Oma hirme ei tasu loomade kätte nuhelda

Oma hirme ei tasu loomade kätte nuhelda

880

„Mahajäetud taluõuel vilksatas justkui suur koer, aga siis jooksis ta meie auto tagant üle tee põllule. See oli hoopis suur üksik karu,“ meenutas eelmise laupäeva pärastlõunal Jäneda laadalt maale tulnud vennas Paide linna Kaaruka külas Tännapere teeotsal äsjast ja elu esimest kohtumist meie metsade majesteediga.

Arvestades, et aina sagedamini vilksatab juhuslikult kaamerasilma ette kolme, isegi nelja elujõulise pojaga emakaru, pole kaugel see päev, kui mõni neist jõmmidest mulle või kellelegi teisele õnnelikule elusuuruses teele satub, vahendab Järva Teatajas.

„Minu arvates näitab meie ümber liikuvate metsloomade rohkus elukeskkonna kvaliteeti“, väidab Urmas Glase.

Haldusreformi kurioosumina on Paide linnast saanud Pärnu järel Eestis territooriumi suuruselt teine omavalitsus ning koos sellega on karudest, põtradest, ilvestest, rebastest ja sadadest muudest metsalistest saanud enda teadmata linnaloomad.

Keskajal ehitati linnale ümber kõrge müür ja väravad pandi ööseks lukku, nii et ükski elav hing ei pääsenud öö varjus sisse ega välja. Linn oli konkreetne ja seal kehtisid omad seadused.

Linnakodanikuks saamiseks tuli keskajal mõisahärra voli alt ära karanud talupojal end kaitsva müüri taga varjata üks aasta ja üks päev. Neist aegadest on pärit ütlus „Linnaõhk teeb vabaks“.

Pärast äsjast haldusreformi on Paide linn valgunud laiali umbes kuuendikule Järvamaale. Minu läinud nädalavahetusel Paides käinud Talllinna-sõbrad ei jõudnud ära imestada, mis linn see on, kus linna piirilt kesklinna jõudmiseks tuleb 40 kilomeetrit metsa vahel sõita.

Kui inimene ise on segaduses, kus on linn, kus mets, siis miks peaks metsloom aina hõreneva inimasustusega aladel aimu saama, et ta parasjagu mõnda kahejalgset ehmatab?

Loe edasi Järva Teatajast.