EJ 5/2018: Kui palju meil hunte tegelikult on? DNA tuleb appi

EJ 5/2018: Kui palju meil hunte tegelikult on? DNA tuleb appi

1321
Foto: erakogu

TEKST: MADLI LINDER, keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna juhtivspetsialist

Hundi arvukus, mida on senini Eestis hinnatud nn klassikaliste loendusmeetoditega (kütitud loomad, vaatlused, jäljed), on eri huvirühmades palju vaidlusi tekitanud.

Traditsiooniliste meetoditega võivad kaasneda hinnanguvead, millel on erinevad põhjused, nagu jäljeloenduseks sobimatud lumevaesed talved, ebaühtlane küttimissurve jne. Ka on nii jälgede kui ka loomavaatluste järgi eri isendeid raske kindlaks teha, mistõttu võib sama isendit mitu korda loendada. Mõned karjad aga võivad hoopis registreerimata jääda.


Selleks et hinnata, kui palju on meie metsades hunte tegelikult, on tarvis kasutada senisest täpsemaid teaduspõhiseid loendusmeetodeid.

Proovitakse soomlaste hundiseiremeetodit

Eelmise aasta viimases Eesti Jahimehe numbris tutvustas Rauno Veeroja ulukite loendamise võimalusi mitteinvasiivsete (loomi mitte häirivate) geneetiliste meetoditega, märkides, et jahiulukitest võiks üleriigiliselt kulutõhus olla just suurkiskjate arvukuse hindamine (Veeroja 2017).

Aastatel 2008–2009 korraldatud uuringu käigus prooviti Eestis DNA-põhist karu isendite loendamist (Saarma 2009), nüüd oleme jõudnud hundini.

Keskkonnaagentuuri juhitava ELME-projektiga[1] püütakse geneetilise uuringu abil kindlaks teha kogu Mandri-Eesti hundipopulatsiooni suurus. Eesmärk on esialgu tuvastada isendite arvukus ja sooline jaotus enne ning pärast tänavust küttimishooaega, kuid enne uue pesakonna sündi.

Uuring annab võimaluse testida Soomes juba kolm aastat juurutatud DNA-põhist hundiseiret Eestis, samuti vabatahtlike seiresse kaasamise otstarbekust ja tulemuslikkust.

Kavas ongi järgida soomlaste metoodikat (Granroth-Widing et al. 2017, Kojola et al. 2018). Uuringus kasutatakse ja analüüsitakse geneetilist infot kandva materjalina algaval jahihooajal kütitavate huntide koeproove, novembrist märtsini kogutavaid väljaheiteproove ning tänavu murtud kariloomadelt võetud murdja süljeproove.

Foto: PJL

750 proovi

Kirjanduse soovitustel tuleks piisavalt täpse loendustulemuse saamiseks analüüsimiseks koguda asurkonna oletatava suurusega võrreldes umbes kolm korda rohkem proove (Solberg et al. 2006). Kuivõrd hundi oletatav arvukus Eestis koos poegadega on 250, tuleks proove koguda umbes 750.

Et välistada koerte ja hübriidide kaasamist hundi arvukuse hindamisse, võrreldakse kõiki arvatavaid hundiproove koerte proovidega ja segase päritoluga proovid eemaldatakse edasistest analüüsidest.

Uuring annab igaühele võimaluse selles põnevas ettevõtmises osaleda: peamise analüüsimaterjali ehk väljaheidete kogumisse on kavas kogu Eestis kaasata vabatahtlikud, sh jahimehed.

Soomlaste kogemus on näidanud, et uuringu õnnestumise peamine proovikivi ongi olnud just toimiva vabatahtlike võrgustiku loomine, mistõttu loodame rohket ja entusiastlikku osalust. Mida rohkem saame eri huntide väljaheiteid, seda tõenäolisemalt suudame välja selgitada populatsiooni tegeliku suuruse. Uuringu järel vaatame ka, kes on osalenud vabatahtlikud ja milline oli osalemisaktiivsus piirkonniti.

Proovide kogumise juhend oktoobris-novembris

Proovide kogumisel ja säilitamisel tuleb järgida peagi avaldavat juhendit, milles kirjeldatakse, kuidas ära tunda hundi värske väljaheide (ekskrementides laguneb DNA väga kiiresti, mõne päevaga, eriti soojas), kuidas seda ohutult koguda, proov sildistada, kuidas seda säilitada ja kuhu see toimetada. Vabatahtlike, sh jahimeeste täpsem informeerimine, juhendmaterjali ja tarvikute jagamine kogumiseks on kavas oktoobris-novembris. Sellekohase info avaldame eri meediakanalites, sh Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehel.

Uuring on esialgu kavandatud umbes aasta vältava prooviprojektina. Olenevalt tulemustest, mis selguvad 2019. aasta lõpus, on tulevikus võimalik välja töötada hundi DNA-l põhinev püsiseire ja vabatahtlike süstemaatiliselt korraldatud seire. Mõeldav on ka kogutud ekskremendid edasi anda hundi toitumisuuringu tegemise huvilistele. Peamine aga on see, et teaduspõhiselt välja selgitatud arvukuse alusel saab targemini planeerida hundi kaitset ja ohjamist.

Peale keskkonnaagentuurile löövad uuringus kaasa Eesti Jahimeeste Selts, keskkonnainspektsioon, keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium.


[1] Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist kaasrahastatav projekt „Elurikkuse sotsiaal-majanduslikult ja kliimamuutustega seostatud keskkonnaseisundi hindamiseks, prognoosiks ja andmete kättesaadavuse tagamiseks vajalikud töövahendid“ (https://www.keskkonnaagentuur.ee/elme).