Kahe sõnaga jahist ja jahimehest

Kahe sõnaga jahist ja jahimehest

866
Foto: Esna Ong

Kui peaks rääkima jahist ja jahimehest sõpradele kas või terve õhtupooliku, siis sellega saaks üsna lihtsalt hakkama. Kui rääkida jahist inimestele, kes sellest suurt ei jaga, siis piisava ajaga saab ka sellega hakkama.

Näide siit ja teine sealt ning ongi teema lahti seletatud. Kui aga jahipidamise selgitamiseks antakse viis minutit, siis muutub olukord keeruliseks. Eriti suur proovikivi on, kui kuulajad ei tea sellest midagi.

Paraku on meie lemmiktegevusel küljes mitu negatiivset varjundit, mis minevikus külge kleepunud. Ei saa salata, et vahel oleme selleks ka ise põhjust andnud. Samas tuleb tõdeda, et mõnigi kord tuleb rinda pista kuulajate mitteteadmise, vähesest informatsioonist või liigsetest emotsioonidest tingitud suhtumisega.

Oma sügavas olemuses on jahipidamine jäänud samaks aegade algusest peale. Seda olemust on raske sõnadesse panna. See ei ole midagi materiaalset, vaid sügavalt tunnetuslik, mille mõistmine ei ole kahjuks või õnneks igaühele jõukohane. See tunne jäägu meile ja seda selgitada polegi tihti mõtet. Küll aga on jälgib ühiskond kullipilguga looduskasutust, sealhulgas elusressursside ehk ulukite kui loodusvara tarbimist.

Linnakeskkond on kasvatanud ja kasvatamas põlvkondi, kes on kaotanud sideme maaga ning koos sellega ka arusaamise loodusest. Mis veel kurvem ‒ need inimesed on kaotanud tunnetuse. Just neile on vaja selgitada jahipidamise olemust ja vajalikkust. Kuidas seda teha? Infot on palju ja pikka juttu ei viitsi keegi kuulata. Vahel öeldakse, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Ei sobi! Jahil tehtud fotod jäägu jahimeeste vaadata ja imetleda.

Küll aga on ulukite puhul tegemist taastuva loodusressursiga, mis ennast ise pidevalt taastoodab. Elukeskkond on piiratud ja nii tekivadki suurte arvukuste puhul asurkondade sees mured: haigused ja taudid. Vahel on need ohtlikud ka inimesele. Kui ulukeid on liiga palju, siis tekivad kahjud, mis ületavad maaharijate, metsa-, looma-, linnukasvatajate, mesinike, kalurite jt maamajanduses tegutsevate inimeste taluvuspiiri. Maanteedel lisanduvad ulukitega õnnetused, mille arv kasvab plahvatuslikult, kui suureneb ulukite arv. Ainuke pääsetee on piirata ulukite arvu ja hoida see optimaalses mahus. Sellega saavad hakkama ainult jahimehed.

Siit jõuamegi nüüdisaegse jahipidamise ja jahimehe kirjelduseni. See on mõistetav nii jahimeestele endale kui ka kõigile teistele. Seda saab teha lühidalt, löövalt ja mis kõige tähtsam ‒ arusaadavalt.

JAHIPIDAMINE ON ARVUKUSE REGULEERIMINE. JAHIMEES ON ARVUKUSE REGULEERIJA.

Tõnis Korts
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht


Jahinduse ja jahipidamise kohta saab lugeda värskeid lugusid uuest Eesti Jahimehe numbrist