Põdralihast leiti silmatorkav parasiit

Põdralihast leiti silmatorkav parasiit

22098
Foto: erakogu

Hiljuti jäi Tartu jahimeestele põdraliha töötlemisel silma ebatavaline leid. Et selle päritolu kindlaks teha uuriti lähemalt Tartu Ülikooli teadurilt Epp Moksilt.

Peened punakat värvi ussid põdra lihastes ja lihastevahelises sidekoes on ümarussid e nematoodid perekonnast Elaphostrongylus. Täiskasvanud ussid on mõne sentimeetri pikkused ja sageli keerdus. Eestikeelset nime neil ussidel ei ole, kuid silmatorkava välimuse tõttu on nad jahisaagi esmasel töötlemisel hästi märgatavad ning seetõttu tasub neil lähemalt peatuda.

Perekonda Elaphostrongylus kuuluvad parasiidid paiknevad emamasti jäsemelihastes, lihastevahelises sidekoes või epiduraalruumis (seljaaju ning selgroo vahelises ruumis). Viimases asukohas võivad ussid põhjustada liikumisprobleeme ning raskemal juhul ka peremeeslooma surma. Eestis ei ole seni veel nakkust põhjustavat liiki kindlaks tehtud. Meie hirvlaste tervist uurinud spetsialisti Inga Jõgisalu arvates võivad Eestis esineda liigid Elaphostrongylus cervi (väga laia levikuga nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas) ja E. alces (levinud Skandinaaviamaades).

Perekonna Elaphostrongylus liikidel on täiskasvanuks saamiseks vaja kaht peremeest. Uluksõraline on lõpp-peremees ‒ tema lihastes, sidekoes või epiduraalruumis olevad punakad ussid on täiskasvanud emased ja isased. Emased ussid paiknevad alati veresoonte läheduses – nii jõuavad nende munad vereringesse ning kantakse koos verega kopsu. Kopsus arenevad väikesed vastsed, kes liiguvad suuõõnde, kust peremees nad alla neelab ning läbi seedetrakti väliskeskkonda eritab. Väliskeskkonnas sisenevad parasiidi vastsed oma vaheperemeestesse, maismaatigudesse, kus nad arenevad nakkusvõimelisteks vastseteks. Uluksõralised nakatuvad, kui neelavad koos toiduga alla tigudest vaheperemehi. Oma lõpp-peremehe, uluksõralise, seedetraktist liiguvad vastsed välja ning jõudnud sobivasse kohta, arenevad täiskasvanuks.

Lõpp-peremehest väliskeskkonda sattunud parasiidi vastsed on väga vastupidavad ning elavad üle ka ekstreemsed ilmastikuolud. On teada, et nakkust esineb rohkem pärast soojemaid suvesid, sest kõrgemal temperatuuril toimub parasiidi nakkusvastsete areng vaheperemehes (maismaateos) kiiremini.

Eelnevat kokku võttes võib arvata, et möödunud suvi oli parasiidi arenguks väga soodne ning põdral on olnud suuremad võimalused nakkuse saamiseks. Sellegipoolest on ilmselt hea teada, et oma silmatorkavast välimusest hoolimata ei ole perekonna Elaphostrongylus liigid inimesele ega jahikoertele ohtlikud.


Kasutatud allikad:

  • Samuel W M, Pybus M J, Kocan A A. 2001. Parasitic Diseases of Wild Mammals. Iowa State University Press
  • Anderson R C. 2000. Nematode Parasites of Vertebrates. CABI Publishing
  • Steen M, Olsson Ressner I-M, Olsson B, Petersson E. 2016. Epizootiology of Elaphostrongylus alces in Swedish moose. Alces 52; 13-28