“Märka ulukit!” Vatla ja Virtsu koolis

“Märka ulukit!” Vatla ja Virtsu koolis

1999

Eelmisel aasta teema “Märka ulukit!” on igati väärt algatus. Praegusel hetkel on Eestis uluki asurkondadega niivõrd head lood, et tihti peale jõuab metsloom kodu juurde ja teinekord eksib lausa linna ära. Jahimees on oma tööd metsas hästi teinud. Hoiab aga metsas ulukitel silma peal – kus on liialt palju, ohjab neid, kus liialt vähe, loob soodsad tingimused. Jahimees oskab käituda haavatud ulukiga ning on tavaliselt esimene, kes märkab suuremaid haiguspuhanguid metsas. Aga kui juba on üks inimene niivõrd asjalik ja teadjamees, siis miks ei võiks ta teistegagi oma teadmisi jagada. Metsas tegemised kontrolli all, võib tegeleda hoopis tulevase põlvkonna harimisega – seda tarkust ja teadmist on ju nii palju ja huvilisi koolis jagub küll ja veelgi.

Eelmisel aastal käisid koolides jahimehed, kuid sellel aastal leidsid ka jahinaised, et nii väärt algatust peaks kindlasti edasi viima ja koole, kuhu jahimehed ei jõudnud, on veel terve peotäis. Jahinaine Maria otsustaski viia jahimeeste ja -naiste tarkused omaenese kunagistesse koolidesse – Vatla  ja Virtsu Põhikooli. Virtsus anti terve päev – iga klassiga tund või kaks. Ja klasse oli parasjagu, et tekiks päris õpetaja tunne – ainult aine oli meeldivalt vabas vormis – mets, loomad, jaht/jahindus ja inimene metsas, loom asulas. Kõik noored töötasid kenasti kaasa, jagati muljeid ja küsiti palju. Õpilased said vaadata ja oma käega katsuda erinevate loomade näidiseid ja sarvi. Samuti oli kaasas jahimehe tarkust Eesti Jahimees ajakirjaga ja jahinduse käsiraamatus. Kõige enam elevust tekitasid aga üksikud peibutusvilede näidised – need hääled olid väärt harjutamist. Ja iga klassi kohta leidsime mõne tulevase jahimehe või jahinaise – kohe nii head peibutajad olid.

Vatlas oli õpilasi vähem, külla aga aega iga õpilase jaoks rohkem. Vatlas sai arutatud loomade ja metsa üle. Samuti said lapsed kirja panna oma kohtumised ja kogemused metsaga. Nooremad kirjutasid pisikese jutu, vanemad aga tegid luuletusi. Kui olid kõik jutud räägitud ja näidised vaadatud, katsutud, läbi puhutud, siis finaaliks joonistasid õpilased ühe looma – igaüks joonistas mõne detaili – looma nimi ongi meie märgatud uluk. 

Mõlemad koolipäevad olid väga tegusad ja noored töötasid väga aktiivselt kaasa. Samuti arvasid noored loodushuvilised, et selliseid päevi võib teinekordki teha ja võib ka metsa päris jahimehe tarkust omandama minna. Samuti soovisid lapsed, et ikka jahimees/jahinaine järgmine kord oma püssi näitaks – see ju põhiline! Seekord olid kaasas ainult Schotteri kataloogid!

Kindlasti tahame jahinaistega ka edaspidi osaleda metsatarkuste kooli ja lasteaedadesse viimisel. Vaatame ja kogume mõtteid, uuel aastal uuesti!

Pikem artikkel SIIT

Fotod Vatla koolist
Fotod Virtsu koolist 

Maria Põhako
MTÜ Eesti Jahinaised




JAGA