Juubeligala EJS 50 Ugalas (uuendatud 28.11)

Juubeligala EJS 50 Ugalas (uuendatud 28.11)

1703
Foto Tanel Murd

25. novembril 17.00 avas renoveeritud Ugala teater oma uksed jahimeestele, nende kaaslastele ja külalisele. Juubelipidu sai teoks tänu ligi 450 peolisele, artistidele, ettevalmistusmeeskonnale, abilistele ja sponsoritele.

Külalisi tervitasid Ugala ette pargitud Amservi jahiautod. Land Cruiseri tänaõhtusele ostjale oli välja pandud kingitus – elektri(jalg)ratas.

Ugalas võtsid külalisi vastu Madis Arvisto kitarrihelid, mille saatel sai tutvuda kahe fotonäitusega, kus eksponeeritud pildid jutustasid Eesti jahinduse ajaloost. Näitused olid kokku pandud EJS arhiivifotode ja Võru JS juubelinäituse põhjal. Peolistel oli võimalus ennast ja oma sõpru-kaaslasi jäädvustada juubeliaasta fotoseina taustal. Trepil pakuti Prike köömne-rabarberi maitselist tervitusjooki. Ugala fuajee, lava, saalid olid kaunistatud Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhi Priit Vahtramäe poolt otsitud ja kohale toodud ulukitopistega.

Enne kella kuut ehk planeeritud peo algust kutsusid jahisarve helid külalisi suurde saali.

Gala juhatas sisse Kelli Uustani lauluhelidega pakkudes saalisolijatele mõne minuti mõtiskluseks. Seejärel tulid lavale õhtujuhid Triin Roostfeldt ja Andrus Vaarik, kes tervitasid kokkutulnuid ja esmaesitasid EJS-i peatoimetaja Jaanus Vaiksoo galaks kirjutatud poeemi „EJSi loomine“. 

Peokõne pidas peoperemees EJSi president Margus Puust. Margus Puust pidas juubeligalale väärilise kõne.

Lisaks anti jahimeestele autasusid. EJSi kõrgemate autasude metsiste jagamist alustati kõige vanemast ja väärikamast EJSi asutajaliikmest Ülo Parikust. Ülo Parik pidas ülevaatliku ettekande, kuidas tollane ühiskond jõudis jahimeeste katusorganisatsiooni moodustamiseni ja millised olid selle valud ning võlud. Järgmisena anti autasud Lembit Kaljuveele, Taavi Veskimägile, Mario Sootnale, Mati Kepile, Aare Veetsmannile, Aarne Vainokivile, Mati Kirsile, Väino Lillele ja Mati Hõbemägile. Vaata kes ja miks metsiseid said siit.

EJSi jahipasunakoor austas igat Metsise nominenti jahisiganaaliga “Au kütile”. Autasustatud tänasid presidenti ja juhatust ning andisid kohalviibijatele edasi head soovid ja  sõnumid edasiseks tegevuseks.

Õhtujuht Triin esitas saalile küsimuse, millised me oleme. Vastus tuli Ugala töötajate lastelt, kelle vastused olid salvestatud filmilindile. Laste poolt öeldu kõlas naljakalt aga samas pani ka mõtlema selle üle, kuidas ühiskond suhtub jahimeestesse ja kuidas seda lapsed tajuvad ja näevad.

Seejärel toimus “Need oleme meie” lühifilmi esmaesitlus, mis oli kokku monteeritud Vesto Nõgeli poolt linti võetud klippidest, mille monteeris Anton Jegorov. 

Edasi sai lava endale Ivan Orav, kes õnnitles jahimehi ning meenutas Pätsi aegu, oma lapsepõlve, metsa ja hiite tähtsust eestlase elus. Monoetenduse lõppedes paluti saalitäis rahvast pidulikule õhtusöögile. Väga maitsva ja ilusa laua oli valmistanud Qcateringi meeskond Haapsalust.

Õhtujuhilt Triinult kuulsime, et valmistatud oli metssealiha, mis tuli annetusena Muhu saare ja Hiiumaa jahiseltsidelt. Põdrapraad sai alguse annetusena Pärnumaa Jahimeeste Liidu Aruvälja jahiseltsilt. Kõik ulukid olid kütitud just mõeldes EJSi juubelipeole. Tervitusjoogi ja söögi kõrvale pakutud vein oli toodud Prike poolt. Suur tänu kõikidele toetajatele!

Ugala allkorrusel toimus kogu õhtu jooksul ühismaalimine pisikestele kandilistele tükikestele, mille kokkupanemisel, üllatus-üllatus, tekkis EJS logo. Ühismaalimisel tekkinud kunstiteos raamitakse ja eksponeeritakse EJS-i majas.

