SAK infopäev Viljandis

SAK infopäev Viljandis

1955

29. jaanuaril toimus järjekordne sigade Aafrika katku alane infopäev, seekord Viljandis. Sissejuhatuse tegi ja koosolekut juhtis EJS tegevjuht Tõnis Korts. Infopäev toimus Eesti Jahimeeste Seltsi ja Viljandimaa Jahimeeste Liidu koostöös. Ettekanded tegid Ago Pärtel Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) juht, Teet Koitjärv Keskkonnaameti kriisiolukordade spetsialist, Tartu Ülikooli doktorant Ragne Oja ja Peep Männil KAUR ulukiseire osakonna juht.

Ago Pärtel tegi illustreeritud ettekande seakatkust üldiselt ja andis ülevaate hetkeolukorrast ja meetmetest, mis Eestis on rakendatud. Ta näitas ka Euroopa kaarti seakatku leviku kohta. Huvitava faktina võib välja tuua selle, et Valgevene väidab, et neil on katk ja metssead likvideeritud. Praeguseks on katku piirkonda paigaldatud 5 lukustatavat konteinerit ja reservis on neid veel piisavalt. Täidetud konteinerid viiakse autoga Väike-Maarjasse. Riiki on saabunud ka mobiilne põleti, mille jõudlus on tonn lihajäätmeid tunnis. Lätis ei ole loomsete jäätmete põletamise tehast. Neil on ainult mobiilne. Viljandimaalt on koguseliselt pool kõigist seni kinnitatud positiivsetest vastustest. Tõuseb positiivsete kütitud loomade osakaal.

Teet Koitjärve ettekande teemaks oli SAK ja piirangud. Eesti oludes ei ole võimalik ära keelata metsas käimist, seetõttu kõike reguleerida ei ole võimalik. Spetsialist selgitas, kuidas regulatsioonid valmivad. Need vaadatakse üle peale jahiaasta lõppemist ja enne järgmist aastat.

Vambola jahiseltsi juhatuse liige Kalev Kikas tegi põneva lühiülevaade kohapeal toimuvast, rääkis oma tähelepanekutest ja tegevustest. 5. september 2014 oli esimene surnud metssea leid. Enne seda kütiti metssea põrsas, kes oli kõhust lahti. Siis avastasid karja, kus kõik 15 siga surid 500 m raadiuses. Samas liikus ringi hundikari. 18. oktoobril 3 km surmakohast leiti huntide poolt murtud põrsas, kellest oli vaid kaks kaelalüli alles. 3.-6. novembri vahel oli 500 m sellest kohast eemal esimene surnud põrsas. Novembris läks piirkond suuremaks. Siis tulid leiud Suislepa lennuvälja kandist. Peale seda tuli leide rohkesti.

Kalev Kikase sõnul on hunt kindlasti üks seakatku edasikandja. Kalev Kikase tähelepanekul on haige metssea jäljed eristatavad, sõra otsad on jäljes laiali. Tema küsimus oli, kas korjuseid tuleb matta? Tema ise koos kaaslasega on matnud 40-50 metssea korjust. Leitud on palju rohkem. Matta võiks tema sõnutsi ka ilma analüüsi tegemata, muidu koormavad liigselt laborit.

Henno Kallas Kärstna jahiseltsi esimees on jahimees olnud 45 aastat. Rääkis sellest, milles on veendunud.
Ametlikult on teada 92 seakatku juhtu, tema hinnangul aga 500-2000 juhtumit. Miks jahimehed enam teada ei anna? Kütitud sigadelt võtame vereproovid, positiivseid pole. Ajujahi keeld ei anna katkuga võitlemisel midagi. Lõa otsas koeraga verejälge jälitada ei ole metsas ja padrikus võimalik. Kui algas hundijaht, oodati lube, aga neid ei antud. Hulkuvad koerad on suur probleem, käivad metsas ja kergesti võib katk sattuda lauta, kui midagi ette ei võeta. Jahimees ei saa neid hukata, seadus ei luba. Hulkuv koer tassib metssea korjuse küljest lihatükke koju. Henno Kallase sõnul on nende jahiseltsil ka pretensioone jahijärelevalve osas.

