Šaakal Eestist enam lahkuda ei plaani (Täiendatud)

Šaakal Eestist enam lahkuda ei plaani (Täiendatud)

1487
Šaakal. Foto: Arun Raghuraman/Flickr

Eestis kanda kinnitanud šaakalite kohta tehtud uuringud näitavad, et võõrana sisse tulnu on lühikese ajaga omaks saanud ja võtab maid juurde.

Neile, kes pole šaakalite käekäiku väga täpselt jälginud, tuleb ehk üllatusena, et tulnukas ei olegi meil enam võõrliik, kirjutab Maaleht. Pärast seda, kui leidis kinnitust, et loomad on levinud siia looduslikult ning keegi pole neid kogemata või meelega siin vabadusse lasknud, sai šaakalist eelmisel aastal ametlikult jahiuluk.

Mullusel jahihooajal kütitigi 32 looma, neist enamik Läänemaal (17) ja Pärnumaal (14). Aasta enne seda jäi auto alla või kütiti 16 looma ning praeguseks on leidudekaart juba üsna lai.


Šaakaleid on nähtud Tartu­maal, Saaremaal, Viljandi­maal. Üks loom kütiti Vormsil, üks Ida-Virumaal Kiviõli lähedal, üks jäi Tallinna lähistel auto alla ja üks šaakal kütiti Piirissaarel, kus jahi ajal nähti kokku kolme looma. Saarel kütitud šaakali kõht oli täis pilliroojuurikaid.

Rebasele võib jahti pidada peibutus- või hiilimis- või varitsusjahina ning jahti kastlõksuga 1.augustist 31. märtsini, uru- või ajujahti ning jahti jahikoeraga või piirdelippe kasutades 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni. Šaakalile võib pidada peibutus- või varitsus- või hiilimis- või ajujahti ning jahti piirdelippe või jahikoera kasutades 1. novembrist jahiaasta lõpuni. (Jahieeskiri § 4 lg 1 ja 3¹ ). Imetajatest, kes on arvatud väikeulukiks, on šaakalite jahtimiseks kehtestatud lühim jahiaeg. Kui rebase laskmisest ei tule teavitada Keskkonnaametit, saakali laskmisest aga küll ning mitteteatamine on Keskkonnainspektsiooni poolt karistatav. Teavitamiskohustuse olemasolu puhul ei saa kindlasti rääkida lindpriiusest. Šaakali puhul on jahimeestele pandud ka kohustused biomaterjali kogumise osas. (EJS)

Segatoidulised ulukid

Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialisti Peep Männili sõnul on šaakalid segatoidulised ja võivad taimi süüa küll, kui muud suupärasemat pole. Võrreldes teiste uuritud šaakalite maosisuga, oli see siiski pigem erandlik – enamikul juhtudel on loomi toitnud inimesed, seda ise teadmata.

Ilmselt kompostihunnikutest olid šaakalid saanud riisi ja maisi, nende maost on leitud õuna- ja kõrvitsaseemneid, oli ka suitsukanakont. Peale pilliroosööja oli erand noor šaakal, kes oli nahka pistnud seitse hiirt.

Seiramisel tehtud videoklipid näitavad, et šaakalid söövad ka selliseid jäätmeid, mille teised loomad on ära põlanud. Nii on rajakaameratelt võinud näha, kuidas šaakal veab ära mädanenud vasikanahka, mida keegi teine pole tahtnud. Hea ninaesise on neile andnud seakatk.

Loe lähemalt Maalehest.