Juba õhtusöögi ajal hakkasid Ugala väikesest saalist kostuma pillihelid. Glambänd koos Kelli Uustani ja Margus Jürissoniga kutsus tantsule. Bändiga ühines Ivo Linna ja tantsuõhtu läks lahti. Jahimeestele omaselt oli tantsupõrand jätkuvalt tantsijaist tulvil.

Tantsusettide vaheajal esitas oma luuletusi jahist ja jahipidamisest Contra, Ugala akende taga esitati lummav tulešõu.

Fotoseina fotod (kaitstud autoriõigusega) leiab SIIT.

Vaata teist galeriid ja videot SIIT.


Lugu sellest, kuidas loodi Eesti Jahimeeste Seltsi 18. jaanuaril 1967. aastal
Pühendatud Eesti Jahimeestes Seltsile, kui ta Ugala teatris oma väärikat juubelit tähistas
Loodud sõprade poolt  rõõmuks ja rahulduseks, kogu tões ning vaimus

See oli sajand tagasi,
kui inimesed magasid,
Auroralt kõlas kogupauk
ja voodist kargas laps ning rauk.

Ja Vändra metsas Pärnumaal
ka üles ärkas metsavaht,
tal oli otsekohe klaar –
on lahti läinud karujaht.

Nii rääkis meile muistne jutt –
kas anekdoot või tõsijutt?
Ent olgu praegu lõpp sel lool,
kui algas revolutsioon.

Oh aegu, kombeid ammuseid
ja mundreid, tääke, kannuseid.
Kõik lõpuks meie õnneks läks,
meil oli Eesti riik ja Päts

ja jahti peeti omal maal
nii mandril, merel, Saaremaal
ning hiidlasedki kampa lõid
ja muudkui hülgeliha sõid.

Siis saabus neljakümnes aasta,
tõi üle piiri haisva saapa.
Tuul kandis siia hulga prahti,
et alustada inimjahti.

Kui jahijuhataja Stalin
siis tõstis esimese toosti,
peast segi oli läinud maailm
ja ajujahis tormi joosti.

Noh, viimaks lõppes seegi jama –
on eestlane ju söönud kama
ja kogund visadust ning rammu,
kõik oleks olnud justkui ammu.
Nii sulas vaikselt igikelts
ning loodi jahimeeste selts.

Kas mäletate aegu vaid –
neid kuldseid kuuekümnendaid,
kui rahvast hullutasid biitlid
ja mööda lõppematuid liipreid
üks rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh
ja Brežnev oli rongijuht.

Sest möödas pool on sajandit
ja enam pole majandit,
kolhoosikorda, kommunismi,
ei punalippe, leninismi –

kui lohises veel riiginöör
ja polnud aimugi, et söör
Inglismaal teeb brexiti –
siis üldse vähe seksiti,
sest seltsimeestel üks moraal –
Suur Sotsialistlik ideaal!

Te teate küll, kuis käisid asjad,
kus käisid jahil Moskva Vasjad.
Siis oli palju sarvekandjaid
ja pugejaid ning keelekandjaid.
Eks mõni teenis kannuseid
ja võttis üleannuseid.

Kui koitis päev – käpp oli maas
ja linnulaulust kaikus laas,
põder limpsis samblasuppi,
orav näris käbijuppi.
See oli päise päeva aal
pilla-palla pillerkaar.

Siis jahimeestel mõõt sai täis –
kui kaua siin see pull veel käis!
Saba meile, raha neile,
nahk ning liha riigile.
Ja mehed nõudsid seltsi –
jah, jahimeeste seltsi!

Tartus töötas Harry Ling –
suur ja avar Silmaring,
eesti jahimeeste uhkus,
mees ei teadnud, mis on puhkus.

Juhtis jahiklubi Kalev –
jahimehi koondav malev
oli liialt eestimeelne,
üldse mitte libekeelne.

Kuid tähtis on partei kontroll
ja Hipodroomist väljus troll
ning sõitis Akadeemiasse –
kateedrist hullupalatisse
on teadagi üksainus samm,
kui aitab kommunismi ramm.

Euroopas ringi käis üks tont
ja Eestis ilmus Horisont.
Kuus ja seitse aastanumbriks
kirjutati uueks mundriks.

Nüüd lõpuks haarati siis sarvist,
kuid mitte põtradel, vaid härjal.
Tol ajal mähkmed tehti marlist,
et lapsuke ei magaks märjalt.

Nii jahimeeste selts siis sündis
ja esimese vaogi kündis.
Eks oli viljakas see pinnas,
sest jaht on Eestis olnud hinnas.
Siin maal, kus rikas floora, fauna
on ikka täitnud jahipauna.

Seepärast, sõbrad, tundkem rõõmu,
tõstkem klaasid, võtkem sõõmu
punaveini terviseks
ja meie seltsi kiituseks!
Palju õnne, EJS –
Eesti Jahimeeste Selts!

Jaanus Vaiksoo