Ago Pärteli sõnul oleme selles SAKi probleemis kõik koos. Hetkel on ühiskonnas selline illusioon, et kui ratsionaalselt tegeleda, võiks katku pidurdada. Viirus tapab ligi 100%. Kui metssigade populatsioon on suur, nagu Eestis, siis jääb osa korjustest metsa igal juhul. Hispaania ja Portugal maadlesid 20 aastat SAKiga. Järgmisel nädalal on koosolek põllumajandusministeeriumis, kus arutatakse ka kulude hüvitamist. Kas on mõtet korjuseid matta? Kindlasti, sest viirus, mis on ripakil, on ohtlik ja kui korjused matta või põletada, on katku kontsentratsioon väiksem.

Viljandimaa jahimeeste sõnul on vaja infot levitada ka piirkonnast väljaspool leitud surnud metssigade kohta. Siis on probleeme vähem.

Ago Pärteli sõnul ei tekkinud Hispaanias metssigadel immuunsust. Sellepärast pole olemas ka vaktsiini. Jahimeestele teeb muret ka katkukoldes tehtav metsatöö.

EJSi juhatuse liikme ja Viljandimaa jahimehe Tõnu Juuli sõnul peaksid ka metsas korjustega tegelema profid. Ta pooldab mikrobioloogilist mõtlemist ja seetõttu ei tohiks panna mehi ohu kätte. Arstina töötava mehe sõnul 100% ei võta ükski katk kunagi. Alati tekib immuunne grupp. Osa isendeid ei nakatugi.

Doktorant Ragne Oja tegi huvitava ettekande lisasöötmise kõrvalmõjudest.

Päeva esimesest blokist tehtud kokkuvõte sisaldab alljärgmist:
1. Info vahetust SAKi osas tuleb parandada. EJS katusorganisatsioonina ootab konkreetseid ettepanekuid ja edastab need riiklikule tauditõrje komisjonile.
2. Tehakse konkreetne kirjalik ettepanek vajaliku tehnika osas PõMile.
3. Jätkatakse lisasöötmist kui meedet, mis hoiab metssigu paigal.
4. Vajalik parandada teavitustööd seltside tasandil ja katku ennetamist kohtadel.

Teise bloki avas hundiuurija Peep Männil. Tema ettekanne rääkis sellest, kuidas viirus metssea lokaalpopulatsioonis levib. Kõige suurem levik toimub lähikontakti kaudu. Tutvustas USO tehtud uuringuid metssigade osas. Rääkis katsetele tuginedes, kuidas metssiga liigub. Kuidas erinevad seakarjad on omavahel seotud. Ulukiuurija rääkis ka metsise uuringust. Selgitas, kuidas tänu uurimisele kummutati valearvamused, et metsiga mõjutab metsise asurkonda.

Edasi toimus arutelu, mis kohati kippus üsna tuliseks. Viljandimaa jahimehed ei saa kuidagi leppida sellega, et hundi küttimismahtu ei eraldatud. Nad tõestasid oma kogemuste varal, et hunte on piisavalt, et mõned isendid ära küttida.
Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhatuse liige Priit Vahtramäe esitles oma koostatud võrdlustabelit huntide loenduse ja küttimise andmetega Saaremaa, Pärnu ja Viljandi näitel.

Päeva lõpus esitas Henno Kallas oma jahiseltsi ettepanekud: Tähtsaim on see, et katk ei pääseks kodusigadele. On vaja läbi vaielda, kas katk levib 1-2 aastaga või 5-6 aastaga? Vaja on täpselt välja selgitada, palju metssigu surnud on. Suuremates katkupiirkondades tuleb lubada 1-2 hunti küttida veel selle aasta veebruaris. Kodusigade juurde ei tohiks pääseda ühtegi hulkuvat koera.

Need ja teised ettepanekud saabuvad Eesti Jahimeeste Seltsi ka kirjalikult. EJS edastab kõik ettepanekud vajalikele institutsioonidele.
Infopäev venis planeeritud kolme tunni asemel viie tunni pikkuseks. Ehkki oli palju eriarvamusi, siis nii kohalikud jahimehed kui ka ametimehed olid ühel meelel selles, et selliseid kohtumisi on rohkem vaja.





SHARE