Männil: Aafrika seakatkust vabanemine on jahimeeste kätes!

Männil: Aafrika seakatkust vabanemine on jahimeeste kätes!

3077
Foto: Pixabay

TEKST PEEP MÄNNIL, Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist

Eestist on sigade Aafrika katk (SAK) praeguseks sisuliselt üle käinud. Puutumata on seni jäänud vaid mõned meie saared ning viirus pole jõudnud veel ka kõikidele rannikualadele.

Vähemalt Mandri-Eesti kõikidesse punktidesse jõuab see lähikuudel, mistõttu tuleks meil praegu hakata mõtlema pigem järgnevate aastate peale ehk siis mitte katku leviku kiiruse pidurdamisele, vaid võimalustele summutada haigust võimalikult ruttu eelolevate aastate jooksul. Ühe meetmena selleks on välja pakutud ka metsseapopulatsiooni (ajutist) likvideerimist.


Aladelt, kust SAK on üle käinud, on metssigade ellujäämust hinnatud vahemikus 5‒10%. Neist osa on isendid, kes elasid katku leviku ajal suhteliselt isoleeritult teistest ning jäid seetõttu nakatumata. Seda näitavad katkust üle käinud aladelt kütitud täiskasvanud isendite SAK negatiivsed tulemused. Teine osa loomadest on need, kes said küll nakkuse, kuid põdesid haiguse läbi ja jäid ellu. Selliseid, antikeha-positiivseid, kuid viiruse DNA suhtes negatiivseid isendeid on kütitud hajusalt üle kogu Eesti.

Seakatku püsima jäämise oht on suur

Kuna SAK viirusega tabamisel tekkinud antikehad ei tekita immuunsust, võib haiguse läbi põdenud loomadel säilida viirus madalas kontsentratsioonis mõnes elundis (maks, neerud, seljaaju vms), kuid puududa veres ja teistes kehaeritistes. Sellises olukorras viirusekandja ja terve looma kokkupuutel haiguse ülekannet ei toimu. Kui aga viiruskandja organism peaks mingil muul põhjusel nõrgenema, võib see anda viirusele taas võimaluse paljunemiseks ning peremeesloom muutub jälle nakatamisvõimeliseks. Sellega võib olla seletatav näiteks 2017. aasta sügisel Põlvamaal (peale ligi pooleteistaastast pausi) leitud katku surnud kaks metssigade karja ning nakatunud metssigade leiud Võrumaal. Teine võimalus, et haigus on Kagu-Eestisse taas toodud kusagilt praeguselt katku levikualalt, näiteks Harjumaalt. Võimaluse, et viirus on eelnenud suve väljaspool elusorganismi üle elanud, võib sisuliselt välistada.

Foto: Flickr

Oht, et SAK jääb nii Eestis kui ka Balti regioonis laiemalt endeemseks (püsivaks), on suur, ja selline kartus on olemasolevat olukorda arvestades ka selgelt põhjendatud.

Katku jäämine siia paljudeks aastateks eeldaks seda, et haigusest üle käinud aladel hakkab metssigade arvukus suurenema kuni saavutab taas haiguse levikuks soodsa asustustiheduse. Seejärel toimub leviku järgmine laine ning selliste tsüklitena jääbki katk meile aastakümneteks püsima.

Arvestades metssigade ülihead reproduktsioonivõimet, võivadki sellised tsüklid hakata korduma iga paari-kolme aasta tagant. Sellisest arengutest on näited olemas juba Lätist, kus katku esmasest leiupiirkonnast (aastal 2014) käis mullu suvel üle juba haiguse teine ulatuslik puhangulaine. Selle kergemaks analoogiks võib pidada ka möödunud sügisel Kagu-Eestis toimunut.

Nakkushaiguste levimine sõltub asutustihedusest

Kõigi nakkushaiguste levimise üheks kriteeriumiks on peremeesloomade asustustihedus. Teatud madala asustustiheduse juures muutuvad isendite vahelised kontaktid nõnda harvaks, et haigus enam edasi ei levi ja hääbub. Vastust sellele, milline oleks metssigade maksimaalne asustustihedus, mille juures SAK edasi ei levi, praegu paraku pole. Siiani ei ole seda osatud hinnata, kuid selge on, et igal juhul on see kõrgem kui null. Ka praegu meil asustustiheduse eesmärgina välja toodud 1,5 ja 1 isendit 1000 ha kohta, mille juures praeguseks paraku olemas ei ole. See ei ole saadud mitte arvutuslikult, vaid Venemaalt pärit kogemustest lähtuvalt. Kuuldavasti hinnatakse praegu Venemaal SAK-i suhtes turvaliseks metssigade asustustiheduseks vaid 0,5 isendit 1000 ha kohta.

Foto: Pixabay

Siiani on SAK jõudnud koduseafarmidesse vaid aladelt, kus haigus on metsseaasurkonnas parasjagu levimas ning kus viiruse kontsentratsioon on seetõttu olnud looduses väga kõrge. Kõrgeks võib see taas saada alles siis, kui metssea arvukus taastub ning looduses tekib uus haiguspuhang. Pidades bioohutuse nõuete järgimist põhiliseks vältimaks katku levikut metssigadelt kodusigadele, tuleks siinkohal siiski pidada esmaseks katku uute puhangute ennetamist metssea populatsioonis.

Niisiis tuleks metssea arvukuse tõusu vältimist pidada hetkel kõige olulisemaks katkust vabanemise meetmeks ning ülejäänuid vaadelda kui teisejärgulisi.

Kuna metssigade asustustiheduse künnist (piir, millest allpool SAK looduses hääbub) praeguste teadmiste juures välja arvutada ei suudeta, tuleb lähtuda olemasolevatest kogemustest ja lihtsast loogikast. Aladelt, kus katk oli hiljuti üle käinud, jäi järgi mingi kogus metssigu. Nende ellujäänute asustustihedus võibki niisiis olla see piirmäär, mille juures haigus looduses hääbub. Nagu ka KAUR-i 2017. aasta ulukiseire aruandes välja toodud sai, tuleks seetõttu kõikjal küttida metssigu vähemalt nende juurdekasvu ulatuses ennetamaks arvukuse kasvu.

Kokkuvõtteks:

  1. Kõik Aafrika seakatku üle elanud metssead on potentsiaalsed viirusekandjad, kes võivad taas saada nakkusallikaks.
  2. Kõikides jahipiirkondades, kus katk on üle käinud, tuleks küttida käesoleval hooajal vähemalt juurdekasvu (põrsaste arv) ulatuses ning mingil juhul ei tohiks soosida arvukuse kasvu.
  3. Käesoleva aasta märtsi lõpuks ei tohiks metssea asustustihedus ühelgi katkust üle käinud alal jääda suuremaks, kui 1 isendi 1000 ha jahimaa kohta.
  4. Keskenduda eelkõige noorte isendite küttimisele.
  5. Küttida lähima paari aasta jooksul kõik katku üle elanud vanemad metssead.
  6. Neil vähestel aladel, kuhu seakatk veel jõudnud ei ole, küttida metssigu maksimaalsete võimaluste piires ja struktuurivabalt.

Lähemalt saab sigade Aafrika katkust lugeda ajakirja Eesti Jahimees esimesest numbrist, mis ilmub juba veebruari algul.