Kas koprad kuulevad?

Kas koprad kuulevad?

1683
Foto: Pixabay

Kraaviäärne tee on viimane koht, kus kevadpäike pole suutnud lund ja jääd ära sulatada. Iga samm sellel pinnasel krigiseb nagu roostes aiavärav ja sisetunne ütleb, et nii suure lärmi keskel puudub koprajahil igasugune mõte. Aga kas puudub?

Kolme kevade jooksul olen kõik vabad õhtud, mida on nädalas vähemalt kolm-neli, veetnud kraavide ääres kobraste eluga tutvumas, kirjutab Raivo blogis. Kalastades olen korduvalt kobrastele peale jooksnud ja neid vette ehmatanud, sügisel ujuvad kutsikad vahel vett lobistades julgelt ümber inimese ja rikuvad forellipüüki ning kord olen üht vee all ujunud ettevaatamatut looma isegi kahemeetrise spinningu otsaga torganud aga need kohtumised ei anna jahipidamiseks mingisuguseid teadmisi. Kraavikallastel veedetud tunnid loovad neist kalasabaga loomadest hoopis teistsuguse pildi.

Ma ei tea, kui suurel alal koprad tegutsevad, kuid mulle tunduvad nad üsna territoriaalsed. Kui kilomeetri pikkuses kraavis on 4-5 looma, siis seal, kus näed kobrast korra, on ta üldjuhul ka järgmisel õhtul. Märtsi alguses jalutasin pimedas ühele loomale liiga julgelt peale ja sabalaks andis teada, et olen avastatud. Mõni päev hiljem seadsin end samas kohas sisse. Vahetult enne pimeduse saabumist kuulsin, kuidas minust vähem kui 10 meetri kaugusel keegi vette mulksatas ja mõni minut hiljem hakkas pilliroost kostuma agressiivset närimist. Looma tihedas leherägastikus näha ei olnud, kuid oli ilmselge, et kohe hakkab midagi juhtuma. Tõusin ettevaatlikult püsti, sest hiljem poleks ma söendanud end enam liigutada. Mõne minuti pärast ujus üsna suur kobras vaikselt minu suunas, kuid peatus järsku ja kahtlustavalt. Meie vahemaa oli maksimaalselt 7-8 meetrit, tuult oli üsna vähe ja minu lõhn võis vabalt kraavi peal veidi levida. See on hetk, kui süda jätab lööke vahele ja pinge on nii tugev, et sellega võiks puid lõhkuda. Sekundi murdosa jooksul tuli otsustada, kas lasta või mitte.

Loe lähemalt Kütijutud blogist.




SHARE