Kevadine karulugu

Kevadine karulugu

1858

Esimesi ärganud karude jälgi kohati kuu aega tagasi. Talv oli nagu ta oli, kelle äratas isaskarudest äratas märjavõitu kasukas, kelle metsatööd, metsas liikunud koerad või kes otsustas muidu hulkuma minna.

Emasloomade liikuma hakkamine jääb tavaliselt hilisemaks. Juba aastaste poegadega, kellele tuli emasloomadel sügisel ette näidata, kuidas omale talvepesa rajada ja nendega talvituti suht lähestikku.

Alustuseks tuli loomadel ringi liikuda, et soolestik pika paastu järel käima saada. Muidugi teatakse, kus jahimeeste loomade söötmiskohad, sipelgapesasid otsitakse, rongad võivad reeta mõne raipe asukoha, soo pealt leiab möödunud aasta jõhvikaid… Trehvatud karuhunnikutes ongi teravili nähtav ja ajalehed mesilarüüstetest ei kirjuta.

Tänavu talvel poegisid emakarud alates detsembri teisest poolest ja jaanuarikuus. Karupojad olid vähearenenud, sündides pimedad ja kurdid, kaalult alla neljasaja grammi ning pesakonnas oli neid sagedamini kaks – kolm. Emapiimast võõrutatakse karukutsikad nelja, viie kuu vanuselt. Tänavu poeginud emasloom ei indle.

Uurisime Kaja Kübaralt, sest tema on varasematel aastatel Nigula loomade turvakodus karupoegi ülesse kasvatanud, et palju sellised marakratid kaaluda võivad.

Aprillikuus kaaluvad karupojad kolm kuni viis kilo: oleneb millal sündinud, mitu poega pesakonnas jpm. Suuremaks muudab pisikesed karuhakatised kohev titekarv.

Mida teha, kui peaksite metsas ootamatult karudega kohtuma? Üldjuhul ei saagi kokku sest looduses haistavad karud inimest hästi. Inimese märkamisel tavaliselt karu kükitab ja roojab ehmatusest. Mõistlik teguviis oleks rahulikult taanduda.

Eestis karu rünnakuid tegelikult meil ei teata.

Allikas: Looduskalender




SHARE