha säilitamise ruumis asuvad teised lihakehad ja need ei ole eraldatud, siis tuleb ka need saata Vireeni. Et vältida nakkusvabade rümpade saastumist, tuleb nii rümpade transpordil kui ka hoiustamisel tagada, et need oleksid eraldi identifitseeritud ja kilega eraldatud nii, et need omavahel kokku ei puutuks. Positiivse uurimistulemuse korral tuleb nii lihakeha hoiustamise ruum kui ka inventar puhastada ja desinfitseerida.

76 konteinerit ja 58 külmkambrit

Kuidas hakatakse tõrjuma seakatku 2017. aastal? Et kõik seakatku diagnoosiga kütitud metssead jõuaksid hävitamiseks Vireeni, on veterinaar- ja toiduametil kavas paigutada uue aasta alguseks jahipiirkondadesse üle Eesti täiendav kogus konteinereid. VTA vaatab koostöös Eesti Jahimeeste Seltsiga üle kõik seniste konteinerite asukohad ja selgitab välja 76 konteineri vajaduse ning vahemaad nii, et ükski jahimees ei peaks enam nakkusohtlikke rümpasid mitmekümne kilomeetri kaugusele vedama. Vajadusel paigutatakse ümber senised konteinereid.

Jahimehed on viidanud konteinerite väiksusele. Praktikas on näha, et jahutatuna hoitud rümpadele on konteinerid piisava suurusega. Konteinerite suurus võib probleem olla vaid üksikute eriti suurte surnuna leitud metsseakorjuste puhul, kuid sellisel juhul on endiselt lubatud need matta, mida VTA-ga sõlmitud lepingu alusel kompenseerib EJS. Võimalike probleemide korral saab alati küsida nõu ja abi kohalikust veterinaarkeskusest.

Samuti peaks VTA seni jahimeestele soetatud 28 külmkambrile lisaks jõudma aasta lõpus kohale 30 täiendavalt tellitud külmkambrit, mida seejärel järk-järgult paigaldama hakatakse. Esmajärjekorras paigaldatakse külmikud Saare-, Lääne ja Harjumaale, kus on praegu kõige suurem vajadus täiendavate hoiuvõimaluste järele.

VTA sõlmib lepingu Eesti Jahimeeste Seltsiga

Kõige olulisem meede seakatkust vabanemiseks metsas on nakkusohtliku materjali kõrvaldamine keskkonnast. See hõlmab nii suurendatud küttimismahte, sh emiste suuremat küttimist, kui ka surnuna leitud metssigade eemaldamist loodusest. Jahimehed on praeguseks VTA-ga sõlmitud lepingute alusel küttinud ainuüksi tänavu üle 3500 metsseaemise ja toimetanud konteinerisse või matnud ligi 900 surnuna leitud metssiga. Veterinaarteenistuse ja jahimeeste koostöö on olnud hea ning on ka edaspidi ülimalt tähtis haiguse edasise leviku tõkestamiseks.

Seepärast jätkub emiste küttimise ja surnuna leitud metssigade loodusest kõrvaldamise kompenseerimine jahimeestele ka tuleval aastal, küll aga muutub kompensatsiooni maksmise kord. Senise korralduse asemel (jahimeestele maksti tasu VTA ja kohalike jahiorganisatsioonide lepingute alusel) sõlmib VTA tuleval aastal lepingu jahimeeste katusorganisatsiooni Eesti Jahimeeste Seltsiga. Lepingu täpsemad tingimused selguvad detsembri jooksul. Muudatust on vaja ennekõike selleks, et tagada parem ja koordineeritum tegevus. Sarnaselt EJS-i ja VTA vahel sõlmitud marutaudiproovide kogumise lepinguga kaetakse lepinguga võrdselt kõik jahipiirkonnad, olenemata sellest, kas jahiorganisatsioon või eraisik on või ei ole EJS-i liige.

Teave sigade Aafrika katku kohta on koondatud veebilehele www.seakatk.ee ja selle leiab ka Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehelt www.ejs.ee. Samast leiab ka jahimeestele mõeldud seakatku õppevideod.

SIDEBAR

SAK-antikeha positiivne = SAK-positiivne

Imbi Nurmoja, veterinaar- ja toidulaboratooriumi direktori asetäitja loomahaiguste alal

Lükkame ümber levima hakanud kuuldused, justkui võiks toiduks tarbida metssigu, millel on laboriuuringu käigus tuvastatud veres seakatku antikehad. Kõiki kütitud metssigu, kelle organismis tuvastatakse uurimise käigus SAK-viiruse antikehad, käsitletakse nagu teisi SAK-positiivseid metssigu, mis tuleb nakkuse edasise leviku vältimiseks hävitada.

Kuigi nakatunud loomad surevad üldiselt 6–13 päevaga pärast nakatumist, mistõttu ei jõua enamiku loomade puhul antikehad välja kujuneda ja laboris tuvastatakse vaid viiruse genoom, on loomi, kes nakkuse tagajärjel ei sure, vaid tervenevad.

Nende loomade verest või organitest leitakse laboriuuringul ainult SAK-viiruse vastu tekkinud antikehad (ELISA-testiga), samal ajal viiruse genoomi (PCR-testiga) ei tuvastata. Sellele vaatamata pole võimalik käsitleda neid tervete loomadena ega lubada nende liha kasutada, sest ei ole kindel, et looma organismis viirust ei esine. Antikehadega metssiga võib olla endiselt nakkusohtlik, samuti ei kaitse antikehad teda uuesti nakatumise eest.

Tegemist ei ole niivõrd toidu-, kuivõrd bioohutuseriskiga, sest sellise liha tarbimine ei pruugi olla sööjale ohtlik, kuid edasine käitlemine mis tahes viisil kujutab suurt ohtu taudi leviku seisukohalt.

TEKST ENNO PIISANG, maaeluministeeriumi loomatervisebüroo juhataja,

HARLES KAUP, veterinaar- ja toiduameti loomatervishoiu, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja

Allikas: Ajakiri Eesti Jahimees 6 lk 36-37




SHARE