Miks mõmmik pahandust tegi ehk kiikame jahimeeste töömaile

Miks mõmmik pahandust tegi ehk kiikame jahimeeste töömaile

674
Peeter Aruoja Põltsamaa jahimeeste juubelipeol.


Artikkel 05.12.2018 Vali Uudised (Põltsamaa piirkonna ajaleht). Autor Raimo Metsamärt.

Ehkki sõna „jahimees“ öeldes võib meile kangastuda põlevil silmil  ja näpp sihikul mööda metsa hiiliv mees(või ka naine), ei ole sellisel pildil loomulikult alust. Tegelevad ju jahiseltsid põhiliselt ulukihoolde, jahimeeste koolituse, jahilaskmise ja kokkutulekute korraldamisega. Teisisõnu saame me ikka tänu jahimeestele teada, millises seisus on meie metsade rikkalik fauna.

Üks töö, mida jahimeed paraku tegema peavad, on auto alla jäänud loomade koristamine. „Aasta algusest on neid loomi olnud juba 25,“ tõdeb Põltsamaa jahiseltsi esimees Peeter Aruoja. Esimesest juunist algas sokujaht ning praeguseks on kütitud 172 looma, kusjuures eraldi arvestust peetakse nii sokkude, kitsede kui tallede osas, põtrade küttimise kohustus on 60 looma.  „Sokujaht on kõige oodatum peale seajahti,“ sõnab Aruoja. Sigade arvukus on aga väga kaugel endisest tasemest, sest praeguseks on kütitud ainult 7 siga ehk laias laastus moodustab praegune lastute arv kümnendiku katkueelsest perioodist. Sigadel ju n-ö seina ees pole, sestap satub neid nii Läti kui Venemaa poolelt ikka ka endiselt Eestisse.

Kindlasti mäletame me kahte järjestikust väga lumerikast talve, mis tegi kitsede populatsioonile suurt kahju, sest peab ju ta ööbima kopsupõletiku vältimiseks mitte lumes, vaid maapinnal. Ka toidu hankimine oli sügava lume tõttu raske, sestap langesid kitsed nõrkenutena ka koerte saagiks. Nüüdseks on vahepealsed aastad kitsede arvukust kõvasti kasvatanud ning neid on mõnes kohas rohkemgi kui vaja. Kuid pole head ilma halvata, sest päral on uus häda  – kõhutõbi. „Selles ei ole midagi erilist, sest kui asurkond on liiga tihe, nakatab üks kits teist üsna kergesti,“ sõnab Peeter Aruoja. Teisisõnu võtab nüüd loodus arvukuse korrigeerimise oma ülesandeks.

Hunte on, karusid ka, oravaid aga on vähe

Kui inimloomad saavad talve kohta infot ilmaportaalist ja toitu poest, siis metsloomad peavad talitama ikka iseenda tarkuse järgi. Kuna sigu lihtsalt ei ole, siis on hundil-ilvesel menüü hoobilt kesisem.

Sel sügisel murti näiteks ühes talupidamises maha üks mullikas ning selle teo oleks võinud vabalt hallivatimehe kraesse kirjutada. Kuna aga ohvri kõri oli puutumata, aga selgroog pooleks löödud, oli sellise teo käekirja põhjal tegutsenud hoopis karu.  Põltsamaa jahiseltsi maadel liiguvad aga tõesti nii hundid kui karud, nii näiteks käis Lustivere kandis üks lombakas hunt ketikoera kimbutamas. Ju siis oli hundil juba parasjagu vanust ja füüsis ei lubanud muud, kui ketikoera magustoiduks ampsata. Seekord sattus kriimsilm aga väärilise vastase peale ja sai ise sugeda ning pidi tühja kõhuga laande tagasi pöörduma.

Mõmmikud on aga meie piirkonnaski tegijad. Lisaks mesitarude rüüstamisele ei ütle nad ära ka söödaplatsidel peremehetsemisest. „Aastaid tagasi, kui sigade populatsioon oli kõrge, oli ühel söödaplatsil karu end väga mõnusalt sisse seadnud,“ meenutab Peeter praegugi muigelsui üht seika. Karu oli haaranud söödatoru kaissu ja oli pärast toekat einet end selili visanud, käpad taeva poole, tundes end ilmselt õndsuse tipul.  Karu poolt tehtud seatemp aga ilma karistuseta ei jäänud, sest tema selja taha tulistatud kuul ja näkku pritsiv koorepuru panid oti metsas olevast sahvrist jooksujalu lahkuma.

Sigadele praegu lisasööta panna ei tohi, küll aga saavad maiust ehk näiteks õunu ja kartulit nosida kitsed. Kitsi näeb tegelikult ka Põltsamaa linnaski, sest neid kauneid tegelasi on näiteks näha olnud nii Männi tänaval kui ka ametikooli juurde suunduval teel.

Oma lapsepõlvest mäletan ma, et näiteks linna pargis oli alatihti näha oravaid ringi lippamas, kui aga mõnes aias juhtus olema sarapuu, kostus sealtki oravate kurjustamist, kes maitsva suutäie pärast tülli olid keeranud. Nüüd aga sellist pilti ei näe.  „Kassid,“ sõnab Peeter Aruoja seepeale. Teisisõnu ongi n-ö vabakäigu peal olevad kassid need, kes on oravate populatsioonile nõnda hävitavalt mõjunud on.

Kui oravaid on vähe, siis järjest enam räägitakse kutsumatust külalisest ehk šaakalist, kes on ka meie jahiseltsi maadel olevasse kaamerapilti jäänud. „Ma ei olnud seda looma looduses veel oma silmaga näinud, kuid Pärnumaal sattus ta mullegi teeservas ette,“ sõnab Peeter Aruoja, kes on enamikke (välja arvatud nirk) meie metsaelanikest näha saanud. 

Õpetajana teeb Peeter Aruoja südame iseäranis soojaks, kui metsatarkusi ja teadmisi loomade elust saab jagada ka lastele. „Kord käisime loodusepäeval loomadele sööta viimas ja justkui kingitusena oli lastele võimalik näidata karu jälgi, mis tekitas tõesti suurt elevust.“

Peagi on käes jõuluaeg, mis toob rahuliku elu ka metsaelanikele, sest sel perioodil loomi ei kütita.

Jahirahu väljakuulutamise traditsioon sai alguse 1993. aastal Viljandimaal Heimtalis ning sealtpeale toimub see igal aastal erinevas Eesti paigas. Jahirahu väljakuulutamine on osa Eesti jahikultuurist, kus jõulupühade ajal kutsutakse üles veetma aega perega ja viima loomadele metsa toitu. Jahirahu ei tulene seadusest, vaid on jahimeeste omaalgatuslik kokkulepe, millega avaldatakse austust nii loodusele kui ka kogukonnale. Mitmed jahimeeste kogukonnad maakondades kuulutavad jahirahu välja ka pikemaks ajaks.

RAIMO METSAMÄRT






SHARE