Meie metsalindude kuningas

Meie metsalindude kuningas

1234
Foto: Andres Üprus


Märtsikuu varahommikuil on metsas kõlavate helide seas ühed põnevamad metsisekukkede mänguhäälitsused.

Paraku ei ole neid suursuguseid linde meie metsades enam kuigi palju leida ja seetõttu on paljud endised mängupaigad tühjaks jäänud. Enamjagu loodusehuvilisi peab leppima metsisemängu seiramisega teleriekraanilt, kirjutab Maaelu.

Nende suurte metsakanaliste pidev levila hõlmab okas- ja segametsavööndit Skandinaaviast ja Kesk-Euroopast kuni Baikalini, ent elupaigaks sobivad neile eeskätt okasmetsad, eriti just männikud. Meelsamini asutakse hõredaoksistes laasunud tüvedega metsades, kus on puudest segamatum lennata. Paiguti pesitseb see metsalind ka Karpaatide, Alpide ja Püreneede eelmäestikes, kuni 1760. aastani leidus neid Šotimaal, kuhu nad nüüdseks on taasasustatud, aga veelgi varem hävis see liik Iirimaal.

Metsised on Eestimaal elutsenud ilmselt sellest ajast peale, kui siin hakkasid kasvama männikud. Kunda Lammasmäe asulapaigast, mille vanus on üle 7000 aasta, on muude luude hulgas leitud ka metsiste omi. Nende suurte maitsva lihaga lindude arv hakkas meil aegamisi kahanema juba paari sajandi eest, sest küttide kasutusse tuli järjest rohkem ja tõhusamaid jahipüsse. Saaremaal lasti viimane metsis üle-eelmise sajandi keskel, Hiiumaal oli saja aasta eest veel paarsada metsist, nüüd vaid alla kümne. Eesti maismaal on tänapäeval napilt üle tuhande metsise- ehk mõtusekuke – viis korda vähem kui 1960. aasta paiku; metsisekanu näib olevat veelgi vähem. Metsaretkede harrastajad kohtavad neid valju robinaga lendu tõusvaid linde järjest vähem.

Metsised on valdavalt taimtoidulised. Kevadel ja suvel söövad nad rohuliblesid, mustikalehti ja -võrseid ning villpea- ja tarnaõisi, sügisel marju. Püsiva lumikatte tekkimine lõpetab metsiste marjadieedi ja nad kolivad mändide otsa, kus söövad kuni märtsi keskpaigani männiokkaid; muust toidust on nende väljaheitejunnides märke ka kuuseokastest. Okaste toiteväärtus on väike ja neid neelatakse ühe söömaaja vältel paarsada grammi. Seda vintsket toitu aitavad lihasmaos peenendada juba sügisel alla neelatud kruusasõmerad, mida käiakse hankimas metsateedel või mõne oja sängist. Talv otsa viibivad metsised männivõrades, laskudes maapinnale üsna harva, paksu lume korral end mõnel õhtul oksalt lumme kukutades ja seal lumevaiba suhtelises soojuses ööbides.

Metsist on tihti kasutatud vapilinnuna – ta ilutseb ka Eesti jahimeeste seltsi embleemil, tänini peetakse teda hinnaliseks jahitrofeeks. Kaduma kippuva liigina on ta arvatud II kaitsekategooriasse.

Lähemalt loe Maaelust.