Kopra küttimine nõuab visadust ja targem on seda teha püünisraudadega

Kopra küttimine nõuab visadust ja targem on seda teha püünisraudadega

1798
Foto: Flickr

Pärast läinud nädalal ilmunud lugu kodutiikidesse tungivatest kobraste rüüsteretkedest Võrumaal võttis Maalehega ühendust Rakvere jahimees Jaan Kraav, kelle hinnangul saab kopraid küttida küll, kuid see vajab jahimehelt visadust ning on ka omahinnalt üsna kallis tegevus.

Lääne-Virumaal viie jahiseltsi maadel jahti pidav Jaan Kraav pole esmalt päris nõus Maalehe artiklis toodud määratlusega, et koprad muutuvad tõpraks.

„Tõbras on ikka see kes keerab kokku sigadusi. Kobras püüab ainult ära elada omal harjunud moel. Ja see ei ole nende süü et see inimesele ei meeldi,“ märgib Kraav.

Ta kirjeldab, et on püüdnud lõksudega ja lasknud kopraid sellest ajast peale kui seda ametlikult lubama hakati.

„Algul läks ikka üle kivide ja kändude, aga nüüd hakkab selgeks saama. Ega ta kerge ole, see amet, aga hakkama saab. Möödunud talvel septembrist aprillini oli minu saak 68 kobrast, üle-eelmisel aastal 74,“ kirjeldab Kraav. „Kui eesmärgiks ei ole neid ainult tappa, siis kulub ühe kopra nülgimiseks ja naha puhastamiseks üks tund, liha luudelt eemaldamiseks 1,5 tundi ja edasi juba kuidas vaja – kas konserviks, vorstiks või suitsutamiseks. Minul on vaja sõita püügikohtadesse keskmiselt 25–30 km, kütusele kulub 12–13 liitrit diislikütust 100 km kohta.“

[–] Ka jahieeskirjad vajaksid tema arvates muudatusi. Praegu võib kobrast küttida 1. augustist, pojad on sel ajal aga veel väga väikesed ja vanalooma küttimisel ei ole neist iseseisvaks eluks suurt asja.

Jahi alguse peaks Kraavi ettepaneku kohaselt nihutama kas 1. septembrile või veel parem 1. oktoobrile. Kevadel lõppeb koprajaht raudadega 15. märtsil, püssi ja koertega aga 15. aprillil.

„Just siis, kui on kõige parem püügiaeg raudadega, pead istuma kaldal ja molutama,“ nendib ta. „USA ja Kanada trapperid alustavad jahti novembris või detsembris ja enamiku loomi tabavad kevadel. Püssiga lastakse kuhilate juurest ka vanad tiined emaloomad, kes kaugele ei lähe. Raudadega on võimalik seda vältida, paigutades nad eemale pesakuhilatest ja püüdes nõnda noored aktiivsed loomad kinni.“

Nikolai Laanetu väidab, et raudadega püütakse kevadel palju aktiivselt liikuma hakkavaid saarmaid kaaspüügina, sellest ka lühem püügiaeg.

„Minu kogemustel sattuvad saarmad raudadesse just sügisel ja talvel kui söögivarud on napid. Ja satuvad nad raudadesse ulmelistes kohtades jõest mitmete kilomeetrite kaugusel kraavides. Palju tapetakse saarmaid kevadel hämaras püssiga ujuvaid loomi lastes,“ kirjeldab Jaan Kraav. „Raudadega saab seda vältida. Saarmaid on palju ja Põhja-Eesti lõhejõgedes teevad nad talvel koos minkidega lõhe ja forelli noortele täieliku hävingu.“

Loe edasi Maalehest.