Lembitu Jahimeeste Selts: oleme katku sigadest eemal hoidnud

Lembitu Jahimeeste Selts: oleme katku sigadest eemal hoidnud

1807
Metssead söödaplatsil. Foto: Priit Vahtramäe rajakaamera

Lembitu Jahimeeste Seltsi maadel elavad metssead on enamjaolt katkust pääsenud. Looduskalender uuris, mis on selts selleks teinud, et kurikuulsat sigade Aafrika katku vaos hoida.

Vastab seltsi juhatuse liige Priit Vahtramäe.

Milliseid ohutusreegleid teie jahiselts järgib?

Meie alustasime kohe desinfitseeriva aine kasutamist, kui me esimese positiivse prooviga ehk läbipõdenud antikehadega metssea küttisime 2015. aasta sügisel. Loomulikult me ei uskunud seda, aga kordusproov näitas, et kõik oli õige. Seega tuli seltsi juhatus kokku ja otsustas, et kohe oleks vaja soetada desomatid ja need jahimaja sissepääsude juurde maha panna ja pidevalt ka desoainega leotada. Kokku on meil 5 matti, iga ukse ees ja taga üks. Seltsis on vastutavaks isikuks jahipäeva korrapidaja, kes enne jahileminekut ja meeste kogunemist matid märjaks teeb. Tegelikult võtab see kõige rohkem 10 minutit aega, mitte rohkem.

Lisaks tehakse lahus 10 liitri pritsi jaoks, mida kasutame metsas ja kõik on kohustatud oma jalanõud sellega üle laskma enne ja pärast jahti. Lisaks on neil, kes liiguvad rohkem jahimaal ja tihedamalt, autos veel väike prits. Näiteks mina liigun loendusi tehes palju ja iga kord pritsin ka siis jalanõud üle. Peale katkukolde avastamist 2016. aasta juunis jaanipäeva paiku, kui suri 18 siga ühes piirkonna, panime üles sildid ,,Taudioht. Sisenemine keelatud” ja üritasime vältida seal liikumist ja ka põdrajahti. Tänu sildile tuli mitu vihjet ja ka võõrad vältisid piirkonda. Söödaplatsi lasime mitu korda desoainega üle.

Leidsime üles ka 4 hukkunud põrsast ja 1 suure sea ning matsime kõik maha. Suure sea surmast oli juba hulka aega juba mööda läinud, oli suvi ja palav ning selle sea matmine oli eneseületus. Kui mehed, kes matsid, oleksid teadnud, mida see tähendab, siis ei oleks nad seda tööd teinud ka surma ähvardusel. Hais oli väljakannatamatu, aga matta oli vaja ja mitte teiste pärast, vaid ikka oma seltsi tuleviku pärast. Ei läinudki enne sinna piirkonda, kui tuli lumi maha neli kuud hiljem.

Teine reegel, mida järgime, on kütitud sigade tervelt tranportimine küttimiskohast jahimajani “laibakotis”. Hiljuti käis meil VET-ameti kontroll ja selgus, et seda ranget reeglit ei pidavat keegi teine järgima. Kuid see on oluline. Kütitud siga pannakse küttimiskohas kotti ja viiakse jahimaja juurde. Sellega tegeleb kütt, kes lasu tegi. Keegi teine seal ei viibi, et vähendada kokkupuudet. Riistad ja riided desinfitseeritakse hiljem üle, samuti ruum. Kütitud seal võetakse välja soolikad ja pannakse siis külmikusse, kuni laborist vastused saabuvad. Nii kaua seda ei puudutata.

Kas deso-aine ostu ka toetatakse?

Jah, seda ei pea ostma, vaid selle saab Viljandimaa VET-ametist tasuta. See on väga oluline ja üks neist asjust, millega riik on panustanud ja õigesti teinud.

Kas sinu piirkonnas on veel sigu?

Katku leviku üks suurimaid faktoreid on liikuvad seakarjad ja üksikud isendid, kes puutuvad kokku haigete sigadega, samuti sigade arvukus ja nende elupaikade kattumine.

Euroopa Komisjoni nõue oli, et arvukus tuleb viia 1,5 isendini 1000 hektari jahimaa kohta. Et siis haigus ei levi. Ainult sellest kahjuks ei piisa, haigus levib ka siis, kui allesjäänud sead ei ole paiksed. Mis aga paneb metslooma liikuma, on kaks asja: söögiisu ja soov järglasi saada. Nende pärast peab ta liikuma ja liigubki. Esimesena peatati meil aga ajujaht, mis oli katku edasise leviku ja laienemise põhjuseks, sest esimeses kahes katkutsoonis jäid terved sead ära küttimata ja levik põhjapoole oli vältimatu. Täna teame ka seda ,et sead liikusid ka ise katkust kaugemale põhjapoole. Kahju, et täna Tšehhis on astutud samasse ämbrisse ja esimese meetmena peatati seal jaht. Eesti kogemus on näidanud, et ajujahi periood ei levitanud katku.

Meie selts läks arvukuse alandamisega kaasa, mis oli ka õige ja 2015. aastal jätsime alles 21 siga ja 2016. aastal jätsime alles 15 siga. Enamus teistel jäi alles. Maakonna arvukus oli selle aasta alguses 0,5 isendit 1000 hektari jahimaa kohta.

Oleme üks vähestest seltsidest, kes oma limiidid on alati täitnud. Oluline ei ole, kui palju sa lased, vaid jätkusuutlikku jahindust silmas pidades on tähtis, et alles jääks vajalikus koguses soolises ja vanuselises struktuuris loomi. Tähtis on ka teada loomaliigi juurdekasvu suurust ning sellest lähtuvalt seada küttimislimiit.

Mis sa arvad, kui riik oleks rangemalt nõudnud desinfitseerimise reeglite täitmist, kas seakatk oleks üldse sellise leviulatuse saavutanud?

Alati võib vaielda, et kas konkreetne meede, mis ette võeti, oli õige või vale. Tagajärg on see, mis loeb. Katk on nüüd jõudnud ka Poola seafarmidesse, Leetu, Tšehhi, Rumeeniasse ja seda ei peata enam keegi. Kindlasti oleks pidanud väga rangelt suhtuma ohutusreeglitesse, sest Saaremaa näide tõestas meile, et katk levis tänu inimtegevusele ja desinfitseerimistegevuse puudumisele. Nüüd levib katk varsti kogu Euroopas ja need rahalised kahjud on kordades suuremad, kui oleks olnud kulud, mida Baltikumis oleks saanud rakendada, uurides teaduslikult katku leviku omapära ja panustades sellesse.

Varsti saab jahimeestel loodetavasti valmis ka kaardirakendus, kus on näha täpsemalt jahipiirkondade kaupa katku levik. Kui kaart valmis, avaldame selle ka aasta looma lehel.

Küsitles Helen Arusoo